Koomatõmbamise võlud - raske mai lõpu treeningnädal

Pole siin mingeid võlusid, korralik pohmaka tunne terve pühapäeva õhtu ning esmaspäeva takkapihta. Sai vist veidi ülepingutatud.

Nädalasse sisenesin parajalt väsimusfoonilt. Laupäevasele korralikule Jüri duatloni sooritusele järgnesid pühapäeval kvaliteetsed 2500m ujumist ning 60km rattasõitu (Kiili - Tuhala - Vaida - Jüri - Assaku - Uuesalu). Sellel kevadel on kujunenud nii, et pea kõik õuetreeningud olen teinud maanterattal ning temporatta peale lähen ainult võistlustel. Kui on pikemad rahulikud sõidud, siis tavaline maanteeratas on kuidagi rohkem "relaxed", "chillim." Nüüd, kus temposõidu asendit suudan 70-80 km järjest vabalt hoida, siis arvan, et ei vaja rohkem, kui 1-2 pikemat sõitu enne Otepääd. Mäletan aega, kus pidin piineldes ennast iga 5 min tagant püsti ajama. Lihtsalt kange selg ja kael ei lubanud kauem järjest asendis püsida. Edasi kujunes nädal alljärgnevalt.

E: Ujumine 2200m. Time Trial 1500m. Jalad olid "pakud" ning joosta poleks eriti saanud. Samas oli keha viimasel ajal palju vett näinud ning arvasin, et on sobiv aeg teha üks võimekuse test. Parandasin isiklikke rekordeid 1km peale üle 40 sekundi ning 1500m peale üle kahe minuti. Jah, käed kannatavad palju pikemalt tempokat tõmbamist, kui varem. Ehk kaks vana unistust täitus korraga: 1 km alla 20 min ja 1,5 km alla 30 min.

T: Spordiklubi jooksutreening. Harjutused, ÜKE. Sain selleks ajaks omale jalad jälle alla. Põhisetina jooksime 30 x 200 meetrit 40 sekundiga. Abimeheks nagu tavaliselt oli Gert Kuuskmäe. Kuigi aeroobselt polnud see väga raske, oli see lihastele ikkagi päris kurnav.

K: Jooks 8 km. Sörkisin hommikul kell 6, siis kui lihastele polnud eelmise päeva treening veel kohale jõudnud.

K: Ratas 60 km. Rahulik tempo. Sama Tuhala ring. Kirsiks tordil oli see, et 138 pulsiga oli keskmiseks kiiruseks ringil 34,2 km/h. Ilmselt on paranenud nii kardio kui ka sõiduasend, sest tee, mida sõitsin ei olnud suures osas just siledaimate killast. Sõitsin temporattal.

N: Puhkus. Tristanil oli lasteaia lõpetamine ning kuna hommikuks olid jalad üsna kutud ning ka õhtul peale kella üheksat polnud mõtet enam treenida, siis sai järgmisteks päevadeks spordi nälga kasvatatud.

R: Jooks 8 km. Jooksmine on ilmselt ainuke treening, mida ma ajaliselt jõuan nädala sees ärkamise ja tööle mineku vahel teha.

R: Ujumine 1800m.  Põhi sett 6 x 200 laktaadi lävel + 4 x 50 kiires tempos. Tegin Tristani trenniga samal ajal. Pidin vahepeal katkestama, kuna käisin uurimas, kas üks tüdruk, kes mulle küljepealt ette sõitis mu tõmbest haiget ka sai. Kahjuks on nii, et basseini radadel ei kehti lastele mingi loogika ega reeglid (kahjuks isegi mõnele täiskasvanule). Häirib, kui seistakse raja otsas täpselt raja keskel või tõugatakse ennast just sel hetkel minema, kui ma pöördes olen. Õnneks laupäeval ja pühapäeval oli bassein täiesti tühi.

R: Ratas pukil 2 tundi, 65km.  Päeva kolmas trenn, kohe ujumise järel. Peale kasvava võimsusega 30 min soojenduse oli vaja sõita 4 x 15 min (305w, 325w, 340w, 355w). See oli ette teada, et ma kogu kava lõpuni ei tee. Pole reaalne, et ma raske päeva lõpus sõidan pikki intervalle üle oma FTP. 305W puhul läks pulss veidi üle 150, ehk olek oli veidi ebamugav. 325w muutus selliseks närivalt raskeks. 340w kolmandaks minutiks oli selge, et seda lõpuni ei sõida ning peale kuuendat minutit lasin võimsuse alla. Viimase intervalli puhul otsustasin, et sõidan ühe watiga oma isikliku 5 min rekordi üle. Kannatasin ära. Oleks võinud veel paar minutit kannatada, aga sellel poleks olnud pointi, sest nädalasse oli jäänud veel 2 võtme treeningut.

L: Jooks 22km, 110 min. Kuigi eelmisel õhtul oli raske tundsin peale hommikusööki ja kohvi ennast jälle inimesena. Lisaks tundus ilm ka selline ahvatlev. Mitte liiga külm, mitte liiga soe. Esimesed 13 km jooksingi hästi mõnusalt ja kergelt, kuid siis läks küpsetamiseks ära. Ilmselt olid glükogeeni varud eelmisest päevast madalad ning see üksik geel ka väga ei aidanud. Võimalik ka see, et raskuste põhjuseks oli tõik, et esimest korda sel aastal jooksin korraga üle 20 kilomeetri.

L: Ujumine 2700m. Aeroobsed intervallid. Kuigi olin väsinud, siis trenn oli selline mõnus, masseeriv ja taastav ning pärast tundsin ennast palju paremini kui enne ujumist.

P: Ujumine 2500m. 9 x 75 m VOMax + 9 x 25 m  kiirus. See treening oli plaanis ära jätta. Kuna aga hommikune ilm oli kergelt vihmane ning mul oli niikuinii vaja sõita tanklasse ja poodi, siis viskasin ujumisasjad autosse. Tunne oli kergelt väsinud, aga muidu normaalne. Midagi erilist polnud, lõikude miinimumtemposi suutsin hoida (75m 1:20, 25m 0:23) ning sette pooleli ei pidanud jätma.

P: Ratas 100km, 3:20. Vahepeal jõudsin mööblit kokku panna, pojaga ratast sõita ning muru niita. Ilm oli soojaks (ja väga tuuliseks) läinud, ning lausa kutsus rattaretkele. Maanteka peale mahutasin 600 ja 800 ml pudel (lahja energiajook + vesi), kolm geeli pistsin tasku ning läksin "asfalti neelama." Inimesi oli väljas palju ning lootsin leida mõnda kellega vähemalt mingi osa koos sõita. Esimene (temporattaga tegelane) keeras kohe teises suunas kui talle saba peale istusin, järgmise tuules sain vaid 3 km liikuda ning siis keeras see ka kuhugi küla vahele. Rohkem kedagi samas suunas ei sõitnud. Vähemalt korra tunnis kiikasin oma telefoni, et kindlaks teha ega mu naine pole sünnitama hakanud. Esimesed 60 km oli hea, kuid pärast seda hakkas vaikselt kannatamiseks minema. Kojujõudmise ajaks olidki geelid ja joogid otsa saanud. Arvan, et kahe pudeliga saaks puhanult sõita ca 120 km (kui ilm pole oluliselt kuumem), pikema maa puhul peaks vahepeal kusagil juurde tankima.

