Mängime tervisega ehk muud augustikuu tegemised

Kevadel võistlusi lukku lüües sai korduvalt mõeldud, kas olen omale liiga suure ampsu kahmanud. Kolm pikka ja kurnavat võistlust kuue nädala jooksul (TriSmile 111, Triathlon Estonia ja Tallinna Maraton). Kas ja kui hästi ma sellest taastun? Mis on vigastuste, haiguste ja muude tagasilöökide ohud? Kui Trismilel käis rohkem enda proovile panemine, kas ma teatud pingutuse puhul kestan piisavalt kaua, siis Triathlon Estoniale sai mindud juba kindla plaaniga endast kõik anda.

Üks asi, mis on aasta-kahega muutunud on see, et mu lihased ja liigesed taastuvad pikast pingutusest väga kiirelt. Esimene päev peale poolpikka tegid põlvede välisküljed treppidest käies valu. Ilmselt väsinud jalgadel lihased enam nii hästi põlvi ei toesta ja tehnika laguneb - sealt see põlvevalu. Sellegipoolest sõitsin juba esimesel päeval rattaga 40 minutit - ma lihtsalt tahtsin ratast sõita. Keres oli kurnatus sees ning pulss üle 130 bpm tekitas iiveldust. Järgmisel päeval oli igasugune põlvevalu haihtunud ning läksin jälle rattale - seekord poolteist tundi ja enesetunne üsna hea. Juba kolmandal päeval oli võistlus - Filter TT viimane, Pirita etapp.

Kuigi enesetunne lubas paremat, siis ei kestnud ma seda 10 km sprinti valitud tempos päris lõpuni. Tõmbasin kohe algul pulsi 180 peale ning hakkasin ennast pikka lauget tõusu pidi 35 km/h üles vedama. Kuna ma arvasin, et alla tulen ca 50 km/h, siis see kiirus tundus väga hea. Kuigi Pirita rada on lühike, siis on ta oma tõusude ja kurvidega üsna tehniline. Näiteks kõige kiirema laskumise keskel peab pidurdama, ehk täielik raiskamine. Võib olla ei peaks, aga ma ei  oska lihtsalt nii hästi tehnilisi laskumisi veel võtta. Oli kuidas oli, aga peale tagasipööret oli selge, et ma pole piisavalt taastunud ning jalg oli pehme, lisaks osutus ca 180 bpm pulsi hoidmine võimatuks ülesandeks. Raskeima tõusu peal, mis tegelikult ei olnud üldse ei pikk ega ka raske tundsin, et olen täielikuks teoks muutunud. Kuigi paar eest startinud naist olin endast maha jätnud tõmbas motivatsiooni alla minu tagant tulnud mehe möödumine. Ei olnud küll päris õige mehepingutus, aga punnitasin lõpuni. Järgmisel päeval protokolli vaadates olin ausalt öeldes ülatunud nähes, et ma olin jälle oma sõpru edestanud.

Kokkuvõttes osalesin Filtril kuuest korrast viiel ning olin lõpuprotokollis täpselt Kardon Kõivi järel 57. kohal. Nii nagu kevadel prognoosisin läksin kogu sarja vältel paremaks ning sain järjest kõrgemaid punkte. Isegi raudmehe järgne kurnatus ei takistanud mul jälle paremini sõita. Okkana jäi hinge kriipima see, et kuigi olin paaril korral sellele üsna lähedal ei suutnud kordagi üle 40 km/h keskmist välja sõita. Igatpidi on mu esimene ratthooaeg olnud täis positiivseid üllatusi. Kui nüüd talvel motivatsiooni ja tervist jätkub, siis ehk suudan uueks kevadeks kuskilt maast veel 50 watti leida. Nii alguses ei tohiks see väga keeruline olla. Järgmisel aastal tahaks vähemalt pooltel kordadel üle 40 km/h keskmist panna.

Esimene hoop

Kuna kutsuti nädalavahetuseks teatevõistlusele, siis hakkasin mõtteid mõlgutama kuidas ma enne maratoni oma pikad jooksud joostud saan. Millegipärast ei tahtnud kohale jõuda, et alles oli see Triathlon Estonia ju sisuliselt kui supertugev pika jooksu trenn. Igal juhul juba neljapäeval läksin ja jooksin 29 kilomeetrit, millest viimased 12 tugeva pingutusena. Tugevalt, aga mitte kiiresti - jalgades ei olnud seda kiirust. Viimasel kahel kilomeetril olin täiesti seinas - tempo kukkus vastu tahtmist 5:30 peale. See trenn oleks pidanud olemata olema. Samal õhtul elasin kaasa Anneli sarnasele treeningule. 27. kilomeetri pealt oli ta täiesti kinni, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Sõimas mind ning lubas enam mitte kunagi joosta. Õhtu läks külmaks ning mul oli rattal Annelit ergutates tõsiselt külm. Päev hiljem kui hormoonid olid tasakaalus registreeris Anneli ennast Tallinna Maratoni täisdistantsile.

See päev hiljem oli mul hea olla, üllatavalt hea. Mõtlesin, et sõidan rattaga. Tund peale starti hakkas jube iiveldus, vaevu jõudsin koju. Kohutav letargia, süda paha ja palavikutunne (ilma palavikuta). Nüüd oli selge - olin täiega üle treeninud. Treenerit omades sellist asja ilmselt juhtunud ei oleks. Paar päeva põdesin ja Pühapäevaks olin juba üsna Ok.

Teine hoop

Juba traditsiooniline külade teatevõistlus. Mobiiliga ja feissbuukis suheldes tundus, et Väela-Mõisaküla oma teatetiimi seekord kokku ei saagi. Otsustasin siiski kohale sõita öeldes kodustele, et ilmselt olen juba poole tunni pärast kodus tagasi. Kuuest inimesest oli meid kohal kolm ja üks naine, kes tuli lihtsalt pealt vaatama. Pool naljaga esitasin korraldajale vihje, et me ei saa võistelda kui meil ei lubata inimesel mitut etappi teha. Minu üllatuseks korraldaja lubas. Kuna meil oli vaja üht naist, siis tegime oma fännile selgeks, kes oli ühtlasi ka Marguse abikaasa, et tal tuleb täna ratast sõita ja joosta. Kuna kellelgi kuuskanti sadula kõrguse muutmiseks ei olnud, siis laenasime suvaliselt pealtvaatajalt Margitile jalgratta. Mõtlesime, et teeme lihtsalt seikluse pärast läbi ning mingit normaalset kohta ei looda.

