Jooksujalanõud, ehk mis on pooleteise aastaga muutunud

Kuigi ma olen oma väärtuslikeimaks treeningvahendiks korduvalt GPS-iga spordikella nimetanud on jalanõu ikkagi see vahend ilma milleta ei ole jooksmine üldse võimalik. Jah, pean tunnistama, et paaril võistlusel olen kokku põrganud ühe paljajalujooksjaga.

Poolteist aastat jooksmist on üsna pikk aeg ning olen selle ajaga väga palju arenenud. Tunnen, et olen arenenud väga palju just iseenda vajaduste mõistmises. Hea jalanõu on selline, millega tunnen ennast mugavalt, saan kiiresti joosta, ja mis peamine - ei vigasta ennast. kaks aastat tagasi ostsin tosse nii, et võtsin tuntud kaubamärgi (näiteks Asics) ning ostsin tema kõige kallima mudeli. Arvasin, et tuntud kaubamärgi kalleim mudel garanteerib mulle kiiruse, mugavuse ja kaitseb mind vigastuste eest. Tegelikult ei toimi need asjad absoluutselt nii - sellist mustrit järgides oleks ma kas varsti vigane või oleks enamus mu jooksusessioone kokteil ebamugavusest ja pettumusest. Räägin siis need minu jaoks olulised nüansid jalanõusi eraldi vaadates läbi.

Just hiljuti viskasin Brooks Adrenaline oma arsenalist välja. Kuigi ta oli mul ainuke soe Gore-tex kattega jooksukas pean ma teda vähemalt osaliselt oma vigastuse süüdlaseks. Vähemalt saab ta mind edaspidi teenida jalutuskäikudel.

Mis sai Mizunost

Esimese hooga pean ütlema, et Eestis on Mizuno tohutult hea hinna- ja kvaliteedi suhtega. Eile just vaatasin, et Sportlandis maksis Wave Rider 18 koos soodustusega 59 Eurot. Isegi internetist tellides on teda raske alla 90 Euro kohale saada. Sisuliselt tipptreeningjalanõu 60 Euroga. Vähemalt Nike,  Adidase või Asicsi puhul peaks oma 50% rohkem maksma. 2014 aasta keskel oli see kollane Wave Rider just see, mida ma vajasin. Jooksusamm oli mul toona selline kas kergelt kannale või täistallale maanduv. Jooksin umbes taktiga 160 sammu minutis. Võrreldes näiteks Asics Gel Kinseiga võimaldas Wave Rider mul liikuda tunduvalt kiiremini palju parema maapinna tunnetusega ning ei tekkinud ka valusi veidrates kohtades. Alates 2014 suvest hakkasin ma oma jooksutehnikat teadlikult muutma - tahtsin joosta nagu aafriklased. Hakkasin jooksma tihedama sammuga ning üle pöia - ehk isegi pikamaajooksja jaoks liiga teravalt üle pöia. Ehk siis enam ei vajanud piisava kannapolsterdusega tossu. Tahtsin saada sellist, kus pöid oli paremini kaitstud ja kand madalamal. Eelmise aasta suvel sain kergema vigastuse päka alla just Mizuno Wave-Rideriga joostes. Ehk siis põhjused, miks ma Mizuno pealt ära liikusin: liiga suur kanna ja pöia suhe (treeningjalanõul keskmiselt 14mm), liiga õhuke tald pöia all (just pika otsa jalanõu jaoks) ning ka päkaosa oli veidi liiga lai (mul on kitsad jalalabad). Olen küll mõelnud Wave Hitogamit proovida võistlus- või kiirustreeningute jalanõuna, kuid peale hinna ei suuda hetkel ühtegi asja ette kujutada, mida nad minu jaoks võrreldes Adidas Adios Boost 2-ga paremini teeks. Ehk igal juhul soovitan inimestel proovida Mizunot juhul kui joostes maandud kannale või täistallale või siis sul ei ole liiga kitsas jalalaba. Disain on neil ka minumeelest väga hea. 

