11. mail tehti ajalugu
Esimest korda kaotasin jooksuvõistlusel oma õpilasele. Võistluseks siis Kiili krossijooksude sarja esimene etapp - maastikujooks Kiili pargis ja staadionil.
Konkurents oli külaka kohta vägagi tihe. Paar kiiret Audentese noormeest ning enamik valla tuummisemaid jooksumehi. Distantsiks siis 2 ringi kogupikkusega 2.3 km, ehk korralik andmine. Rada oli pigem raskemate killast. Üks järsk tõus ning palju järske kurve, mõni nii järst et kurvi väljavõtmiseks tuli hoog peaaegu nulli tõmmata.
Kiili valla Kross
Esimestest meetritest lennati Erki Hummali vedamisel ajuvabalt kõrge kiirusega minema. Peale esimest kurvi staadionilt murule tempo küll mõnevõrra rauges, kuid minu jaoks oli ikkagi vastikult kiire. Siin oli kaks valikut, kas viiese pundiga kaasa minna ja loota, et keegi ehk kustub või valida mõistuspärasem tempo. Ei hakanud ennast kellegi õla taha pressima. Proovisin teisi lihtsalt võimalusel mitte liiga kaugele ette ära lasta. Kui ma asfaldisirgel ja staadionil suutsin lennata, siis maastikuosal konkreetselt surin. Kuna aga maastikul jooksmist oli mõnevõrra rohkem, siis tiksusid vastased parajate vahedega eest ära. Viimasel kolmesajal meetril proovisin veel vajutada nii palju kui sain, et trennikaaslasest konkurendile mitte liiga suurt edumaad jätta. Lõpuks loeb ajaliselt nelja etapi koondtulemus. Mulle siis üldis kuues ning M40 vanuseklassis teine koht ( palju õnne Kaspar). Võitja oli samuti vana tuttav - Oleg Kozlov, või siis olen mina hoopis vana tuttav, sest tema on noor (31) ja mina olen vana (43). Aga pole hullu, sest minu ees lõpetanud Erki Hummal on 50 ja suudab must paremini "keevitada". Muidu tulemuste leht asub siin: "https://my.raceresult.com/242611/?fbclid=IwAR16swLeJyUMqo4z2Xglco_2wPZJHEXyM5Ckdx-ui0Y6pdfLZlDJtj0Xjh0#0_85984F" Kuna rada oli tegelikkuses pikem kui tulemuste lehel kirjas, siis mu reaalne kilomeetri tempo 3:38 ning watte 334, mis on juba suht Ok. Nüüd oleks vaja varsti üks korralik test asfaldil ka teha. Klubilistest pean kindlasti jälle Annika ära nimetama - vanuseklassi ja naiste üldvõit.
Panin üle
Mai keskel treenisin üle. Tahtsin magama minna aga ei suutnud uinuda. Põhjust polnud, olin väsinud, jalad rasked, kogu keha tundus raske. Jätsin nädalavahetuseks plaanitud rasked trennid ära. Arvan, et olin lihtsalt üle pannud, kõigega. Tööl intensiivne, trennid, õpilased. Lisaks olen ka kodus tavapärasest rohkem toimetanud. Viimasesse aega on jäänud ka mitmeid füüsiliselt raskeid töid ja tegemisi. Kui sinna panna otsa see, et tegelesin kiivalt oma kava järgimisega, samas tegin kaasa ka Tristani jõutrennid ja mitmed oma klubi lõikude jooksmised - nii meelelahutuseks. Arvan, et puhkus aitas. No enam-vähem sain jalad alla. Samas 6 korda 800 m staadionil 3:45 tempoga oli ootamatult raske joosta.
Rapla Selveri jooks - õe sõbrannalt sain peaaegu pähe
Kui ma sinna läksin, siis ei saanud ma ise ka aru, kas ma siis nüüd tahan või ei taha joosta. Vist väga ei tahtnud. Hommikune kehakaal 78.4 kg - see ka ei julgustanud. Mõtlesin, et miinimumprogrammist 10 km 40 minutiga, kui korralikult pungestada, saan vast jagu. Enamik hommikust sain muidugi korralikult ennast igasugu koristamiste ja toimetamistega väsitatud, aga pole hullu - see on lihtsalt poweri test Stryd jaoks.