Naistel ehk meie mõistes Margitil oli vaja sõita rattaga maastikul üks 3,5 km ring ning joosta 2 kilomeetrist ringi, samuti maastikul. Saigi siis ühe korraliku duatloni teha. Meestel nagu kombeks siis vastavalt kaks ringi ratast ja kolm ringi jooksu. Ratturid olid meil olemas, jooksud võtsin ma mõlemad enda peale. Esimeselt kahelt etapilt tõi Margit meid vahetusse kuuendana. Kangru meeskond, mis suures osas koosnes tippsportlastest oli niikuinii kõigile püüdmatu, kuid teiste suhtes tegid nii Margus kui Andres tugevat sõitu ning tõstsid vaikselt meie kohta kõrgemale. Minu esimene jooksuvahetus oli kahe rattamehe vahel. Jooksin ühtlaselt tugevalt, aga piisavalt säästlikult et hoida ennast teiseks vahetuseks. Ega ma sellel kolmel ringil kedagi eriti ei näinud, jooksin mööda ainult ühest konkurendist, kes oli selleks hetkeks ringiga maas. 

Teist korda jooksma minnes oli juba natuke huvitavam. Margus oli meid tõstnud kolmandale kohale, sadakond meetrit teisest kohast maas. Veel oli teise koha noormehega koos juba viimasele ringile läinud Kangru ankrumees, raudmees Toomas Loho. Teise vahetuse esimese kilomeetri tegingi võistluse kiireima (ca 3:40), et mängida meile kindlalt teise koha kaardid kätte, edasi hoidsin silma järgi paarisaja meetrist vahet jälitajatega ning sain jala vähe lõdvemaks lasta. Mõlemad kolmekilomeetrised etapid tulid kokkuvõttes täpselt ühte auku 11:52 ja 11:51 ning oh üllatust meie pooleldi naljavõistkond pälvis seekord seitsme meeskonna hulgas teise koha.

meie vahva tiim, vasakult Margus, Margit, mina, Andres

Õhtuks olin jälle ületreenitushaigusega maas....

Kuigi ma olen olnud juba enam kui aasta toitumisega üsna naturalist, ehk peaaegu ei mingeid toidulisandeid (kõik proovin tavatoidust kätte saada), siis viimase aja tervisega seotud frustratsioon on mind lisandite teele vaikselt tagasi viima hakanud. Ostsin uue pudeli Mölleri kalaõli, vitamiinide ja mineraalide jaoks Dynamisani. Lisaks pärast mõningat guugeldamist otsustasin katsetada L-glutamiiniga. Teen kuuajalise kuuri, kui midagi ei muutu, siis hakkan põhjuseid mujalt otsima. Kaalusin ka tsinki lisandina, kuid leidsin, et mu igapäevamenüüs on seda niigi piisavalt palju. Neljanda asjana hakkasin peedimahla jooma.

Kaks päeva hiljem teisipäeva õhtuks sain ennast jälle sellisesse seisu, et julgesin kerges tempos joosta. Tegin kõhuvaluga 8 km 5:15 tempos.

Kolmapäeval tundsin ennast jälle veidi paremini ning tegin 10 km sama pulsiga 5:10 tempos. Kahjuks hakkas parema kanna sisekülg järgmisel päeval valutama ning neljapäeval ronisin toonuse hoidmiseks hoopis ratta selga. Tegin oma tavapärase 50 km ringi aeroobses tsoonis ning mulle üllatuseks oli kiirus jälle paranenud. Sellel hooajal sisuliselt keskmise kiiruse areng samal lõigul, samal pulsiga pea 3 km/h kiirem.

Ülemiste järve jooks

Laupäeval olin heade ootuste ja lootustega Ülemiste Järve jooksu stardis. Plaanisin joosta ca 56 minutiga, mis peaks olema anaeroobse läve ülemine ots. Stardikoha sain kuhugi rahvamasside taha. Esimene kilomeeter oli rohkem raja kõrval mätastel aeglasematest mööda jooksmine. Teiseks kilomeetriks hakkas olukord stabiliseeruma. Kilomeetri ajad olid 4:05 kanti ning tundsin, et minus on jõudu kiiremalt liikuda. Kiirendasin ja hakkasin paremalt rahvast mööduma kui äkki käis raksakas - olin oma vasaku jala välja väänanud. Toetada ei saanud, sain kohe aru, et seekord oli selline tugevam väänamine. Kohutavad vandesõnad, mille peale paar naist kohe selja taha vaatasin, vabandasin instinktiivselt. Läksin pool hüpeldes edasi, kõik see mass läks mööda. Pea genereeris meeletu kiirusega mõtteid. Kas katkestan? Aga mul pole ju mobiili kaasas, et kedagi järgi kutsuda. Äkki katkestan ja jalutan tagasi Ülemiste Keskusesse? Ei võistluse eest on makstud ja selle jooksu medalit mul pole. Otsustasin, et proovin ca kilomeetri, äkki saan ikka jooksma, ega ma mingi crybaby pole. Vähehaaval hakkaski jalg toetamist kannatama. Kohati andis ilmselt valu ja närvide pärast nõksuga põlvest järgi - justkui oleks miski kondinõrkus. Tempo muidugi kukkus sest õiget rütmi enam ei olnud. Samas peale kolmandat kilomeetrit sain omadega nii kaugele, et enam ei jooksnud ma otseselt longates kuigi valus oli ikka.

Viie kilomeetri peal vaatasin kella, veidi alla 21 minuti. Mõtlesin, et kui isegi 4:30-ga edasi kilomeetreid teen, siis pole väga hullu. Keegi tundis pealtvaatajatest mu veel Peetris ära, ei saanud kiiruga aru kes, aga hõikas mu nime. Edasi palju ei juhtunud, rohkem andsin kohti ära kui parandasin. 8km pealt hakkas valu uuesti tugevnema. Kuna piisavalt kaua oli joostud, siis ilmselt valuvaigistina toiminud adrenaliini mõju kadus. Enda hingamisest sain aru, et ma jooksen pooleldi mugavustsoonis. Mingist tõsisest võistlemisest ei saanud enam juttu olla, oli vaja lihtsalt lõpuni joosta.