Adidas Adizero Adios Boost 2.0

Adidasele sai süda kingitud kui otsustasin proovida Adios 2-te. Kui kõrvale jätta see, et ostsin omale toona liiga väikese numbri (aastaks lillad varbaküüned Tallinna maratonilt) tundusid nad väga kiired ja väga hea tunnetusega. Hetkel on mul siis käsil seeriast juba neljas eksemplar (Adidase jaoks ka neljas põlvkond). Ka pea kõikidelt jooksuvõistluste piltidelt näeb mind just neid mudeleid kandma.

Jooksu mugavuse mõttes on tegemist tohutult hea jalanõuga (mitte raskekaalulisele jookjale). Sellega saab vabalt joosta väga lühikesi maid (näiteks jooksin eelmisel suvel 35-aastasena 100 meetrit alla 13 sekundi). Samal ajal olen nendega läbinud neli maratoni kordagi ennast vigastamata. Jah väikseks möönduseks oli see viies katkestatud maraton. Jalanõudel siis kanna ja pöia suhe 9.4 mm (jah mõnevõrra rohkem kui minimalistlikel, kuid hoiavad vigastuse ära ka siis kui lihased on väga väsinud), kitsas liist (ei sobi laiema jalalabaga inimesele).

Jalanõu on ka negatiivseid külgi. Lõiv, mida peab maksma super jooksukogemuse eest on soolane hind, kehv vastupidavus ning saadavus Eestist. Mõlemad praegu käigusolevad paarid olen tellinud Inglismaalt kuna lihtsalt ei satu sellele mudelile Tallinna poodides peale. Kui vanasti jooksin tihti ka pikke otsi Adios Boostil siis enam seda eriti ei tee - lagunevad laiali. Suveperioodil jooksen korra nädalas Adiosega, et tunnetus säiliks. Ma ütleks, et nende puhul on eluiga tavapärase 700-1000 km asemel pigem 400 km ehk jooksukilomeetri hind tuleb üsna soolane.

Adios konkurentidele ehk "Hall hunt" vs "Oranž rakett"

Adidas Supernova Glide Boost (6 ja 7)

Glide sai üles korjatud alates sellest kui esimest korda selles mudelis boost-materjali kasutama hakati. Otsuse tegemisel lähtusin Roman Fosti kiidulaulust antud mudeli kohta. Ning tõesti tegemist on väga hea neutraalse treening- ja miks mitte võistlusjalanõuga. Ütlengi siinkohal ära, et kõik väljatoodud mudelid on mõeldud neutraalse jalaga inimestele. Kellel on tugev pronatsioon peaks vaatama toestavamaid mudeleid.

Glide puhul meeldib see, et ta on pehme ja mugav samal ajal säilitades kerguse ning hea tunnetuse. Selle tossuga on peale pikkade otsade mugav joosta ka lühikesi kiireid intervalle. Lisaks on ta piisavalt paksu pöiaga ning minu jaoks sobiva pöia-kanna suhtega (9 mm). Jalalaba esiosaga ei ole mul selle mudeliga mitte kunagi probleeme olnud. Pean ehk veel ära mainima, et kui muud jalanõud, millest ma räägin sobivad rohkem kitsa jalalabaga inimesele, siis Glide on selles osas vähem nõudlik. Glide tundub olevat ka veidike suurem, ehk kui muudel mudelitel on mul suuruseks UK 9.5, siis Glide puhul on see UK 9.

Peamine erinevus pildil oleva Glide 6 ja 7 vahel on see, et seitsmenda põlvkonna tossu paelad ei kipu iseeneslikult jooksmise ajal vanema.

mõlemad juba üsna pastlad (ca 900 km), Glide 6 vs Glide 7. 7 peal 

see vidin tänu millele lindil jooksmised arvutisse lähevad

Adidas Energy Boost 2 ESM

Uusim mudel mu repertuaaris. Olen nendega vaid 2 korda jooksnud. Kuna mu muud pikamaa treeningjalanõud hakkavad vaikselt õhtale jõudma, siis sai poes käidud. Glide Boosti ei olnud ning otsustasin vahelduseks Energy Boosti proovida. Teadsin eelnevalt, et oma omadustelt peaks ta olema Glidele üsna sarnane. vaid veidikene kõrgem kand (1 mm). Kaalu peaks tal olema numbrite järgi mõned grammid vähem.