Kokku TSS (training stress score) 947. Kokku ca 15 ja pool tundi, kuid pooled trennid olid kõrge intensiivsusega.

Esmaspäeva võtsin trenni vabalt. Teisipäeval, kui on jooksusektsiooni treening on vaja jälle jalad kõhu alt lahti saada. Kolmapäeval Filter Pirita temposõit, kus mul 40 km/h keskmist ikka veel tegemata. Vaja oleks see linnuke ka veel kätte saada (hetkel tundub lihtne). Hiljemalt reedel olen isapuhkusel. Samas kõik eelöeldu on kahtlane, sest iga hetk võib protsess käima minna. Lõpetuseks toon 28 päeva jooksvad numbrid ning konkurentidele ja sala-fännidele soovin edu ja kordaminekuid!

Ujumine: 25 km, 9,5 tundi
Ratas: 600km, 19 tundi
Jooks: 136km, 11,5 tundi
Muu: 3 tundi (jõutreening ja BMX)
Kokku: 43, ehk polegi nii palju, sest mul oli vaja oma viis korda võistelda ka.

Rivaal ja treeningpartner (jooksus) Gert Kuuskmäe

kotib kiirusega meie konkurenti

Ujumistreeningu kaaslane Karli Kannenberg Kiili Filtril

jalgade teravust lihvimas 

Esimene Kiili Filter läks kirja laktaadiläve treeninguna

paar päeva enne Jüri duatloni

kas "Spordisaalides võtavad võimust ebapädevad libatreenerid" ?

Selline intrigeeriv pealkiri (jutumärkide sees) vaatas mulle vastu 23. mai "Päevalehest." Põhiliselt innustas mind kirjutama tõik, et ma ma ise kuulun ka võimust võtvate ebapädevate treenerite hulka (puudub katusorganisatsiooni / organisatsioonide poolt atesteeritud kutsekvalifikatsioon).

Ma annaks päevalehele siinkohal veel mõned soovitused uuteks artikliteks. Minu enda kohta võiks kirjutada: "IT keskkonnas võtavad võimust ebapädevad liba protsessiarendajad" või eelmise ameti seisukohalt: "Hankejuhtimises võtavad võimust ebapäedevad libajuhid." Olen ju ülikoolis ainult ärikorraldust ja psühholoogiat õppimas käinud.

Veel oleks kindlasti kumaks kaubaks: "Riigikogu saalides võtavad võimust ebapädevad libapoliitikud." Kui paljudel tänastel poliitikutel on politoloogia-alane kraad? Pakun, et väga vähestel. Nii võiks loetelu lõputult jätkata.

Sellest kevadest juhendan ABB Spordiklubi jooksusektsiooni treeninguid. Initsiatiiv tuli treenitavate poolt. Mõned korrad asendasin talvel treenerit ning ilmselt neile mu stiil sobis. Varasemalt olen jooksu alal juhendanud üksikuid inimesi ning mõned korrad ka taipoksigruppi treeneri puudumisel juhendanud. Kuigi mul kutseharidust treenerina pole, olen läbinud edukalt mõne online koolituse ning mõttega läbi lugenud kordades rohkem materjali triatloni aladega seotud treeningutest, toitumisest, taastumisest, anatoomiast kui üks ülikooli õppekava seda sisaldada suudaks. Samuti püüan kursis olla enamuse uute teooriate ja uuringutega, neid kriitiliselt hinnata ning metoodikaid mõistuspäraselt katsetada. Minu arvates ei ole nii, et hea treener saab oma kraadi kätte ja siis laseb elu lõpuni sama paberi peal liugu. Elukestvalt tuleb uurida, õppida, katsetada, omada sisemist soovi, entusiasmi ja põlemist - et pakkuda treenitavale parimat lahendust. Oluline on ka psühholoogia. Kõige tähtsam on see, mis on inimese peas. Olen näinud väga talendikaid inimesi, aga kui neil ei ole sisemist soovi kuhugi jõuda või tulemuste nimel kannatada, siis võib neil olla kasvõi kogu maailma talent, aga nad ei jõua mitte kuhugi. Siinkohal saab treener natuke motiveerida, nõustada, inimesi maa peale tuua, aga must töö tuleb alati ära teha treenijal endal.

Kas treener vajab isiklikke kogemusi? Nii ja naa. Tean väga häid treenereid, kes ise ei jookse. Colm O'Connell viis David Rudisha maailma tippu ilma, et keegi midagi tema enda jooksu tulemustest  või vastavast haridusest teaks. Lisaks on ka paar Eesti paremat jooksutreenerit mitte nii väga jooksjad. Usun, et üsna palju annaks juurde isiklik kogemus, millel oleks sarnasus treenitavate endaga. Preagu on mul grupis täiskasvanud inimesed, neist paljudel on pered. Alustanud ise 30+ halvas vormis pereisana oskan ehk paremini arvestada sarnases olukorras olevate inimeste võimalustega nii arengu kui ka pühendumise seisukohalt. Samuti võimalike ohtudega ülekoormuse või vigastuste tekkeks. Usun, et on päris suur erinevus kas treenida juba väljakujunenud täiskasvanuid või parimas arengueas noori, kellel on minimaalselt kohustusi ja stressi. Lisaks pean oluliseks, et treeneri kogemuste pagasis leiduks ka piisavalt ebaõnnestumisi. Läbikukkumine on parem õpetaja kui õnnestumine.

Ega jooksutreeneri ametis suurt maagiat pole. Keha tuleb doseerida võimalikult optimaalselt mitmel eri tasandil (aeroobne, anaeroobne, neuromuskulaarne, laktaadilävi, lihaste ühtlase arengu tagamine jne). Pidevalt tuleb koguda tagasisidet hetkeseisu kohta, kas liigutakse õiges suunas? Need, kelle õpilased jäävad valdavalt terveks ja teevad tulemusi (arenevad) ongi pädevad treenerid sõna otseses mõttes - paber või mitte. Tõepoolest soovist akadeemilist poolt näha võib mind suvel tõenäoliselt kohata TÜ kehakultuuri sisseastumiskatsetelt. Hetkel treenin oma gruppi suure entusiasmiga (tasuta) edasi ning loodan, et mu nõust on abi õpilaste isiklike rekordite järjepidevaks ületamiseks.

illustratsioonid: 1. jooksen Jüri duatlonil,

2. Viktor kangutab Jüripäeva jooksul,

3. lauamees Kristjan oma tiitlit vastu võtmas
4.5. lauamees tembutab jälle...
6. Filter TT kiili start

Dokumenteerimiseks salvestan siia eile time trialina basseinis ujutud uued isiklikud rekordid:
1000m 19:40
1500m 29:44

Jüri Duatlon - enne mölisen, siis teen ... või siis mitte

Nädal algas korraliku väsimusega Rapla jooksust ja sellele järgnevast rattasõidust. Panin sinna ju 100% sooviga teha korralik rekordiparandus ning tänu võistluse käigus tekkinud reaalsele võitlusele minu ja Gerdi vahel. Ma vist ei kirjutanud, missugune vau-efekt mul oli kui seitsmenda kilomeetri kanti avastasin, et mul on esimest korda sel aastal reaalne võimalus Gerti võita.