Viimasest neljast kilomeetrist oli enamus metsas juurikate otsas üsna tehnilisel rajal, kus olin ekstra ettevaatlik. Veel üks vigastus ja mul jääb finišeerimata. Selles jooksus kandis eriti hästi see eelnevas postituses toodud mõte: "pain is temporary, glory lasts forever." Aga mis Glory? Oma soorituselt olin ma lootusetult hävimas. Kuna finiš oli asfaldil, siis sain jälle kiirendada. Mõtlesin, et vähemalt viimased 400 meetrit harjutan lõpuspurti. Isegi see tuli kergelt pooletoobine välja. Lõpuaeg 59:04 tõi mulle 121 koha ca 950 startinu hulgas. Ainuüksi naisi oli mu ees seekord tervelt 13.

selline tegelane siis, välimuse järgi tundub, et kõõlused rebenenud pole

Tunded on vastakad, üheltpoolt on häbi tulemuse pärast nii iseenda kui ka lugejate ees. Mis inimvõimete piiride kompamine? Sellise tulemusega? Vähemalt püüan olla enda suhtes objektiivselt kriitiline. Teisalt on natuke hea meel ja uhkus, üle 10 km pole ma sellises seisus varem jooksnud. Mis on teadmata on see kui palju ma reaalselt aega tänu vigastusele kaotasin. Kindlasti kaotasin, aga kui palju? Teoorias oleks pidanud järveäärseid sirgeid ka läbi valu suutma 4min/km suruda. Miks ma seda ei teinud? Nõrk, tahtejõuetu?

Üks on selge, sellest vigatusest paranemine võtab vähemalt nädala. Hea on kui ma Tln Maratonil seda enam ei tunne. Palju olulisi jookse jääb tegemata. Tallinna Maratonist ilmselt huvitavat ja heroilist lugu ei tule, otsustasin, et teen lihtsalt läbi - hea kui parandan veidike rekordit. Mis on mu jooksuga juhtunud? Kohe näitan kui halvasti lood on, toon täiesti suvalise näite. Eelmisel aastal võitsin ma sarnasel distantsil Kain Väljaotsa (40+ klassi mees), sellel aastal oli tema aeg Ülemiste jooksul alla 54 minuti koht 34-s. Omast arust olen ma kõva treenija. Endomondo ütleb samas, et kui mina olen sel aastal ca 1000 km jooksnud, siis Kainil on see number üle 2500, näiteks Anu Teppol on ka üle 2000. Kellega ma siin võistelda üritan? Olen ennast jooksjast jalgratturiks treeninud?

Lühidalt. annan oma jooksuvormile diagnoosi:
1. Üle võistelnud, kuigi maraton on kohe tulemas on minu hooaeg tegelikult juba läbi. See püss sellel aastan enam pauku ei tee, sorry.
2. Baaskilometraaž ei kannata kriitikat. Sellise jooksumahuga inimesed võiks maratonidest parem üldse eemale hoida.
3. Oma pikkuse kohta olen ma jätkuvalt jooksja kohta liiga raske. Vaadake esimese kümne mehe pilte kui ei usu.

Praegu tahaks pea liiva alla panna. Kuhugi ära kaduda. Paar tuhat kilomeetrit üksinda metsas joosta ja alles siis uuesti katsetama tulla.

Et vähegi meeleolu tõsta panen siia alla paar meenutust tõepoolest fantastilisest ja seiklusrikkast spordisuvest.

foto trismilelt, vasakus käes on müts ja prillid, 

parem tõmbab jooksu pealt kalipso lukku lahti

Autor: Jüri Suurkivi

Ilus pilt Anneli TriSmile finišist. PS: number 
täpselt sama, mis mul Filtri temposõidus

Autor: Jüri Suurkivi

Katkise kummi peal saab sõita küll, ehk lugu sellest, kuidas ma miniraudmeheks sain

Triathlon Estonia 2015 - viimane triatlonivõistlus sellel aastal. Distantsiks oli mul valitud IM70.3 ehk poolpikk raudmehe distants, mille formaadiks 1,9 km ujumist, 90 km rattasõitu ning kirsiks tordil 21,1 km joostes. Kui kevadel unistasin viiest ja poolest tunnist, siis nagu ikka süües kasvab isu ning tekkis väike soov juhul kui kõik ilusti peaks laabuma kohe hoobilt viie tunni piir alistada. Iseenesest on see paras jultumus, minna esimesel hooajal ilma igasuguse triatloni taustata IM70.3 distantsile ning soovida teha seda alla viie tunni. Et sotid õigesti selgeks teha, pidi kõrgem jõud loosse ise sekkuma, aga sellest ikka õiges järjekorras. Ja õige järjekord on nii, et kõigepealt hakkab asi ujumisega pihta.

Veel enne, kui ma oma mälestustega starti liigun veel üks asi eelmisest õhtust. Laotasin kõik võistlemiseks vajaliku lauale laiali (va jalgratas) ja tegin pilti. Avastasin, et ujumisprillid on puudu, tegin uue pildi, siis vaatasin, et kiiver on puudu - rohkem pullitada ei viitsinud ja jätsin nii nagu on.

Väga suur kogus vidinaid, aga midagi nagu maha ka jätta ei taha. Nimekiri siis selline ulmeliselt pikk:
* ajavõtukiip
* võistluse käepael
* number ratta ja jooksudistantsiks
* veel numbreid kiivrile ja rattale
*sadulakott
* varukumm
* CO2 ballon ja püstol
* kummiheeblid
* numbrivöö
* pulsivöö
* triatlonikell
* niidirull rattakingade kinnitamiseks
* 6 x geel
* spordijoogipulbrid (sidrun ja apelsin)
* pudelid, 2 x tava 1 x aerobar
* nokkmüts jooksuks
* jooksutossud
* sokid jooksuks
* libestusbalsam kalipso alla
* kombensioon, mida ma kannan kogu võistluse
* rattakingad
* kalipso
* ujumismüts
* ujumisprillid
* kiiver ja ratas (neid pildil pole)