Põhilise erinevusega hakkab silma ehk harjutust veidi tihkem Tech-fit pealne (veniv ja tundub, et ilma õmblusteta). Ehk siis jalg on justkui tihkemalt jalanõus sees. Reaalselt on see vahe nii väike, et kui mul silmad kinni siduda ning panna jooksma uue Glide või Energy Boostiga, siis ma arvan, et ma ei saaks aru, mis mul jalas on.

Eks natuke oleneb sellest ka kui hästi Energy Boost kestab, aga praegu arvan nii, et edaspidi ostan selle mudeli kumb on poes soodsam või ilusamate värvidega. Minu jaoks käituvad nad mõlemad väga sarnaselt, ehk teevad täpselt seda, mida ma suure kilometraažiga jalanõult ootan.

Kokkuvõttes ei ole olemas sellist asja nagu parim jooksujalanõu. See, mis võib ühele inimesele väga meeldida või teise jaoks olla suisa ohtlik. Samuti ei ole kalleimad jooksujalanõud parimad. Mõni odav võib olla väga hea. Minu jooksuajaloo kalleim toss valmistas mulle suurima pettumuse. Kristjan ostis expolt enne Honolulu maratoni odavaimad Asicsid ning jooksis nendega oma esimese maratoni täiesti probleemivabalt.

"Must energia", jah ma annan tossudele nimesi

Missugune võiks tulla spordiaasta 2016?

Minu parem jalg

Kui omale kannakõõluse põletiku külge sain hakkasin paanikas suure isuga materjale selle kohta õgima. Juba etteruttavalt võin öelda, et materjali on palju - isegi liiga palju. On blogisi, on meditsiinilisi lehekülgi, teemast on räägitud veel väemalt viies-kuues raamatus, mis mul riiulis seisavad. Praegu on natuke vara minu arengute kohta otseseid hinnanguid anda. Kõige lühemalt öeldes: probleem on muidugi alles, aga saan joosta. Esimese asjana pidin materjalidest välja viskama kõik, mis ei seondu jooksu ülekoormusest tekitatut plantarfastsiidiga. Ehk olukorrad, kus põhjuseks ülekaal, seisev töö jne. Väilstasin ka nõrga pöia pärast iseseisvalt tehtud kontrollharjutusi. Üks oluline asi, mille ma avastasin erinevatest lugudest oli tõik, et kiiremini kippusid paranema just need inimesed, kes jätkasid jooksmist kui need, kes oma haiget jalga võimalikult palju isoleerisid (teipisid kinni, lõpetasid jooksmise jne). Otsustasin, et küll veidi vähenenud mahuga, kuid jätkan jooksmist. Väga palju on abiks olnud siinkohal jälle kinesioteip, mis on mul sisuliselt valu ära võtnud. Mida ma peale teipimise ja mahu vähedamise veel teisiti teinud olen? Teen regulaarselt kerelihaste harjutusi, venitan säärelihast ja kannakõõlust, rullin jalgu tihemini (sääri, reisi, it-bandi, alaselga, tuharaid), teen spetsiaalseid harjutusi pöiale (varvaste tõstmine, rätiku rullimine jne). Lisaks eelnevale ei jookse ma enam libeda ilma või lumega ning jäiga tallaga jalanõudes. Ehk siis kokkuvõttes loodan kiirelt paraneda, et ei tekiks järjekordset lugu sellest, kuidas ma 2 aastat PF käes kannatasin. Ka oma suvised plaanid ja eesmärgid püstitan eelkõige lähtudes eeldusest: ma saan hooajaks terveks.

Üks oluline edasiminek on muud haigused. Jaanuarist tuleb ilmselt minu treeningajaloo kolmandana mahukas kuu ning ma pean ütlema, et külmetuste suhtes peab mu tervis küll paremini vastu kui näiteks eelmistel talvedel.