Teisipäeval oli ABB Spordiklubi jooksutrenn ning kuna ma arvasin, et tänu prognoositavale vihmale, madalale temperatuurile ning ebameeldivale rajale jätan ma sellel nädalal Filtri temposõidu vahele, siis andsin intervalle ja harjutusi ikka korralikult. Nii, et vahepeal küsiti, et kas ma ikka mäletan, et mul homme võistlus. Keha oli kurnatud ning 1500 m lõike järjest alla 6 minuti joosta oli kui mitte piinav, siis vähemal ebameeldiv. Sain muuhulgas samal päeval teada, et Jüri duatlonil teeb oma tuleristsed ka Märt Avandi. Inimestele, kes küsisid meie sansside kohta vastasin arrogantselt, et kui ta on valmis jooksma kilomeetreid alla nelja minuti ning sõitma üle 40 km tunnis keskmist, siis on tal šanssi.

Kolmapäevaks olid jalad parajad "pakud", kuid ilmaennustus lubas juba vähest vihma ning 14 soojakraadi. Tundus, et läheb sõiduks. Otsustasin, et teen selle väikese pulsitestina enne tulevat duatloni. Polnud pointi ennast üksikuna paarissõidu võistlusel enne tähtsamat etteastet ribadeks tõmmata. Lisaks pole viimasel ajal väga maganud ning enamus vabast ajast peale trenni läheb pikaleveninud remondi peale Tristani toas. Kui sadulasse istusin olid jalad ja tahtmine kohe olemas. Vihma ka õnneks ainult tibutas starti sõidu ajal (kodust 6 km) ning ka see lõppes selleks ajaks kui rajale sain. Sain kohe estakaadile, kuna sel varasel tunnil oli startimise vastu osalejate huvi leige. Enda ees nägin stardis minemas vaid ühte noormeest ja mehe-naise paari. Pulssi hoidsin piinlikult 165 peal ning viienda kilomeetri kanti olid mõlemad ees startinud kinni püütud. Edasi tuli oma 16-17 km väga ebameeldivat teed. Vähemalt ei ole ma kuskil mujal suurema fraktsiooniga pinnatud asfalti kohanud. Nagu kruusal sõidaks. Pooleks maaks olid küünarnukid ebatasase tee tõttu korralikult ära pekstud. Tagasipöördel nägin, et tagant pole kedagi tulemas. 2 km enne lõppu pingutasin ka, pulsiga üle 170, sest tahtsin veel kaks paari kätte saada. Finišis oli tunne, et seda tempot oleks veel paarkümmend minutit jõudnud hoida. Koht polnud suurem asi, 38.8 km/h keskmist ja kuskil teisel leheküljel alles. Üks veider moment oli ka. Stardis on kaks noormeest, kelle ülesanne on ratast rampi peal püsti hoida. Kuna aga kumbki ei võtnud seda tegevust enda peale, siis oleksin täiega siruli käinud. Ainult kiire reaktsioon kinga pedaalist vabastamisega päästis halvemast. Loomulikult said nad kõrval seisnud kohtunikuhärralt selle intsidendi eest "vastu pead."

Jüri Duatlon

Nii välja puhanud võistluseks polnud ma ammu. Viimastel päevadel kurk kergelt valutas ning seetõttu ei riskinud suuremat sorti trenni ette võtta. Neljapäeval sörk 7 km ja reedel vaid rattaga tööl-tagasi (40k). Aga laupäeval oli vaja tulistada ning laupäeval olin ma valmis tulistama. Suurest erutusest oli uni juba kell 6 läinud. 9 tundi stardini - no andis ikka oodata. Aga nagu halbade asjadega nii õnneks ka headega - kipuvad kätte jõudma.

Põhidistantsi start oli sätitud kella kolmele, ning enne võistluskeskusesse jõudmist näitas kraadiklaas 22 kraadi ning taevas oli pilvitu - tuleb kuum võistlus. Igaks juhuks olin kaasa pakkinud oma uue aeropudeli, mille alles hommikul karbist välja võtsin. Kokkuvõttes oleksin hästi ka ilma hakkama saanud, sest jooksurajal oli vesi täiesti olemas.

Saabusin veidi üle tunni enne starti ning Avandi ja E Tamm olid juba ilusti kohal. Kuna aga puudusid Kenenisa Bekele, Eliud Kipchoge, Sebastian Kienle, Alistar Brownlee ning Justin Bieber, siis jätsin pildistamiskatsed kuulsustega järgmisele korrale. Vähemalt oli Krister Haav, kes infopunkti ees must mitu kord mööda jalutas nagu oleksin tühi koht. Ilmselt olin oma 10 aastat tagasi Taist ostetud musta värvi "Police" maikas tema jaoks liiga gängsta. Peale Kristeri oli kohal veel Karli (pealtvaatajana) ning Taivo konkurendina, siis igav mul kohe kindlasti ei hakanud. Jürgen Ligi oli ka, aga temaga ei rääkinud sest mind ta ei tunne ja ma natuke häbenen. Veidi kahju oli tast ikka sest mulle tundub (nii palju kui ma näinud olen), et tal on perekonnas või suguvõsas maksimaalselt 0.01 fänni. Jürgen, kui sa seda loed, siis ära muretse, ma olen sinu fänn ning loodan su vanuses pooltki nii kõva mees olla, kui sa praegu oled. Tegelt sa võikski vahelduseks eelnõudele ja parandus ettepanekutele ühe korraliku mehe blogi lugeda. Avardab silma. Aga ära palun ainult seda #amidahentyteeb värki loe, see tõmbab su kohe pehmoks ära!

Rada? Väga pealtvaatajasõbralik. Kõigepealt 5 kilomeetrit (4 ringi) jooksu. Ühtepidi puhub tugev tuul vastu, teistpidi lükkab tagant. Õigemini lükkab ta tagant nii, et kuum õhk lihtsalt seisab su ümber - nagu saunas oleks. Üks väheseid võistlusi, kus mul tõesti meeldis vastu tuult rohkem joosta. Edasi rattasõit Vaida-Seli suunas 10 km ja siis sama teed pidi tagasi. Kahjuks pidin tugeva tuule tõttu juba enne starti sõnu sööma. Ma tõesti ei tea, missuguse võimsusega vastu tuult vändata nii, et kiirus oleks 40 km/h, aga palju, palju rohkem kui ma suudan. Viimaks 2,5 km jooksu samadel ringidel, kus enne joosti. Kuna pulsivöö unustasin koju, siis tegin taktika järgneva - jooksen pea-aegu täiega, sõidan täiega ning lõpuks rooman finišisse.