Ujumine

Aga nüüd ajas edasi ja otse starti. Kuna rahvast oli vähe, siis oli ka omavahelist maadlust ujumise esimestel sadadel meetritel üsna vähe. Umbes 500 meetrit ujutud ja juhtus esimene äpardus, kalipso lukk läks lahti. Võimalik, et keegi tõmbas seda natuke alla ja lõpp tuli täitsa ise. Esimest korda sellises olukorras, mõtlesin, mis ma nüüd peaks tegema. Kaldale ujuma ja seda ise uuesti üles kangutama või järgmise poi juures purjelaua mehelt kinnitõmbamise abi paluma? Otsustasin, et esialgu ujun nii nagu on, vaatan, mis saab. Midagi hullu ei olnudki, lohutasin ennast mõttega, et kõik see sissevoolanud vesi jahutab mind mõnusalt. Kui saare tagant olin läbi ujunud ja kell näitas distantsiks 1 km, siis hakkasin vaikselt oma ujumise aega arvutama. Polnudki midagi katastroofilist - vähemalt minu vaatevinklist polnud. Kuigi enamus massist oli eest ära läinud, siis oli veel üks-kaks inimest mu läheduses, ehk hea tunne, järelikult pole ma lootusetult viimane. Üks parimaid asju on ujumisdistantsil see, kui hakkab veest väljumise värav paistma - oi, kus see annab energiat. Pidin sinna väravasse siis otse diagonaalis saabuma. Aga kui kohale jõudsin, siis vaatasin, et tulen otse. Ema, kes muide esimest korda elus mul triatloni vaatamas oli kommenteeris ka pärast, et ma olin mingi naljaka kaare sisse teinud, nagu tahaks teisele ringile minna. Eks ma olin selleks ajaks juba parajalt segane ka, sest nii pikka maad olin ma varem ainult ühe korra basseinis ujunud. Ei tõesti poleks tahtnud lõõgastuseks veel ühte otsa teha.

ratas T1 viimiseks valmis

otsustasime, et sel ajal kui mina ujun ehitab

tristan liivalossi 

 ujumise start antud

Ronisin veest välja, kell näitas veidi üle 42 minuti, ehk minut parem kui ma Annelile prognoosisin. Inimesed kommenteerisid mu ilmet, teised väsinud ja tõsiste nägudega, sellel siin nii rõõmus nägu. Aga mul oligi suu kõrvuni suurest õnnest, et sellest lõpmatust järvest viimaks välja sain. Vahetusala oli minu saabumisajaks juba üsna tühi - järelikult peab rattal kõvasti tööd tegema. T1 kotis oli mul suvaline poolik joogipudel sest kogu varustus oli ratta küljes, lihtsalt ei tahtnud, et kott minema lendaks. Ema vel äksi täis raja kõrvalt juhendas kus pool mu kott ripub. Ratta juures toppisin siis kalipso kotti ja hops ilusti rattale. Personal hüüab: "kus kiip on"? Vaatan: fakk mul polegi kiipi. Rattalt maha ja tagasi kotti sobrama. Vedas, et see vahetusala alguses polnud. Leian lõpuks selle kiibi kalipso seest üles ja panen uuesti jalale. Hea meel, et seda märgati, muidu oleks ilmselt kaputt olnud mul edasise võistlusega. Veidi kahju on ainult pea pooleteisest raisku läinud minutist - äkki jääb pärast kuskilt puudu.

õnnelik järvest saabuja, kusjuures takjapael oli mingi ime läbi kinni

 kõige pikema, samas põnevaima ala algus

Ratas

Kuna Trismilel jäi lõpus kütust üle, siis seekord otsustasin, et rattal hakkan täiega lajatama. Ja lajatasingi nii nagu keha kannatas. Pulssi seekord alla 155 ei lasknud ning jalgades oli kogu aeg sõidutunne (see tunne kui väntad nii kõvasti, et enam hea ei ole). Pärnumaanteel 20 km ringe tehes oli paras virrvarr - segamini olid tiimid, täispika tegijad ja poolpika sõitjad, peale selle olid nad erinevatel ringidel. Õnneks olid numbrid erinevat värvi, milledest siis eelkõige huvitasid mind sinised, ehk otsesed konkurendid. Ega sõidust palju rääkida polegi, lihtsalt üks tampimine pikkadel sirgetel - 10 km lükkas tuul tagant ja sai sõita pea 50 km/h, siis jälle oli vastu ja raske oli saada kiirust 30 km/h peale, siis oli jälle tagant ja kõik see jura kordus uuesti. Minu jaoks oli motiveeriv jällegi see, et minust mindi mööda väga vähe, ise läksin teistest väga palju. Veel lugesin numbritelt nimesi. 45 km peal sain kätte tuttava peretiimi naisratturi (Ühe Ema lapsed), kellele jagasin paar julgustavat sõna. Muidu tuttavaid nägusi eriti ei näinud. Kuna erinevatel võistlustel hakkavad vaikselt näod ja nimed kinnistuma, siis ca 60 km peal möödusin Ulf Rosenist, kelle kohta teadsin, et ta jookseb minust kindlasti paremini. Lihtsalt 30 kilomeetriga tuli vahe piisavalt suureks sõita.