Triatlonist ja millal ma raudmeheks saan?

Peale mitme tuttava olen ma ise ka seda raudmehe küsimust endalt korduvalt küsinud. Esiteks ma usun, et see on soovi korral täiesti tehtav - läbimise mõttes. Üks oluline küsimärk on asja juures selg rattadistantsil. Kindlasti peab mu selg sellel aastal pikemaid sõite vastu kui eelmisel, aga kindlasti peaks ma enne järele proovima, mis tunde näiteks 5 tundi järjest aero asendis istumine mulle tekitab. Teise asjana ei meeldi mulle fakt, et esimese osa, ehk ujumise peale kulub mul oma 80 minutit. See on üsna pikk aeg söömata ja joomata olemiseks spordivõistlusel. Ehk rattaosa peaks ma alustama vedelikupuuduses. Jürgen Ligi (väga tubli triatleet) oli 55-aastabe kui läbis oma esimese ironmani. Hetkseisuga on mul selleks aastaks ainult üks võistlus lukus, otepää Ironman 70.3. Teoreetiliselt peaks ma soovi korral olema valmis kaks nädalat pärast seda ka kaks korda pikema maa Keilas läbima. Hetkel tundub siiski kiiresti sõitmine ja kiiresti jooksmine ahvatlevam mõte kui nende kahe asja tegemine väga pikalt. Aga nende mõtetega on paraku nii, et nad võivad üsna kiirelt muutuda ja kes ei tahaks omale õigust raudmehe nimetusele?

Minu jaoks natuke kurb triatloni vallas on see, et ära jäävad nii Kiili duatlon kui ka Jüri basseinitriatlon. Oma asukoha läheduse ja distantsidega olid mõlemad väga heaks avapauguks triatlonihooajale. Osaledes oleks ma saanud korraliku ülevaate oma arengust viimase aasta jooksul. Tundub, et üldse sel aastal on keeruline võrdlusmomente luua. Ainsateks võimalusteks, mis pähe tulevad oleks Tartu Mill ja Keila poolraudmees. Samas ei ole Tartu Mill väga hea võistlus aegade võrdluseks kuna eelmisel aastal oli seal kohutav leitsak (temperatuur hüppas ühe päevaga stabiilselt 15 kraadilt 30 peale) ning lisaks mõjutab lõppaega ka voolu kiirus emajõel, mille puhul ma olen aru saanud, et see võib üsna palju kõikuda. Siinkohal konkreetseid eesmärke triatlonis välja tuua ei tahakski. Super oleks kui saaks Otepää mägisel raja oma aja sinna kanti, mis eelmisel aastal Triathlon Estonia laugetel radadel - see juba näitaks arengut. Muudeks võrdlusmomentideks jääks vast võrdlemine oma eelmise aasta lähimate konkurentidega. Kahjuks jah koonduvad kõik huvitavamad triatloni võistlused väga kitsasse perioodi ehk tuleb teha valikuid. Kindlasti olen ka avatud igasugu kutsumistele meeskonnatriatlonis, seda siis kas ratturi või jooksjana.

Jooksmine

See on jätkuvalt spordiala, mis mind kõige rohkem paelub. Ma isegi ei mõtle sellele, et ma võin olla hooajal nii vigane, et üldse võistelda ei saa. See võimalus on minu peas välistatud. Esimene prioriteet on jätkuvalt maraton alla kolme tunni. Sel aastal tean ma palju paremini, mida ma selle tegemiseks saavutama pean. Proovin kindlasti osaleda mitmetel jooksuvõistlustel, mis toimuvad samal rajal, kui eelmisel aastal, just selle võrdlusmomendi pärast. Usun, et kui minu kui jooksja tervises miskeid uusi pöördelisi momente halvemuse poole ei tule kukub kindlasti see kolme tunni piir aastal 2016. Panen siis kiiruga kirja mõned distantsid ja ajad - pärast hea vaadata, mis välja tuli.