Vaatamata sellele, et startijaid oli 64 oli konkurents kõva, Päris palju oli noori välejalgasi, kellel nimed tagumikule trükitud. Mulle see meeldis, saan teada kelle taga jooksen. Kui meid stardist minema lasti ei suutnud uskuda oma silmi ega jalgu. Terve mass pani must kiiremini, kuigi omast arust ei alustanud just kõige aeglasemalt. 400 m stardist vaatan kella, tempo 3:15 - ebanormaalne. Mõtlesin: "te hullud tehke mis tahate, ma tõmban tagasi ja jään oma liistude juurde." Juba esimese kilomeetri lõpus, mis polnud teab mis kiire (3:49) tundsin, et kuidagi raske on. Kuna aga plaan nägi ette alla 20 minutist esimest jooksu, ning ka Krister tundus veel üsna lähedal olevat pidin edasi punnitama. Õnneks lohutas see, et mõned seljad, kes ennast arulagedalt kiire stardiga ära petta lasid tulid ikka vaikselt vastu. Veel oli huvitav, et arvestades Kristeri eelmise nädala jooksu aega ootasin, et meie vahele tekiks ikka parajalt pikk distants. Esimese ringiga tuli seda ca 20 sekundit, kuid millegipärast ei tahtnud see üldse pikemaks käriseda. Olgu öeldud, et ta jooksis Jüris esimese ala 2 minutit kiiremini, kui nädal tagasi Tabasalus. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas mõni kuumusega kiiremini liigub. Veel oli kaasaelajana raja ääres jooksutreener Urmas Põldre. Ma ei tea, kuidas sa sellises riietuses mu seal ära tundsid, sest oma teada mul miskeid eristuvaid jooni pole, pigem on kõik proportsioonid kohe liiga keskpärased. Viimase ringi alguses võtsin esimest korda juua, sellise väikse lonksu ning ülejäänu topsist kallasin pähe. Muide Märt Avandilt esimese korra kohta täitsa hea jooksu aeg, 22:09, mille tõttu pidi Taivo (Velling) ikka päris korralikult pingutama, et kuklasse hingavat Märti eemale hoida.

Jooks 5 km: 19:32 (24-s koht) - check!

pakun, et need jooksu pildid on esimeselt ringilt, kuna

Urmas Laur on veel väga lähedal. Väike poiss, kes tiimi tegi

(kutsuti Rassuks) jooksis oma vanuse kohta hullult hästi.

konkurent hr. Haav tegi ilusa jooksu

jooksu lõpupoole sest juba on korralikud vahed

Arvestades, kui sujuvalt mul esimene vahetusala möödus, siis ilmselt ükski inimene nendest, kes seda nägi ei usuks, et ma pole seda alates viimasest triatlonist mitte kordagi harjutanud. Veidi olin mures kiivri pähepaneku pärast. See on üks sellised väga mugavaid ja häid sorte, aga alles siis kui ta peas on. Inimestele, kellel vähekenegi kõrvad peast eemale ulatuvad POC Cerebeli ei soovita. Mul läks seekord miski ime läbi esimese korraga üle kõrvade. Ilmselt toimis higi loodusliku lubrikandina. Kogu vahetusala 25 sekundit, 17-s aeg. Suur osa konkurentidest harjutab seda regulaarselt.

nii, minek!

Nüüd oli käes aeg rattasõidu käes. Kes mäletab, mis ma sügisel kirjutasin, siis see süsteem on duatlonis (arvatavasti) triatlonis ennast ära tasunud ning suure tõenäosusega olengi nüüd selles "next level." Ehk kui on leivanumber, siis tuleb hakata leiba välja teenima olenemata sellest kui väsinud oled. Minnes oli diagonaalis puhuv tuul üsna soodne ning kiirus läks ilusti üles. Püüdsin kinni enda ees rajale läinud pealtnäha üsna tugeva temposõitja. Peas uus Giro Aerohead kiiver ning taga ketas. Sõitis ka hästi, protokolli järgi arvan, et oli Toomas Timmermann. Tegin miski topeltmöödasõitu meenutava asja, millega tõusin kaks kohta kõrgemale. Paari minuti pärast küttis Aeroheadi-mees omakorda minust mööda (see on siiani esimene kord sel aastal kui minust on mööda sõidetud, nii et palju õnne süütuse võtmise puhul). Olin ilmselt jala liiga lõdvaks lastud. Edasised kilomeetrid tulid siis tema vedamisel (möödusime veel mõnest sõitjast). Hoidsin lubatud 10-12m pikivahet ning kui keegi teeb sulle tempot, mis on kasvõi 5% kergem kui sa ise oleksid sõitnud, siis annab see täiega tunda. Jalad vabanevad laktaadist ning mõne minuti pärast oled valmis jälle panema. Igal juhul mulle see tempo meeldis, sest Seli poole keerates näitas kell keskmiseks 42 km/h. Ma ei tea kas mu vedur sõitis powermeteri järgi või olen ma ise lihtsalt harjunud tugevamalt vastu tuult pigistama, aga enam Seli poolt vastu puhuvas tuules mulle see tempo ei sobinud ning võtsin ohjad üle. Umbes kahe kilomeetri pärast tagasipöördel nägin, et vahe oli ca 40-meetriseks kärisenud. Kuni ristini puhus tuul jälle tagant ning siis viimased 7-8 km jälle pigem diagonaalis vastu (kirdest äkki?). See tee on üsna kurvine ning ühel hetkel kui kiirus on pea 50 km/h, kurvis rebib tuul rooli kord ühelt poolt, siis teiselt poolt ning ainult keha kallutamisega ei keera, siis oli küll korra jälle hirmus hetk (äkki panen välja). Tegin veel mõned kauguses paistvad täpid täissuuruses meesteks ning kilomeeter enne lõppu sain veel paar tüüpi kätte, kes juba esimese jooksu alguses mulle astronoomilise vahe sisse olid jooksnud. Sel hetkel mõtlesin, et see on ette kaotatud lahing kuna selle järelejäänud distantsiga ma omale enam üle 10 sekundi ette ei sõida. Lõpus nagu ikka lasin jala lõdvemaks, vabastasin nad kingadest ning tegin järjekordse tehniliselt ilusa vahetusala.

ainus mees, kes seekord rattal

hambaid näitas (Toomas Timmermann)

ratta lõpp. Päriselt ka, ma panin need rattakingad ikka 

jalga ka vahepeal...

Rattasõit 20 km: 31:48, päeva viies aeg edestades mitmeidki teenekamaid tegelasi (Valdur Jaht, Raido Luuk jne).

Vahetusala: 29 sekundit, 23-s

Täpselt nii nagu etikett ette näeb lendasidki need kaks noormeest kohe peale vahetusala hirmsa kiirusega must mööda. Mul korraga nii hing kui ka puusad täiesti kinni. Urmas hõikab raja kõrvalt: "sa tegid väga hea ratta"! Hõikan vastu, et ratas tuli hästi välja jah ja proovin kuidagi jalgu liikuma saada. Esimene kilomeeter tuleb tugevalt üle nelja minuti. Teise kilomeetri alguseks vaatan, et üks neist kahest noormehest, Karl Mell (sellepärast tean, et talle oli tagumikule trükitud "Mell"), kes kohe alguses oma 50 meetrit must ette küttis enam kaugemale ei liigu. Tunnen, et jalgadele on vahepeal jooksmine uuesti meelde tulnud. Urmas teise ringi alguses innustamas: "kuule sa liigud nüüd palju paremini, kui eelmisel ringil." Saan lisa powerit ja kütan edasi ... ning 700 meetrit enne lõppu juhtub vältimatu olukord: saan Melli kätte ja jooksen eest ära. 100 meetrit enne finišit tõmban veel kombeka luku uuesti kinni ja teen viisaka näo pähe. Äkki teeb keegi finišis lõpupilti, sest kogenud harrastussportlane peab selleks alati valmis olema. Viimane kilomeeter tuli tugevalt alla nelja minuti.