sel ajal kui mina Pärnu maanteed mõõtsin osales Hans-Kristjan 

Keilas lastetriatlonil

Keilas olid rattaraja kõige jubedamad kohad. Teeremont ja siis võistlusega seotud ummikud. Kohati tuli ennast autode vahelt üsna kehva kvaliteediga teekattel mööda nikerdada. Eks muidugi üsna kõvasti juba ootasin ka seda rattavärgi lõppu. Kui võistled täie rauaga, mitte ei tee aeroobset siis ootadki kogu aeg. Vahepeal lugesin isegi kordamööda pedaaliringe, et aeg kiiremini läheks. Eks ma muidugi arvutasin seda ka, kas suudan sõita alla kahe ja poole tunni. Noh sellepärast, et ainult kõvad mehed suudavad alla kahe ja poole tunni 90 km sõita. Tundus, et olen napilt ajas. Keilast oli vaja veel 5 km edasi sõita ja siis tagasipööre teha. Tagasipöörde ajal tundsin, et ratas käitub veidralt. Suurematel kiirustel veel järsemaid pöördeid tehes on ta palju stabiilsem olnud. Korra tuli veel meelde, et alla 10 km sõita ja ma pole siiani oma kummi purunemise vastast palvet lugenud. Sõidan, tunnen, et esiratas teeb all tõk - tõk. Kuidagi raskem on vändata, vaatan alla ongi kumm lapik. Jälle, mida teha? 5 km on sõita ja mina kummi vahetada ei taha. Oleks mul all kallis karbonjooks, siis poleks hetkekski kahelnud. Aga mul on all rasked kuulikindlad rauad. Mõtlesin, et sõidan vaikselt edasi. Arvasin, et kuna ees on ainult sileda asfaldiga osa ja palju maad enam pole, siis 35 asemel 30 km tunnis sõites ma väga palju aega ei kaota. Üks mees, kellest enne tagasipööret mõõdusin läks uuesti mööda. Nägin veel ABB tiimist Martinit, õnneks piisavalt maas, et oleks võimalik Ake vastu jooksul kohta hoida. Ohh üllatust, aga kogu selle tühja kummi ajal rohkem inimesi enam mööda ei läinudki. Kirusin mõttes tugevat küljetuult, mis rattajooksu veel rohkem ebastabiilseks muutis. Kartsin, et viskab kummi maha ja teen suure kiiruse pealt kukerpalli asfaldile. Keilasse ma jõudsin ning pöörasin häsi vaikse hoo pealt tervisekeskuse suunas (ei mingeid riske). Esiratas vibas juba korralikult all ning kolksus ilmselt vastu kahvlit. Ei mingeid käigult kingade jalastvõtmisi või muid trikke, peaeesmärk oli saada rattaga elusalt vahetusalasse. Hingasin kergendatult - vähemalt täna ei saa rohkem varustus alt vedada. Mõnes olukorras on kuulikindel raud parem kui kerge süsinik - täna oli see päev. Ratta aeg oli 2:31:08 - aitähh kumm, ma ei saagi sinu pärast kõva mees olla.

ratas antud, kuskilt aia tagant juba ema hasartselt juhendab mu koti asukohta

viimast korda võistlustel jalga "oranžid raketid," mis on mind siiani

kõik triatlonid teenindanud ning hulga jooksurekordeid (sh 2 maratoni)

 jooksnud, ehk pension auga välja teenitud

Jooks

Eks see oli üks paras kannatamine. Aga nagu trendiks saanud, siis näitasin ikka rohkematele konkurentidele kandu, kui mulle näidati. Jalad olid mul rattal juba nii pastlaks sõidetud, nii et jooksu nautimine poleks kuidagi kõne alla tulnud. Lihtsalt peaasi, et jõuaks lõpuni joosta. Sisestasin endale, et kõndima ma siin täna küll ei hakka. Kilomeetrite ajad tiksusid veidi alla viie minuti, ehk midagi õudsat ei olnud. Esimese ringi tagasipöördele lähendes otsisin silmadega Kardon Kõivi, nägin teda alles peale tagasipööret - ehk enda jaoks väga vales kohas, Küsisin, kas teine ring? Oligi, järelikult peale etteaimatavalt oluliselt kiirema ujumise oli ta minust ka kiiremini sõitnud - vot tema on kõva mees! Mulle siis täna jooksus kindlalt püüdmatus kauguses. Nägin ka Aket - õnneks veel turvalises kauguses. Arvutasin, et kui ma päris ära ei kuku, siis peaks ABB tiimiga hakkama saama küll.

Vahepeal olid väikesed kõhuprobleemid, aga seekord õnneks WC-d ei vajanud. Lihtsalt jõin mingi aja ainult vett ja teisest jooksule plaanitud geelist võtsin igaks juhuks vaid kolmandiku. Viimased 7 km olid tõeliselt rasked. Püüdsin hoida tempot, jalad olid igaltpoolt valusad. Viisin mõtteid mujale, unistasin endale olulistest inimestest, kohtadest ja hetkedest. Veel kordasin omale mantrat: "pain is temporary - glory lasts forever," see aitas.

mina jooksen ühtpidi, teised teistpidi

pilt Enerviti lehelt: päris naljakas nägu, 

sain omale just uue passipildi

Nende igasuguste maratonide ja asjadega on õnneks nii, et aeg tiksub võistleja kasuks ning ühel hetkel saabub viimane ring ja viimane tagasipööre. Viimast poolteist kilomeetrit, kuigi kehal oli valus nautisin mõtetes. Ake ja Ulf ei saa mind täna enam kätte ning iga sinine number, kes mulle praegu vastu jookseb, teda olen ma täna juba võitnud. Ja olingi ühel hetkel lõpusirgel. Aeg oli napilt üle viie tunni tiksunud, tegin jälle lennukit ja finišis sõjamehepoosi. Lõppaeg 5:01:24, ehk katkine kumm, kadunud kiip ja avanenud kalipso said oma vandenõuga ilusti hakkama. Hea meel, et ma ise terveks jäin ning tegin ikka ühe kuradima kõva trenni. Rääkisin veel "Ühe ema lapsed" ja "ABB Spordiklubi" tiimiga. Ake oli ennast hingetuks joostes isiklikku rekordit 10 minutit parandanud. Koos startides poleks must temale täna enam vastast olnud.

taasühinenud

Kokku koos tiimidega esialgses protokollis oli mu koht: 31 pea 100 startija seas. Eks see lõppkoht peale tiimide eemaldamist veidi paraneb.

Trismile 2015 vol 3 ehk võitluspäev

Enne kui saabus kulminatsiooni päev, oli mul veel üks tegemine. Õhtuhämaruses veidi enne expo sulgemist astusin ma sealt läbi. Panin pool möödaminnes jalga ilusad kollased triatlonikingad Mavic Tri Helium ning hetkega oli toode mulle müüdud. Jalg istus sees nagu valatult, jalga panek ja eemaldamine käis ülilihtsalt ning kingad ise olid sulgkerged. Nüüd oli teine teema - hind oli vaja sobivaks saada. Veidi kauplemist ning jalutasin karbiga minema - kes ikka kaubaga Otepäält Tallinnasse tagasi sõita tahab? Seda enam, et käes oli sisuliselt viimane müügipäev. Natuke kruvimist - klotsid ühelt kingalt teisele. Tõin ratta välja, proovisin hotelli ees. Tundus, et saan lennult kingade jalgapaneku ja äravõtmisega hakkama küll.