5 km - 18.00

10 km - 37.30

21,1 km - 1.25.00

42,2 km - 3.00.00

Eks ma olen vaikselt ka ultrajooksu mõtteid mõlgutanud. See teema on kuidagi väga inspireerivaks minu jaoks muutunud. Samas enne ma peaks kuidagi vabanema sellest probleemist, mis mind maratoni tulemuse realiseerimises kogu aeg tagasi on hoidnud.

Lisaks olen ka märganud, et minusugustele surelikele kehtivad samad reeglid, mis tippsportlastele. Ehk siis periodiseering ja vormi ajastamine. Proovin siis sellel aastal nii, et ma ei läheks liiga vara (juba Aprillis) tippvormi. Muidu tulevad suve lõpp ja sügis üsna nutune. Kõige lihtsamalt öeldes ei tohi joosta ja ratast sõita hooaja alguses liiga tihti, liiga kiiresti.

illustratsiooniks suvine looduspilt

Lumes jooksmine - kurjajuur leitud!

Vahepeal hakkas jalg paranemise märke andma ning otsustasin neljapäeval ta tõsiselt proovile panna.
Tulemus oli selline, et pärast 18 kilomeetri jooksu lumes olen järgmisest päevast sisuliselt invaliid olnud. Parema jala kanna all on selline tunne, et oleks justkui mingi luu sealt ära murdnud. Samas ma tean, et see, mis mulle liiga teeb on hoopis korralikult käima tõmmatud plantarfastsiit (kannakõõluse põletik). Eriti ebamugav on olukord just hommikuti või palja jalu kõva põranda peal kõndides.

Kuigi jah paraku läbi valusa kogemuse sain lõpuks enam-vähem asjale pihta, miks mu jalg alates kolmandast jaanuarist pidevalt mulle muret valmistanud on. Probeem on kas lumi ja jää, minu jäigad maastikutossud või siis kombinatsioon mõlemast. Laupäeval kui jalg kõndides haiget tegi jooksin peale rattasõitu soojade jalgadega lindil 3 kilomeetrit. Joostes ei tundnud mitte mingit valu. Pühapäeval tõmbasin jala kinesioteibiga kinni ning õhtul tegin rahulikult 13 kilomeetrit koos väikeste kiirendustega. Teip aitab, talla all oli küll ebamugav pea kogu jooksu, aga valu ei tundnud.

Tavaliselt olen ma oma vigastustest jagu saanud nii, et likvideerin vigastuse põhjuse, kuid sellegi poolest jätkan treeninguid. Tavaliselt ka muidugi vähendan umbes 50% koormust valusale kohale (antud juhul siis igasugust jooksmist). Tõenäoliselt ma õue jooksma ei kipu enne kui teed jääst puhtamaks lähevad või siis jalg täiesti korda saab - nii et päev läbi pole üldse miskit valutamist tunda.

Proovisin internetist ka otsida seoseid lume või jää ja plantarfastsiidi vahel. Pigem ei leidnud. Küll aga pidi lumes jooksmine soodustama luuümbrise põletikku. Tõepoolest, vasak säreluu oli reedel ja laupäeval valulik. Kui keegi peaks sellest midagi rohkemat teadma, kirjutage aga julgelt kommentaaridesse.

Kuigi suhkruväljakutsega pole ma siiani murdunud (korra sülitasin katki näritud küpsise prügikasti), siis jooksukilomeetrites läheb vist küll Anneli minust varsti mööda.