Teine jooks 10:04, päeva 21. aeg.
Kokku: 16.s koht ajaga 1:02:21

Edasi tulevad siis riburadapidi sõbrad, tuttavad ja muud televiisorist tuttavad näod. Õnneks seekord võitsid harrastussportlased poliitikuid ning poliitikud omakorda näitlejaid. Isegi Raivo E Tamm oli oma paarkümmend kilo alla võtnud. Ma kahtlustan, et juhul kui ma oleks Tristani kaasa võtnud vaatama, kuidas Kellapi ema jookseb, siis poleks teda enam välimuse järgi ära tundnud. Edasi läks juba lõbusalt tuttavatega emotsioone jagades ning hiljem Lasergeimis laste sünnipäeval sõda mängimas. Lapsed nõudsid, et 15-aasta tagune lasergeimi meister (päriselt ka, mul on esikoha medal ja karikas) nendega sõda mängiks. Enesetunne oli õhtul ikka päris sooda, sest olin tol päeval tõesti kõvasti pingutanud.

Nii, lõppsõna. Jooksu osas oma sõnu sööma ei pidanud. Rattal pidin kahjuks küll. Panna seda siis enda või "force majeure" süüks, seda ei teagi. Samas improviseerib tõik, et üle 40 km/h keskmist suutis ainult Harri Sokk ning teisel mehel, Mart Suurkivil olen jalgrattal juba kandadel, järgmisel aastal ehk juba möödas. Lihtsalt elus on nii - ühed mehed jooksevad, teised mehed sõidavad ja sinna pole mitte midagi teha.

Mujal tehti ka vägitegusi. Naistevägi mu jooksugrupist käis Maijooksul ennast ületamas, miski punt mehi veel Tallinn City Trailil (sorry, ma pole isegi teie tulemusi analüüsida veel jõudnud) ning vend va kavalpea käis SUPi laua võistlustel. Ilmselt on tal igas maailma nurgas lauatamine end ära tasunud, sest olevat ta noppinud sealt sprindi hõbeda ja pika maa kulla. No on kavalpea, oskab ikka alasi valida.

Edasi plaanin teha natuke suuremat mahtu ning loodetavasti õnnestub mõni mehetegu Narva energiajooksul või Tartu Mill triatlonil teha. Muud võistlused (kui neid tuleb) tulevad väsimusfoonilt. Puhatud on juba küll. Seniks edu kaaskannatajatele!

Jüri Suurkivi tegi liiga hea pildi, et mitte seda hiljem lisada.

Keeruline nädal ning väike ülevaade tänastest jooksukatest

Kuna juhtus palju, siis on ka jutt pikk nii, et varuge kannatust. Põnevamad sündmused hakkasid pühapäevaga, kus läksin teist korda jooksma pärast seda, kui traktor oli tee lahti lükanud. Juba reedel vaatasin, et nende kivide otsas ma oma jala väänan. Vaatamata sellele, et peale Filtri temposõitu muutus olukord energiatasemega mul väga kurvaks (kuidagi vaevu-vaevu vedasin ennast läbi trennide ning tegin lühemalt ja jätsin trenne ära). Eks mingi osa energiast läks ka remonditegemisele poja toas. Pühapäeval peale seda kui olin ennast hommikul veel üsna halvasti tundnud (võimalik, et eelmise õhtu õllest ja kookidest) otsustasin vähemalt joosta 7-10 kilomeetrit. Samm oli kuidagi kerge ning minek hea. Kolmandal kiomeetril olingi selle juba mainitud kruusa peal ning siis juhtuski see, mis juhtuma pidi - kivi sattus täpselt õigesse kohta päka alla ning nii see raksakas käis. Kuigi paar roppu sõna lendas polnud ma isegi üllatunud. Tegelikult polnud ma pea aasta aega midagi ära väänanud. Kui algul mõtlesin, et lonkan nüüd selle kilomeetrikese koju ja panen ennast sidemesse, siis teades, et nädala jooksul on vaja kahel korral võistelda tuli endale sisendada: hakka meheks ja kannata. Kuna sidemed olid terved, siis sain juba 500 meetri pärast ennast nii liikuma, et kõrvaltvaatajale võisin paista täiesti terve, seda arvan muidugi mina. Kokku tegin sama soojaga 10.5 km. Kodus kinesioteip peale ning Tristani tuba remontima. Otsustasin, et pöid peab kiire paranemise huvides olema väga liikuv, kasvõi läbi valu. Kuigi üldjuhul on pikem paranemine kehale kasulikum, siis aeg-ajalt lihtsalt olukord nõuab seda, et valu tuleb unustada ning edasi võidelda.

Viimsi basseinitriatlon

Tegime venna Kristjaniga kahekesi tiimi, sest mul pole maastiku ratast ja ma ei tea kui hästi ma oskan. Põhidistantsil oli 22 lõpetajat, mille hulgas ainult kolm tiimi (jee poodiumil!). Veel osalesid paar ujumissõpra, Kristjan Poltimäe ning Karli Kannenberg. Madalas Viimsi kooli basseinis tuli ujuda 200 meetrit. Kuna olen viimasel ajal enda kohta väga palju ujunud ning ka jõudu oskasin väga hästi jaotada (isegi sprintida jõudsin viimasel sirgel), siis ujusin Poltimäe ja Karliga enam-vähem samasse auku. Minu puhul tähendas see muidugi hämmastavad 20 sekundit detsembrist pärineva isikliku rekordi parandamist. Sellega oli minu jaoks juba piisavalt tehtud. Reaalsuses oli see muidugi alles päeva 16-s aeg, ehk arenguruumi on metsikult.

Edasi vaatasin seda, kuidas Kristjan eelviimasena rattarajale lasti ning esimese ringi (1,7 km) lõpuks esimeste hulgas välja ilmus. Kahjuks oli peakonkurent Viimsi Vallavalitsus omale mingi kõva rattamehe palganud ja kuna Kristjani tehnilised oskused toore jõu vastu ei saanud tuli minna jooksurajale 40 sekundit vallavalitsusest maas. Kristjanilt tubli päeva viies aeg.

Jooks oli kuidagi emotsioonitu. Olin oma etteasted peale ujumist külma ilmaga juba päris kaua oodanud. Tõsist soojendust ei viitsinud teha ning polnud ka inimesi, kellega võidu panna. Oli vaid rattalt tulnud väsinud jalgu, kellest kergelt mööda kalpsasin. Igaks juhuks jooksin kiiremini, et saada korralik treening ning ei oleks pärast inimesi, kes tulemuse vaatamise järel küsiksid mult, et mis juhtus. 5:04 oli päeva neljas aeg (esimesele kaotus alla 15 sekundi) ning distantsiks oli siis ametlikult 1400 m, minu GPS järgi pigem ikka 1450.