Kuigi läksin varakult voodisse ei saanud ma tol ööl eriti und. Ausalt, ma ei olnud pooltki nii pabinas kui tavaliselt enne maratone või Tartu Milli. Pigem olin põnevil. Mul polnud hetkekski kahtlust selles, kas ma saan hakkama, aga und ikka ei tulnud. Äkki olin ma erutunud oma uutest ägedatest jalanõudest? Lõpuks mõtlesin, et savi - lesin niisama ja vahin lakke. Lihased saavad ikka puhata, palju ma võistlusel ikka oma aju vajan. Ühel hetkel ärkasin üles ning kella järgi sain aru, et olin maganud üle 4 tunni - enam kui piisav, et teha üks korralik sooritus. Tundsin ennast täiesti värskena. Lesisin veel poolteist tundi niisama ning kell kaheksa läksin hommikusöögile. Tristan, kes oli ka vahepeal ärganud otsustas tuppa jääda - talle hotelli toit ei maitse. Nokkis natuke banaani ja pähkleid. Ise võtsin korraliku kolme vilja pudru koos paari täistera moosisaiaga. Kõrvale kaks klaasi vett ja kohvi. Jah kohvi pole eriti hea enne võistlust, aga veel hullemad on kohvi võõrutusnähud - üks tassike hoiab need ilusti ära.

Söök söödud läks hommik edasi hotellitoas varustuse valmispanekuks. Kui asjad jonksus, siis kompsud selga ning Kristjani bussi juurde viimaseid ettevalmistusi tegema. Rattale läks kaks standardpudelit ning kõrrega aerobari pudel. See viimane oli viga sest kahel korral sõitsime läbi toitlustuspunktist, kus oleks saanud pudeleid vahetada. Ehk ilmaasjata kandsin lisaraskust kaasas. Ma oleks saanud ilusti hakkama kombinatsiooniga kahest jooginõust. Pudelites oli vesi, lahja spordijook (Isostar - odav ja minu kohalikus poes sadaval) ning Coca Cola (hiljem räägin miks see ka vale oli). Pulgale teipisin neli geeli (viies läks jooksujalanõude sisse). Lisaks kinnitasin sadula taha rehvivahetuskomplekti - kasvõi selleks, et kui meist üks kolmest (peale minu Kristjan ja Elari) peaks kummi enne viimast ringi lõhkuma, siis saan selle anda ja inimene saab vähemalt lõpuni sõita. Rattal puhastasin ja õlitasin ketti ning kummidesse, kuna ilm oli neutraalne, läks veidi üle 8 bari rõhku. Elari oli vahepeal oma esikäikari trossi lõhkunud ning saatsime ta kiiruga remondipunkti, kus see fikseeriti suuremale hammasrattale - saab püsti mägedest üles raiumist harrastada.

Samal ajal kui meie varustust üle vaatasime mängisid lapsed bussis. Ei märganudki, et nad olid oma plätudest bussi trepile "lõksu" valmistanud. Nii kui ma sealt alla tulin, siis piraki! selili. Igaks juhuks kohe ennast järsult ei liigutanud. Vaikselt liigutasin kätt, siis jalga - sain aru, et luud ja liigesed on terved. Vaid alaselja olin parema puusa juurest ära põrutanud. Lootsin, et see mind võistlusel segama ei hakka. Vahepeal saime naised ka telefonitsi kätte, kes olid peale pea kümmet tundi orienteerumist meie suunas teel. Kohustuslikud vetsuringid ning kell oli sealmaal, et tuli kalipso selga tõmmata ja stardi poole sörkida. Tahtsin ennast enne algust ikka märjaks kasta. Naisi veel ei olnud ja lapsed jäid Ennuga. Ujusin soojenduseks ümber poi ning juba vilistati meid välja stardikoridori. Õnneks jõudis just Anneli tagasi ning sai mulle teele oma õnnemusi kaasa anda. Start oli eeldatava ujumisaja järgi tsoonidesse jagatud. Läksin siis 21 minuti tsooni. Elari ja Kristjan konservatiivsemalt 25 omasse. Meie vennaga olime kalipsos, Elari va pingviin oli alla 18 kraadiga vees kombes - respekt, mina nii ei suudaks.

Ujumine

Ujusime pühajärves nelinurgakujulist trajektoori. Kaks esimest otsa sirgelt otse üle järve ning kaks viimast piki kallast. Protsess ise oli tunduvalt sujuvam ja mõnusam kui Tartu Millil, kus sain palju rohkem hoope ja jalgada krabamist tunda. Ju andis tasane vesi ja laiem "rada" oma osa. Kuigi mitu korda üritasin, siis vähemalt alguses ma poid ei näinud. Sain aru, et olen kuskil massi keskel, nii et ei saanud palju valesti minna. Ühel hetkel hakkas ka poi paistma ning sain aru, et olin õnneks täpselt selle suunas ujunud. Ujuda proovisin pikkade rahulike tõmmetega. Peaasi, et ennast ära ei väsita. Kuigi esimese poi juures tekkis tropp, mis ei lubanud kroolida suruti mind tagantpoolt ilusti väikse kaarega sellest mööda. Teel panin tähele, et inimesed mu ümber ujusid kas sama kiirelt või vajusid vaikselt tahapoole - küllap mõned tegid oma võimetest veidi kiirema alguse. Edasi oli inimesi veidi hõredamalt, mis võimaldas ülejäänud poisi hästi näha ning tänu sellele üsna sirgjooneliselt liikuda. Viimane kurv tehtud ning hetkel kui käsi krahmas põhjaliiva ajasin ennast püsti. Enesetunne oli palju parem kui neli nädalat varem Emajõest välja tulles. Eks kogemus juba õpetab. Sisetunne ütles veel seda, et olen vahetusalas enne Kristjanit ja Elarit. Kalipso tuli ära hästi, number ja kiiver peale ning mõtlesin, kas tõesti ongi kõik - oligi.