2016 Jooksu väljakutse - ehk miks ma pildilt ära kaon.

15. jaanuar oli viimane päev, mil ma päevalõpu sisuga Eesti jooksjate tabelis Rünno järel teist kohta hoidsin. Põhjuseks miks ma ära kukkuma hakkasin ei olnud ei motivatsiooni langus ega ka isikliku eluga seotud ümberkorraldused. juhtus see, mis jooksjaid kõige tihemini sellises olukorras ikka tabab - vigastus! Alustasin aastat suure hurraaga, lootusega teha kevadel üks väga kõva maraton. Iseenesest ei ole 15 km päevas või siis 400 km kuus joosta minu jaoks midagi enneolematut, kuid uus ja harjumatu oli ilmselt olukord, kuidas ma seda tegema pidin. Juba aasta esimestel päevadel tegin kaks üle 20 kilomeetrist otsa üsna sügavas ja vajuvas lumes. Jalad ei olnud ilmselt sellise pinnasega harjunud ning parema jala tald hakkas tunda andma. Täpsemalt kanna poolt jalavõlvi alt. Ilmselt siis mingi plantarfastsiidi vorm. Valu ei ole tugev, ei sega otseselt jooksmist, kuid see probleem ei kao ära, vaid pigem kõrget nädalakilometraaži hoides hoopis süveneb. Valu tunnen tavaliselt hommikul esimesi samme tehes, siis kui hakkan jooksma (1-2 kilomeetri jooksul) ning jooksu käigus uuesti peale umbes kümnendat kilomeetrit. Praeguses seisus suudaks ma vabalt võistelda kuni poolmaratoni pikkust jooksudistantsi küll mõninga ebamugavusega, kuid siiski kindlalt lõpuni. Poole kuuga sai selges, et niimoodi edasi joostes midagi paremaks muutuma ei hakka, pigem läheb vähehaaval hullemaks. Mingi otsust tuli vastu võtta. Õnneks on hetkel aasta ebasoodsaim aeg jooksu treeninguks ning ma otsustasin, et keskendud nüüd mõnda aega pigem ujumise- ja jõutreeningule. Küll on hea, et ma eelmisel aastal triatloni oma ampluaasse võtsin, pelgalt jooksjana oleksin praegu ikka väga frustreerunud. Muidugi on natuke kahju sellest, et ma selle challenge välja hõikasin. Aga ma luban, et ma tulen täiega tagasi kui jalavalu joostes ära kaob. Sinnamaani püüan joosta üle päeva rahulikult 7-8 km korraga, et keha säilitaks jooksuharjumuse. Kui tunnen, et olukord hakkab paranema, siis hakkan ka vähehaaval uuesti mahtu tõstma. Kui olen täesti korras, siis vähemalt teise koha peale hakkan kindlasti uuesti konkurentsi pakkuma.

Üks asi, mis on jooksuvigastusest väljatulekul minu jaoks täiesti out on igasugu tallatoed või muud tehnilised abivahendid. Kujutan ette, et mingi pool füsio - kaupluse hübriid kukuks mulle kohe esimese hooga tallatugesi müüma. Lihtsalt maksa raha ja paneme sulle kuhugi toe alla. Jah äkki mul ongi  kohe mugav ja asi korras, aga ma ei taha mingil juhul ennast terveks eluks mingitest taldadest sõltuvaks teha. Jalg peab ennast ise ära parandama ja tugevamaks muutuma. Ma olen tuhandeid kilomeetreid neutraalsetes jalatsites jooksnud, mitmeid maratone kergetes õhukeste taldadega jalanõudes ja midagi pole juhtunud.

Teine asi on jookse vähem puhka rohkem. Jah, see on Ok, et ma paranemisfaasis tõmban natuke tagasi, aga pikemas perspektiivis pean ma homme suutma palju rohkem, kui ma suutsin eile. Mul on palju kergemaid vigastusi olenud ning alati olen üle saanud kas sellega, et muudan veidi oma jooksutehnikat või siis treenin, venitan, masseeerin teatud lihaseid. Ehk jälle sama asi - probleemi ei lahendata mitte raha eest ostetud kalli lisavarustusega, vaid vigastuse probleem tuleb inimeses iseendas lahendada. Terve normaalkaalus mees peab olema suutelina jooksma 500 km kuus. Ja kui ta seda ei suuda, siis järelikult on kas jooksutehnika vale, mingid lihased, luud või liigesed on liiga nõrgad või on kehakaal liiga suur. Aga kindlasti pole asi selles, et tal pole mingeid 200 raha maksvaid tallatugesi. Ühesõnaga probleemid tuleb lahendada iseenda sees.