Hans-Kristjan oma vanuseklassis kolmas koht üheksast 

esimest korda "külatriatloni" poodium ka läbi käidud

Rapla Selveri Suurjooks

Reedel mõtlesin, et mis pagana pärast see vasak jalg ikka veel valu teeb. Võtsin soki ära. paistes oli ning alaserv oli lilla. Olin ikka midagi katki teinud seal hüppeliigese sees selle väänamisega ning ilmselt polnud lisavunki andmine võistluse ja tugevate rattatrennide näol (jõudsin vahepeal teha nii Vo2max kui ka neuromuskulaarseid intervalle) just kõige paremini paranemisele mõjunud. Polnud midagi teha, läks teibi alla. Pühapäeval ju hirmus oluline võistlus. Miks oluline? Kuigi ma tänase seisuga olen ratta peal kõvem käpp kui jooksurajal, omab jooks mu südames kuidagi erilist kohta. Oli esimene kestvusala, mida hakkasin tõsiselt harrastama, oli justkui mu pääsetee mängurlusest ning mentaalsest kollapsist. Tegelikult oli seda ka lapse sünd - üks inspireeris inspireerima teist, ehk kasutades Pulleritsu poolt eesti keelde toodud uudissõna: isa ei tohi olla lödipüks. Tegelt on meie keeles kaks uut sõna, see ebaolulisem on taristu. Mingil põhjusel olen pidanud just 10 km jooksu tõeliseks pikamaajooksja mõõdupuuks. 

Hommikul ärgates oli iga kohapealt jube loid tunne. Kui aga Raplas olin ning dress seljas ja võitluskaaslasi nägin siis tuli peale juba panemise tunne. Illo küsis veel, et mis plaan on. Vastasin enesekindlalt et 38 minutit ning siis lisasin ebalevalt, et ma ei tea, tegelikult pole ma seda kunagi teinud. Kuna Kaur tänu oma eelmisel aastal hästi välja tulnud võistlusele sai eliitgrupist startida, siis oli vaja mulle ja Gerdile ka see privileeg sebida. Nii et saime rajale ilusti koos ning ei pidanud esimesel kilomeetril tavapärast slaalomi harrastama.

Pacinguks (kiiruse valik ja selle hoidmise plaan) tuli mul igavesti hea mõte. Kuna naised on palju kainemalt kalkuleerivamad kui mehed, siis võib kihla vedada, et üks kogenud naisjooksja ei hakka esimestel kilomeetritel kohe üle vindi panema. Abi oli kohe stardikoridorist võtta. Seadsin ennast Moonika Pilli kandadele. Ta on must mitmel võistlusel kolmanda-neljanda kilomeetri kanti värske näoga mööda jooksnud. Arvestades ta paari viimase aasta tegusi, siis oli ta ilmselt juba stardis palju suurema kala püüdmise peal väljas kui mina. Kaur pani stardist natuke kiiremini minema, mina hakkasin vaikselt oma asja ajama. See vooluga minek oli ka selline, et inimesed liikusid edasi ja tagasi ning kogu aeg minu ja Moonika vahele ning pidevalt oli vaja teha ajutööd, kuidas võimalikult ühtlaselt ja energiat säästvalt liikuda. Vahepeal kiikasin kella ning kuna ta näitas pidevalt 3:40-3:50 tempot, siis tundus, et liigume õiges graafikus. Esimesed paar kilomeetrit läksid üsna lihtsalt, siis tuli neid laugeid tõuse ja languseid. Mulle mu "tempomeistri" stiil niiväga enam ei meeldinud kuna ta jooksis tõuse minu jaoks liiga kiiresti ning langusi jälle aeglasemalt kui oleks võinud. Ehk olukord hakkas kergelt ebamugavaks minema.

Ühel hetkel oli Gert mu kõrval, teadsin et ta on üsna ettevaatlik alustaja, kuid mind kindlasti võistlusel silmist ei lase, ehk koguaeg olin kindel, et ta on kuskil lähedal. Hoidsin Gerdi seljataha ning olukord oli üsna raske. Järsku juhtuski nii, et Moonika oli oma grupiga vahe meile sisse teinud ning meie lähedal hakkas vaikselt mingi järgmine seltskond moodustuma. Järgmine halb moment on mul ajust pühitud, ilmselt olin jooksuga veidi deliiriumis, aga neljanda - viienda kilomeetri vahel tuleb uuesti ette pilt, kus Gert on miski nelja-viieliikmelise grupiga must ca 40 meetrit eespool ning ma jooksen TÄIESTI ÜKSINDA vastu tuult! Millega ma nüüd ometi hakkama sain? Jooksen edasi, proovin miskit rütmi kätte saada. Õnneks jõuab tagant mulle üks kollases särgis nokkmütsiga mees järgi, kes hakkab mind vaikselt edasi vedama. Kahjuks jään tast kümmekond meetrit maha, siis kiirendan ja olen tal jälle selja taga, siis juhtub sama asi uuesti.

Ühel hetkel vaatan, et Gerdi grupile oleme juba üsna lähedale jõudnud. Ise ka ei suuda uskuda. Veel lisab enesekindlust, kui jookseme mööda Jaan Õunast ja ühest nais-Täppsportlasest (kaks inimest, kes tavaliselt minust võistlusel mööda jooksevad). Veel üks kiirendus, aga olen Gerdil kandadel. Saan ta hingamisest aru, et tal on ka raske. Oleme nüüd viiekesi ning hakkan lõpustrateegia peal mõtlema. Tore on see, et vaatamata kõigele pole ma siiani ühegi kilomeetri läbimiseks pidanud üle nelja minuti kulutama. Vahepeal oli moment, kus tundus, et grupp hakkab natuke lagunema ning läksin ka ise Gerdist mööda. Nagu Gert hiljem ütles siis oli see ta võistluse kõige raskem hetk. Raske moment ning siis olin ma järsku tagasi ja tegin veel möödumise. Taktika juurde tagasi minnes tean, et lõpuspurdi peale kindlasti asja jätta ei saa. Ründamisega on see lugu, et seda tuleb teha järsu kiiruse tõstmisega ning see kulutab jubedasti energiat. 1 vs 1 võib see vastase hästi murda, aga kui taga on grupp, siis võib see pulsi lakke lükkamine enne lõppu valusalt kätte maksta. Nüüd oleks olnud muidugi hea pulssi näha. Teadsin, et midagi mul sees on, aga kui palju? Kui teaks, et pulss on 175, siis on mineku varu piisavalt, kui 183, siis jääb kiirendus üsna lühikeseks. Igal juhul otsustan, et kiirendan 8 km tähise juures. Nii ka teen ja jooksen grupiga kohe 10 meetrit vahe sisse. 90 kraadi parempööre ning tuul otse vastu - kurat! Lasen tempot veidi alla, ei kavatse tervet eelviimast kilomeetrit vastu tuult üksi lükata. Üks rohelises särgis meesterahvas jõuab järgi. Sätin ennast ettevaatlikult tema tuulevarju ning jään uut parempööret ootama. Pööre tulebki ning surun uuesti vahe sisse. Pagan! Pööre oli kruusale, mille peal ma juba ette tean, et jooksen palju halvemini kui asfaldil. Noormees rohelises tuleb jälle järgi. Lasen ta mööda. 400 meetrit enne lõppu ning tal on rohkem powerit kui mul, lasen tal minna hoides ühtlast kiiret tempot. Pilk kellale ning vaatan, et napilt-napilt alla 38 minuti siit kätte ei saa. Enne viimast kurvi kiikan üle õla, Gert on vähemalt 30 meetrit maas, siin enam midagi muutuda ei saa. Keeran lõpusirgele ning järsku kuulen taga spurtivaid samme. Ei ole võimalik, Gert oma sprindikiirusega must möödas. Hakkan ka pressima ning jõuan talle peaaegu kõrvale, kuid kahjuks enne on finišijoon. Gert on pingutusest siruli. Hea võistlus oli. Meil mõlemal isiklik rekord sama ajaga 38:07. Minuti pärast saabub Kaur kellest olime teisel kilomeetril enda teadmata mööda läinud. Veel näeme Ake, Miku ja Illo saabumist. Korralikud ajad meie klubi meestel.