Ratas

Rattaleronimise tegin igaks juhuks hoolikalt õpiku järgi, mitte lennates nagu WTS sarjas tehakse. Ei oleks tahtnud tänu rattakinga vastu maad lajatamisele siruli käies stiilipunkte kaotada. Hiljem kuulsin, et Kristjanil käis veest välja tulles pea nii kõvasti ringi, et kohe peale rattaleronimist sai põlvedega asfalti suudelda. Lisaks sai ta rattaraamist oma ribidele verevalumi. Peale kurvi paremale läks kallak allapoole ning sain 30 km/h veeredes ettevaatlikult jalad kingadesse libistada. Kuna rahvast oli tihedalt, siis 4-5 inimest pressis must mööda. Vahe tuli aga nii väike, et mäest üles ronides muutus seis jälle tagurpidi. Veel vaatasin enne märironimist pulssi - see näitas hirmutavad 164 lööki minutis. Mõttes jagasin ringid osadeks: Otepääle ronimine, ehk kõige raskem lõik; 9 km Otepääle järgnevat värskelt pinnatud teed (kah suhteliselt vastik osa) ja siis ülejäänu (normaalne asfalt). Esimene prioriteet oli pulss normaliseerida, ehk ma kohe algul võidu sõitma ei hakanud - oli selge, et 160+ pulsiga ma kaugele ei jõua. Kui sain pulsitakti normaalseks hakkasin konkurente noppima. Esimene ring oli pikem ning sisaldas kohe alguses mägist ja tehnilist ca 5 km lõiku, mille viljad olid ka kohe raja kõrval näha. Kraavis lebas kaks ratturit, kellest ühe juures askeldasid juba meedikud.

Rattarajal oli nii, et üksikvõistlejaid möödus must vaid käputäis. Pigem läksid mööda meeskondade ratturid, mis tegi südame omamoodi soojaks - järelikult olin hästi ujunud. Kuna sõitsin paljuski pulsi järgi, siis mitmete meestega kippus minema nii, et tõusudel läksid nad minust mööda ja laskumistel möödusin omakorda neist. Kuna aga minu energiajaotus oli optimaalsem, siis enamus jäi pikema maa peale ikkagi selja taha. Õigupoolest selliseid inimesi, kes must mõnel laskumisel oleks mööda saanud praktiliselt ei olnud. Ju siis mu aerodünaamiline asend ja mäest alla pedaalimine andsid oma osa. Järsud tõusud mulle niiväga ei meeldinud, kuid üks pikk natuke laugem kohe peale teist toitlustuspunkti mulle istus. Jäi mulje, et osad võistlejad hakkasid kohe algul liiga tugevalt ronima ning pika tõusu lõpus kui neil jalad kinni olid andsid väga palju tagasi. Esimese ringi lõpuosas leidsin autonaabri, Alma Sarapuu elukaaslase, kes mind kiitis juba ette hea soorituse eest (teadis, et olen esimest aastat rattal). Soovisime teineteisele edu ning läksin oma teed. Veel tekkis väike duell ühe lihaselisema suuremat kasvu mehega - mina möödusin laskumistel, tema tõusudel jälle tagasi ette. Selline omapärane kuid võrdne olukord tegi meile mõlemale nalja. Proovisin temaga rääkida, aga kahjuks ta ei saanud aru - ilmselt venelane või ukrainlane. Sellegipoolest vahetasime pilke ja muigeid. Pühajärvel vaatasin kella, ca tund ja 7 minutit olin olnud rattal. Hakkasin arvutama, mis ajaga peaks ma uuesti Otepääl olema, et tekiks lootus rattal kolme tunni piir murda. Mu duellipartneriga juhtus nii, et kuna ilmselt minu kaalutletud külm põhjamaine energijajaotus oli üle lõunamaisest temperamendist, siis pärast Mäe tänava tõusul korraks püsti tõusmist ma teda rohkem enam ei näinud.

armu ei anna

 Kristjan jäi samas kohas fotograafile kiiruse ületamisega vahele

Teisest ringist mul palju meeles ei ole. Ikka need kiired laskumised ja ettevaatlikumad tõusud. Noppisin vaikselt kohti, inimesi jäi hõredamaks. Isegi paar kerge õllekõhuga meest, kelle puhul ma imestasin esimesel kui nad must rattaga mööda said, need leidsin ka uuesti üles. Eks ta läks selle tähe all, et kuidas saada võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju. Veel hakkas valutama alaselg. Ei saanudki aru, kas see kukkumine või lihtsalt lihased polnud harjunud. Võtsin siis selja säästmiseks tõusud lenksul ning lauged ja laskumised pulkadel. Proovisin mõnel laskumisel ennast torule kõhuli lasta - ei saanud sest ees olid geelid ning sain oma aerobari joogipudeli kõrrega hoobi vastu kõri. Uuesti Pühajärvele jõudes vaatasin kella 2:01 rattal näitas, et alla kolme tunni tuleb ilmselt ära. Nüüd oli vaja viimast korda Otepääle ronida ning see tegi südame soojaks. Rahvas elas kaasa ning lihtsalt show pärast pidin püsti ronides paarile konkurendile kohta kätte näitama - mõistliku seletust sellel ei olnud. Kolmandaks ringiks oli mul alles veel enamus colast, üks geel ja natuke vett, ehk jälle jätsin joogipunkti vahele.

viimasel ringil colat sisse ahmimas

Kolmandal ringil hakkas väsimus tunda andma. Otepääl adrekaga haihtunud seljavalu tuli ka tagasi. Hakkasin juba mõtlema, kas ikka alla kolme tunni saan. Psühholoogiliselt aitas see, et palju selgu tuli vastu - neist enamus vast ringiga mahajääjad, mõni võib olla lihtsalt kustunud. Sihva magasin maha ja juba arvasin, et ei jõuagi alla kolme tunni kohale kui järsku oli ees Otepää silt. Olin sõitnud 100 km, milles ca 1100 tõusumeetrit alla kolme tunni. Laugel laskumisel sudisin kingad jalast ära ning vahetusalas maandusin nagu proff hoo pealt. Kahjuks Tristan pissis sellel ajal ning Annelil jäi mu trikk nägemata - ta oleks kindlasti mu üle uhke olnud.