Natuke suhkrust ka. Üsna raske on kuna kommid on mul pidevalt silme all. Mitmel korral olen ennast paberi avamisel suutnud õigel ajal korrale kutsuda. Usun, et olen seeläbi säästnud nädalaga vähemalt 30-40 kommi enneaegsest hukust minu hammaste all. Lisaks on raske jäätise ja pannkookidega. Kuna poiss ei söö neid nii palju ja ma ise olen üsna pannkoogi hull, siis on nad üsna suures koguses hoopis koerasöödaks läinud. Lastele jäätist tõstes on meeletu kiusatus vähemalt lusikas puhtaks lakkuda, aga see on ju ka keelatud. Aga kokkuvõttes on nädal juba libastumisteta möödunud ning ma tunnen, et raskemad ajad hakkavad nüüd läbi saama. Ei näe ma enam komme objektina, millest mõne peaks ma möödudes alati põske pistma. Kokkuvõttes usun, et suur hulk kaloreid on juba säästetud. Kokku tuleb ehk kuuga 1-2 kg võitu kehakaalus, paremad toitumusjarjumused ja kindlasti on ka hambad tänulikumad. Kaalu osas on ainsad küsimused veel selles kui palju ma nüüd peale jooksu ärakukkumist nädalas treeninguga kaloreid kulutan ning kui palju ma maiustuste arvelt muud toitu rohkem söön.

ostsin jälle ühe raamatu (umbes kahekümnes

jooksu teemal), aga soovitan.

Suhkruvaba väljakutse

Üsna ära leierdatud teema. Anneli viskas mõtte õhku, mina haarasin sabast kinni ja nii me kokkuleppele saimegi. Väljakutse kestab täpselt kuu aega. Eks pärast vaatame, mis edasi saab.

Mõned reeglid:

Keelatud on kõik tooted, mille valmistamisel ühe olulise komponendina on kasutatud suhkrut: (limonaadid, alkohol, muud magustatud joogid, kommid šokolaadid, küpsised, kringlid, tordid ja muud maiustused, mis mulle hetkel pähe ei tule.

Lubatud on puuviljadest, marjadest, meest saadav suhkur. Energiajookide ja geelide tarbimine treeningutel, mille kestvus on üle kahe tunni. Ehk olukordades, kus suhkru tarvitamine toob tervisele rohkem kasu kui selle mittetarvitamine on see lubatud. Lisaks lubatud tooted, kus suhkrut on kasutatud vähesel määral kõrvalkomponendina (näiteks viilutatud sink, karbonaad, köögiviljasalat jne).

Algus 12.01.2016, lõpp 12.02.2016.

Panin selle blogisse kirja just sellepärast, et ma ei saaks oma sõnu süüa. Kindlasti panen tulemused kirja siia blogisse ning kutsun kõiki väljakutsega liituma.

Käisin nädalavahetusel kaalu peal ka, näitas 74,8 kg. Nii suurt numbrit pole enam ammu kohanud. Usun, et suhkruvaba kuu peaks vähemalt osaliselt aitama mul oma kehakaalu prandada.

Endomondo jooksuväljakutse on edenenud siiani plaanipäraselt. Olen pärast esimest kümmet päeva 147 kilomeetriga Rünno Ruuli järel teisel kohal. Anneli on oma 101 kilomeetriga hetkel naistest esikohal. Aga konkurents on tihe.

Lõpetuseks näidis mu eelmise nädala treeningutest. Kuna väljas hullas krõbe külm ja mul ei ole varustust ning ega ka väga soovi külmemaga kui -10 väljas sportida, siis tegin kõik sisetingimustes. Rattasõiduks kasutasin pukki ning jooksuks jooksulinti koos kalibreeritud Garmin footpodiga). Ujusin ka loomulikult ujulas, mitte õues.

E: Brick- Ratas 1 tund, 20 min, millele järgnes kohe jooks 14 km, kõik aeroobses tsoonis.