Ilm oli muidu hea, 15 kraadi, aga väga tugev tuul. Taktikaliselt jooksin õigesti ja valesti. Õigesti jooksin alguse, kus otsisin lihtsalt sobivat tempot ja rütmi ilma et laseks ennast teiste tegemistest segada. Peale teist kilomeetrit hakkasin ennast vaikselt ettepoole kruvima. Vea tegin siis kui valisin omale tempomeistriks liiga kiire jooksja. Keerasime just lõputule vastutuule sirgele. Kahjuks juhtus nii, et kilomeetri pärast olin üksinda. Kui esimesed 5 km olin suutnud hoida 3:48 tempot, siis järsku olin 4:07 peal. Ei suutnudki kohe otsustada, kas suruda üksi vastu tuult edasi või oodata teised uuesti järele. Otsustasin suruda, aga ei jõudnud, isegi ei jõudnud paari möödujaga kaasa minna. Vahepeal hakkas jälle eluvaim tagasi sisse tulema ning vähemalt endise mustkunstniku Jürgen Veberiga, kes mulle juba ma ei tea mitmendat korda uuesti järgi jõudis, suutsin kaasa minna. Viimased kolm kilomeetrit tiksusid jälle, kuigi ma pean ütlema tõsise isikliku pingutusega, alla nelja minuti. Jalad olid liiga tühjad, et midagi lõpus teha, Lõpusirgele minnes vaatasin tabloole: 39 minutit saab kohe-kohe täis. Nii et eks ma siis kiirendasin. Hästi oluline on ju see, et aeg oleks 38-midagi, mitte 39 midagi, sest see teine variant tähendab, et sain alla 40 minuti, aga esimene seda, et jooksin kindlalt alla neljakümne. Õnneks jõudsin. Finišis nägin õe sõbrannat Maritit. Tal oli medal juba kaelas. Ütlesin: "oot, sa tegid mulle pähe, mis su aeg oli"? "Napilt üle 39". "Ei sa ei teinud mulle pähe". Noh, next time. Minu 38:53 - ei liha ega kala. Ei teagi, kas kaks või kolm korda olen distantsi kiiremini teinud. Väga hullu pole, siit võib proovida edasi minna. Ala veel vahetama ei pea. Critical Power Strydis tõusis ka natuke, 314 pealt 322 peale.
Kiili valla Kross 2
Seekord 3 km pehmel kodusel laasturajal. Oleg oli megakiire ja peamine konkurent Kaspar omas mind koduväljakul täiesti ära. Kokkuvõttes olin neljas, vanuseklassis teine ning minu "vana" rajarekord joosti üle. Ise parandasin isikliku ca 25 sekki 11:39 peale. Kõik tundus lihtsalt võisteldes kuidagi pehmesti ja valesti. Peale esimest 400 m kui Kaspar kandu näitas mõtlesin - aega on, küll ta surema hakkab. Mingil põhjusel läks endal samuti raskeks ning kaotasin teisel ringil poodiumikoha. Lihtsalt see kutt, kes esimese ringi mu tuules läbis läks teisel mööda ja minust võitlejat ei olnud.
Samas kuna tundub, et Kaspariga vahet enam kahel viimasel etapil tagasi ei jookse ning järgmise konkurendi Toomas Lohoga on turvaline vahe, võin ennast Tallinna maratonile kirja panna. Lihtsalt kuna viimane etapp on täpselt päev enne maratoni, siis kannatab seda teha kui ei pea ennast ribadeks jooksma. Umbes nagu Erkki Hummal tegi viimasel korral enne oma võistlust. Hoidis vahet Põldre vastu.
Päeva nael jälle Annika (minu trennist) oma ülivõimsa jooksuga. Vanuseklassi esimene ning peaaegu sai vastu Päikesemajade linalakale, kes siiani minu klubi naisi alati pika puuga edestanud.
Vallamängude 400 m
Mega väsimuse pealt. Ärge küsige mis, aga viimasest 48 tunnist oli all. 23 km pik jooks, 1:30 jõutrenn ja 13 tundi betoonitöid. Jalad olid pehmed, 12 mehe seast jooksin mõne pügalaga alla 1:05 kolmanda koha. Kuulitõukes tegi meie naine esikoha, odaviskes viimasel hetkel avastatud plätudega võistlust pealt vaatama tulnud Henry Paal viskas meile teise koha. Arvan, et isegi värskena joostud 1:02 poleks meid aidanud, kuna 400 m jooksus annab iga sekund, mis alla 60 räigelt palju punkte. Esikoha mees lajatas 55 sekiga platsi puhtaks.
Muidu jah, mis seal ikka. Proovin jooksus mõistlikult areneda või siis õigemini areneda tagasi sinna, kus ma juba olin. Anneli võistelda ei taha, kuid eile pani kuumaga puusalt poolmaratoni isikliku (1:54).
Lihtsalt päikese käes joogi ja geelideta. Kui ta ennast vigaseks ei tee (jälle), siis 1:50 kukutame tänavu tema jaoks kindlasti.
Üks veider asi, mis viimasel ajal kummitama on hakanud on see, et vasakus jalas käivad vahepeal sooja- või kuumalained üle. Nii paar tükki ühe jooksu peale. Seda eriti joostes või kui pikemad füüsilised tööd, kus palju kõndimist ja tassimist. Võimalik, et mingi närvikahjustus või midagi muud. Loodan, et läheb üle, sest kuidagi imelik tundub. Nagu keegi pissiks jala peale seljatagant. Mingit valu ega muud pole.
Marko telefonist tulnud klõpsud valla mängudelt.
Autasustamise ajaks oli mu tiim juba laiali jooksnud.