see koht, kus ma Gerdiga vahe sisse tõmbasin

see on see kruusa koht natuke enne lõppu

Igal aastal olen vähemalt korra seda tossujuttu puhunud. Mõtlesin, et inimestel äkki huvi lugeda minu isiklikest kogemustest erinevate jooksukatega.

Adidas Adios Boost 2.0

Jätkuvalt hea ja kindel jalanõu lõikudeks, tempotreeninguks või võistlemiseks pea kõikidel distantsidel. On mugav, kerge ning ei lõhu jalgu. Praeguse seisuga ei olegi midagi leidnud, mis täpselt tema nišši sobiks.

La Sportiva Helios 2.0

Ma pole küll eriline maastikujooksu ekspert, kuid väga raske on ette kujutada kergemat ja kiiremat maastikutossu keskmise tehnilisuse astmega rajale. Tald on pehme, sellega peab arvestama, ehk ei sobi pikaks jooksuks asfaldil, samuti kohtades, kus võib omale midagi teravat jalga astuda (tallas puudub kaitseplaat). Kuna muster ei ole väga sügav, siis ei pruugi see olla parima pidamisega väga mudasel rajal. Kuigi lumes ja jääl on ta parem kui enamus asfaldijalanõusi usun, et talveks on olemas parema pidamisega variante. Kokkuvõttes ideaalne heinale, mullale, liivale, mitte teravatele kividele (tänu oma pehmele kleepuvale tallale peab superhästi ka märgadel kividel), vette ehk igasuguseks kiireks ja tehniliseks jooksuks pehmel ja vahelduval maastikul. Jooksin nendega läbi laulasmaa ultra esimese maratoni ning null kaebust. Oleks võinud jätta jalanõud vahetamata.

Adidas Energy Boost

Olen nüüd nendega üle 600 kilomeetri läbinud ning arvamus on muutunud. Ja seda mitte paremuse, vaid halvemuse suunas. Millega ma siis rahul ei ole. Minumeelest tahab see toss jooksjat kuidagi kontrollida, raamidesse suruda, kuidas peab jalalaba täpselt käituma. Kuna need tossud on mul täitnud seda funktsiooni, mida tavaliselt Glide Boost sari, siis kipun rohkem nendega võrdlema. Ehk täidavad pika ja taastava jooksu rolli. Kuigi kaal on üsna normaalne (310g), siis tunduvad nad oma mõõtmetelt kuidagi kobakad (lai ja paks tald). See on ainult tunne, sest kui ma võrdlen kiiruseid, siis vaatamata enesetundele ei ole mu pulsil ja kiirusel mitte mingit vahet selles osas kas ma jooksen Glide või Energyga. Samas jooksu tunnetus on selline, et Glidega teeks tempojooksu küll, kuid Energy Boostiga pigem ei tahaks.

Nike Lunar Epic

Ehk kutsun neid ka pilvesussideks. Põhjuseks nimelt nende kergus ja pehmus. Kaalult on nad Adiose sarja kanti, kuid tunduvalt paksema tallaga. Jalas istuvus ning mugavus tänu Flyknit materjalile superhea. Olen nendega jooksnud intervalle, kiireid testjookse ja pikemaid jookse. Igas olukorras tunduvad mõnusad ja kiired. Samas 5km ja lühemale võistlusele tahaks 500 hobujõulise Bentley asemel kasvõi 400 hobujõulise Ferrari viia. Mis mind natuke nende puhul häirib on see, et ei ole sellist head pinnatunnetust või pinnakontakti ning samuti järskudel suunamuutustel kipub laserlõigatud Lunarlon tald justkui läbi vajuma. Lisaks on probleemiks see, kuidas see soontega tald enda sisse kõik väiksed kivid neelab ning hiljem peab neid naaskliga taga ajama. Kokkuvõttes usun, et ta võib olla lisaks treenimisele väga hea jalanõu võistlemiseks maratonil või poolmaratonil (kindlasti ei tohiks olla maastikul) kuna tänu nende pehmusele tehnika lagunemine pika võistluse lõpufaasis ei sea jalgu nii palju ohtu kui kerged võistlusjalatsid ning mõnikord ma tunnen et ma saan joosta täiesti lõdva jalaga ning ei pea tehnikale üldse mõtlema. Täishinnaga ei ostaks, aga kui õnnestub isend saada 40% allahindlusega nagu mul juhtus, siis võta ära.

Nike Flyknit Streak

Streak sari on Flyknit Raceri sarja kõrval teisena tuntud Nike võistlustossude seeria. Ostsin need jalanõud puhtalt uudishimust, sest reviewde järgi pole neid teab mis kõrgelt hinnatud. Oma 192-grammise kaaluga on nad tugevalt kergemad kui ükski teine jooksukas, mida elu jooksul kandnud olen. Eks seda minimalismi on näha nii kerges ja õõnsas tallas kui ka võrku meenutavas flyknit pealses. Gert juba hoiatas, et suure tõenäosusega sööb suur varvas ennast tossu ninast varsti läbi. Omapärane on selle mudeli puhul see, kuidas flywire (niidid või nööd, mis pingutavad tossu teatud punktidest) muuhulgas kanna kinni tõmbab. Saan aru, et selle mõte on kaitsta jooksjat tossu äratulemise eest, kui kuri konkurent kannale astub. Samas saab see koht arvatavasti väga hästi jooksjale villi tekitamisega hakkama kui pael tugevamalt kinni tõmmata või liiga madalat sokki kanda. Kuna jooksin nendega just 10 kilomeetri rekordi, siis võitjate üle on kuidagi ebaõiglane kohut mõista. Samas olid nad jalas piisavalt ebamugavad, nii et üle 10 km distantsi nendega järjest joosta küll ei taha.