T: Puhkus - sörkisin ainult töölt ämma juurdening kella panin tööle distantsi mõõtmiseks.

K: Hommikul kerge jooks 7.7 km. Õhtul Brick - ratas 50 min, mille sees 4 x 4 min jõuintervallid 60 rpm kadents Z3. Rattale järgnes jooks 10 km püramiididena (1k väga kerge, 1k aeroobne, 1k maratonitempo).

N: Ujumine 2100m. Treening võetud Don Finki IM70.3 treeningu raamatust. Liiga üleväsinud olin, et muid trenne teha.

R: Jooks 13k aeroobne + 30 min jõutreening

L: Pikk jooks 24 km Z2 aeroobses tsoonis.

P: Hommikul ujumine 2200m jällegi Don Finki programmi järgi. Õhtul Brick - tund ratast 100+ rpm Z1-Z2 tsoonis. rattalt jooksule 14 km aeroobselt Z2 alumises otsas.

Tehke mulle ära!

Endomondo on tore asi, paneb inimesed liigutama. Mõnikord isegi ohtlikult palju liigutama. Ma ju ise olen hea näide sellisest tegelasest, kelleks muutumise eest arstid, füsioterapeudid, arvamusliidrid ja ei tea kes veel aeg-ajalt ikka teles ja ajalehes hoiatavad. Mina neid ei usu - olen kange ja ajan ikka oma jonni.

Millest ma siis räägin? Endomondo väljakutsetest loomulikult. Vana-aasta õhtul sai välja käidud väike idee - lähen Eesti jookseb 2016 challenget juhtima ning püsin seal eesotsas nii kaua kui jõuan. Tõenäoliselt vajun kevadepoole ära kuna ilmad on vähem ekstreemsed ja see meelitab konkurente rohkem jooksuradadele. Lisaks igatsen hirmsasti rattaga metsavahel maanteid mõõta tuul juustes lehvimas. Ehk siis ilmselt tuleb mingil hetkel loomulik ärakukkumine. Aga niikaua tehke mulle kotti.

Jooksukilomeetrite challenge asub SIIN
Kalorite challenge on SIIN

Võtsin selle kalorite asja juurde kuna ma lihtsalt pean triatloni jaoks muid asju ka tegema ja et oleks miski motivaator, mis ajaks mind rattapukile, basseini või jõutreeningusse. Sain just teada, et suure tõenäosusega mind tööandja poolt toetatakse ning Otepää Ironmanil õnnestub vast Tanel Padari ja muude kuulsustega rammu katsuda. Enne pean aga kevadel ühe vana võla ära lahendama: maraton alla kolme tunni. Hetkel on silmad Haapsalu maratoni peal, aga eks variante on veel.

Iseenesest jooksu väljakutse algus oli lihtne. 1. Jaanuari hommikul pärast seda kui öösel purjutamise tagajärjel pea jalapealt magama kukkusin aeti meid sisuliselt hommikul üles sõnadega: "nüüd poolmaratoni jooksma!" Mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Õnneks ei olnud tempo väga kiire ning ajapikku hakkas isegi vaikselt pohmell mööduma. Keerulisemad momendid olid vast kohad, kus naised näitasid näpuga mõne mäe suunas ja me pidime siis vennaga sellest mäest üles sprintima. Umbes poole jooksust arvasin, et see poolmaratoni distants on nali. Alles siis kui Presidendi lossi ette jõudes näitas kell 10 km möödumist sain aru, et ei tehtudki nalja. Peame ju meriväljale tagasi ka jooksma. Vähemalt ees ootav saun oli mõnus ning 22 kilomeetrit jooksu viis meid Anneliga Endomondo väljakutset kohe esimesel Jaanuaril juhtima.

Mis siin ikka pikalt rääkida.

Tehke mulle ära!
PS: Rünno Ruulile väljakutse ei kehti :)
Veel seda, et naised võiks siis Anneliga võistelda.

sportlik esimene jaanuar. Jah ma näen priskem välja, sest 
võtsin pühadel mõned kilod kaalus juurde.