Zoot Makai

Järjekordne väga kerge jalanõu. Seda tossu iseloomustavad kolm asja: paks ja pehme tald, pehme sisemus ning triatlonitossule omane kiirlukustus. Ehk siis meeldib see, et saab nad ruttu jalga ning ka nende kaal on piisavalt kerge (tänapäeva mõistes ei ole 287 grammi just väga kerge). Lisaks ei hõõru (pole õmblusi ega kihte üksteise peal), mis tähendab seda, et kõik triatlonid-duatlonid kuni 10km jooksuni saab väga turvaliselt ära teha. Alates poolraudmehe distantsist on olukord selline 50/50, ehk mitte midagi ei päästa nii pika distantsi puhul sellest, et jalaga koos tossu sisse läinud liiv või väike kivike kuhugi päka alla villi tekitama ei hakkaks. Siinkohal tasuks tõsiselt mõelda, kas 15 vahetusalas võidetud sekundit on väärt riski, et oma 15 kilomeetrit peaks valuga jooksma. Ise leian, et ilmselt mitte, vähemalt niikaua kui poodiumile asja ei ole. Pakendis on lisaks triatlonile omastele kummipaeltele ka standardsed paelad nii et võib vabalt kasutada võistlemiseks või treenimiseks pea igal distantsil, kus talla all asfalt. Samas puhtalt jooksjale leiab selle raha eest paremaid alternatiive.

selline sortiment siis

Ma tahan teada, kui palju need balletitüdrukud kaaluvad

Nii tsiteerisingi väikest Oliveri (mingi saade oli, väikesed lapsed kuulsa onu või tädiga, lihtsale see lause jäi meelde), kui mu ema küsis ühel päeval järjekordselt: "miks ma seda kõike tegema pean"?. Tegelikult polegi mu vastus tõest väga kaugel. Mul on soov või siiras lapselik huvi näha, et kui ma teen teatud asjad ära, siis saan balletipoisiks ning tänu sellele saangi teada kui palju need balletitüdrukud kaaluvad. See ooli nüüd allegooria. Tegelikult tahan ma suure huviga teada, mis juhtub siis kui ma teen neid asju teatud hulgal. Kuidas reageerib mu keha? Kas ja kui palju on võimalik paremaks saada jne. Eile siis näiteks mõõtsin seda, mis juhtub, kui treenida korralikult tugevalt talv otsa 5000 km rattapukil.

Esimene test, 15 km Filtri temposõidul. Kuna täidan nüüdsest ka ABB joksugrupi treeneriametit, siis sai muuhulgas päev varem koos jooksugrupiga ÜKE-t tehtud, 8 x 200 m kiiremini ning 5km laktaadilävel joostud. Hoidsin küll tagasi, aga üllataval kombel oli mu pulss 5km jooksul kahtlaselt kõrge, 166 lööki minutis 4:15 tempo juures. Kesknärvisüsteem võis veidi väsinud olla, aga lihased, kops jne on ikka samad, ehk kes on tugev on ka väsinult tugev ja kes nõrk, see on ka puhanult nõrk. Nüüd tuli sõita, vabandused enam ei loe.

Soojenduseks tegin pukil juba tavaliseks kujunenud rutiini. 5-7 min rahulikult, siis 2 korda 30 sek kadents üle 120 ning 3 korda 30 sekki üle võistluspingutuse et kops korralikult käima saada ning laktaadiväljutamise süsteem jalalihastes aktiveerida.

Tagasi auto juurde, kiiver pähe, sääred paljaks, kingakatted peale ja starti. Neid paljaid sääri soovitas mulle ka Dmitri, kes oli just oma sõidu ära teinud ning pea 2 km valesti sõitnud. Olin enne kahevahel, nüüd olin kindel ja ei kahetsenud, jalgadel oli kogu aeg soe. Temperatuur siis ca 11-12 kraadi.

Ega võistluse kulgemisest palju rääkida pole, väga actionit seal ei ole ju. Lihtsalt vajutad ja kannatad. Kui vajutad hästi, siis sõidad teistest mööda (starditakse iga 30 sek tagant), kui halvasti, siis sõidetakse sinust mööda. Sain aru, et sõidan päris hästi kui kell lõi 5 km kinni alla seitsme minuti. Jah, mis sest, et allatuult, aga kiire ikka. Veel sain kinnitust, kui hakkasin poole maa kanti järsku selgasi püüdma. Õnneks oli tuul ka selline mõõdukas, et ei pidanud lenksu kinnihoidmiseks ennast lolliks võimlema. Miski kurv oli, kus mõtlesin, et ei tea kas sellise kiirusega teele jään, aga jäin. Teinekord siis tean. Vabandust, et mul need njuubimomendid on, aga tuletan meelde et ma rattasõidus veel täielik algaja. Hüppasin ju voki selga juba vana mehena, 2014 sügisel.

Kui vastutuult ning paganama 170+ pulssi olin juba oma 15 minutit kannatanud hakkas ka reaalselt raskeks minema. Kuna ma olin selles olukorras (enesetundes) talvel korduvalt olnud, siis teadsin, et peaks hakkama saama küll, lihtsalt nüüd lugesin juba meetreid.

Enne õiget parempööret lajatasin veel pange ka. Keerasin liiga vara ära. Vaatasin, et krrrrrtttt... vale tänav vist, hõigati ka, küsisin mis värk on; see kollane märk, mis paremale näitas oli hoopis autodele mõeldud. Keerasin kiirelt ümber ning õigele teele tagasi. Pärast Stravas arvutasin, et ca 17-20 sekki läks raisku. Lõpus olin üsna läbi ning see valepööre tõmbas moti maha ka, nii et korralikku lõpuspurti enam ei tulnud.

Lõppaeg 22:03, koht 25/254 on parim, mis ma selles sarjas kunagi saanud olen. Keskmine kiirus ca 40.9 km/h, kui need lollakad 20 sek maha võtta, siis oleks üle 41 km/h. Aga eks ma järgmine kord sõidan siis parema aja. Vähemalt on tore, et ma esimese otsa meestele nii lähedale jõudnud olen. Seda eriti olukorras, kus rattasõit on kõigest üks kolmest alast, mida ma teen. Ainult esimese võistluse puhul võiks teha subjektiivse järelduse: 15 km sõidu puhul olen eelmise aasta konkrentidega võrreldes ca 3 km/h kiiremaks läinud. 5 000 km siseruumis pukil, pangede viisi higi, kamaluga valusaid lihaseid, kümmekond villi tagumiku all - täpselt nii palju kaaluvad balletitüdrukud.

see koht, kus ma valesti keerasin

Ratas sama, mees sama, aga tulemus palju parem. Siin vastus 
küsimusele kuhu investeering toob kõige rohkem tasu.

ABB värvides seekord. Nagu pildil küünarnukkidest näha, siis olen
 järjekordselt sõiduasendit muutnud. 1. küünarnukid kokkupoole 
(pidin seetõttu loobuma vanast aeropudelist), 2. sadul 1,5 cm ettepoole 
ning 3. 1 cm kõrgemale. Tundub, et isetehtud bike-fit toimib.