Jooks

Vahetusalas ootasid mind jooksukad ning nende sisse pistetud geel. Lisaks olid sokid, mille osas pidin siis rattal otsustama. Sokke ei pannud. Nüüd tuli välja teine ettevalmistusel tehtud viga - ma ei kontrollinud tossude sisu. Vasakus tossus oli kivi, mis hakkas kohe haiget tegema. Eks joosta nagu ikka oli raske, aga enamikel teistel oli veel raskem. Mõtlesin, et kui hoian pulsi 160 peal, siis saan ilusti ilma kõndimata finišisse. Tõuse kerisin justkui teosammul, mitmed konkurendid hakkasid tõusudel kõndima, ehk sai jälle mõnest mööda. Mõni teamikas läks kohe algul mööda, aaga mõnest neist sain ise omakorda pärast jälle uuesti jagu. Alustasid nad ju värsketel jalgadel, mina olin kohe väsinud. Rada oli poolteist kilomeetrit ühes suunas, siis tagasi võistluskeskusesse ning kolm ja pool kilomeetrit Otepää suunas ja siis jälle tagasi. Iseenesest oli see rada hästi äge ajamasin sest võimaldas näha inimesi, kes olid kuni ca 25 minutit ees ja sama palju aega selja taga. Veel pean mainima, et triatloni jooksu jaoks oli see veel kohutavalt mägine.

Keda ma siis nägin? Toomas Ellmanni, kes oli must vast kilomeetrikese ees, Alma Sarapuud naiste liidrina, Jürgen Ligi ja Raio Piiroja - liiga kaugel ees. Margus Maidlat nägin, mulle isegi üllatavalt lähedal. Ta oli muide suurema osa maast katkise tagatrossiga sõitnud ja seda tõusudel käsitsi tirinud. Kardon Kõivi oleks pidanud ka nägema, aga ju ei pannud tähele. Kristjani nägin - üllatavalt palju aega maas minust. Olingi juba muretsema hakanud, et äkki kukkus. Hiljem selgus, et peale kukkumist ratta alguses oli ta ca 60 km valudes sõitnud (vale sadul valel kõrgusel vale nurgaga). Jooksul tuli välja minu järjekordne traitloni viga. SIS geel ja cola tekitasid korraliku keemilise reaktsiooni mu kõhus, see hakkas valutama ja paisuma. Teine tagasipööre oli mäe otsas. Tõus aga ei tahtnud lõppeda. Hakkasingi vastutulijatelt uurima, kaugel see pööre siis on. Ei olnud kaugel. Peale pööret tundsin, et enam ei suuda, kõhus olev torm oli orkaaniks paisunud ning kimasin põõsasse ennast kergendama. Samal ajal kui ma reielihaseid kükkasendis treenisin läksid must mööda 4-5 härrat, kelle äsja tõusul taha olin jätnud. Õnneks oli järelejäänud 3 km piisavalt pikk maa, et see viga uuesti ära parandada. Samas enne finišit leidsid mu üles mõned inimesed, kes seda tegema poleks pidanud. Powerit oli kõvasti ja natuke spurtisin. Siis aga mõtlesin, et ei hakka viienda koha naist kiusama ja võtsin veits hoogu maha. Las naudib oma hetke. Vahet pole ju mis mu koht peale sajandat protokolis on, ega ma viimast korda võistle. Lõpukoridoris tegin lennukit, lõin inimestele patsu. Kuulsin selja tagant Anneli häält. Pöörasin ümber, lasin paar inimest veel mööda, haarasin Tristanil käest ning jooksime koos finišikaare alt läbi minu suurt järjekordset võitu iseenda üle tähistama.

Sain uue särgi ja medali ning banaanidest, õuntest, apelsinidest, saiakestest ja kurkidest saime Tristaniga mõlemad kõhud täis. Veel ootasion Kristjani finiši ära. Elarit kahjuks oodata ei saanud kuna finišialas hakkas liiga külm. Seekord meil kolmel omavahel suuremat heitlust kohtade jagamisel ei tulnud, kuid kõigi poolt selline distants korraliku ajaga läbi teha on korralik saavutus iseenesest. Mulle oli see peale kõva trenni veel järjekordne võimalus vajalikke kogemusi hankida. Kuna mul lihaste seis on täna väga hea ning asun uuesti treenimise juurde tagasi, siis küllap ei võtnud seekord endast maksimumi välja. Aga kust ma ikka teada saan, kus mu piir on, kui ei katseta?

 kus lõpeb mugavustsoon, algab elu - nende hetkede nimel tasub elada

Kokkuvõttes olin 4:13:46 ajaga 128-s. Alad eraldi:
Ujumine 1 km: 23:18 - 227s koht
Ratas 100 km: 2:58:57 - 120s koht
Jooks 48:47 - 119s koht.

Enda puhul olen kõige rohkem rahul ujumisega, jooks oli mitmel põhjusel pettumus. No kõige kõvemad spordialad olid mul konkurentsitult vahetusalad, nende mõlemaga mugavalt esisaja hulgas. Huvitav, kas sellist spordiala kuskil ei harrastata?

Kristjanil seekord tema halvim sooritus: 4:45:21, 248. koht
Elari oma esimesel triatlonil: 5:14:16, 299. koht

kellel rõõm, kellel valu

päev lõppes Põhjaka mõisas - minu ja venna pere saak Pühajärvelt

Trismile 2015 vol 2.

Laupäev, esimene võistluspäev. Nagu ikka sadas vihma, kuid naiste ja Ennu (Hendrik) võistluseks lubas ilmajaam ka natuke päikest. Esimesena astus võistlustulle meie seltskonnast 11.1 lastetriatlonil Hans-Kristjan, kes oli ühtlasi ka võistluse noorim osaleja. Hans, kes oli üliõnnelik oma esimese triatlonikombe üle (kandis seda kohe kolm päeva jutti) tuiskas julgelt peale stardipauku vette ja kukkus teistest mööda kroolima. Poole maa pealt oli tal power otsas ja tuli kajaki küljes jõudu koguda. 100 meetrist ujumisest sai ta jagu eelviimasena ning pärast vahetusala (väikestel lastel läheb enese riietamisega meeletult aega) oli nii ees kui ka taga tühjus. Omamoodi huvitav vaatamisväärsus oli üks väike blond ca 9-10 aastane tüdruk hiiglaslikul ilmselt isalt laenatud mustal maanteerattal, mis oli silma järgi isegi minu jaoks liiga suur. Ma ei saa aru mis ime läbi ta sinna kõrgele sadulasse sai. Jalad käisid küll sirgeks, aga rattafinišisse ta jõudis ja isegi üllatavalt kiiresti. Hans-Kristjan oli vahepeal tehnilisel rattarajal leidnud viis kaasvõistlejat, kellest mööduda. Nii ta siis tagantpoolt kuuendana jooksurajale jõudis ja ka oma jooksukilomeetri lõpetas. Oma esimesed 6 Eurot sai ta spordiga teenitud (isalt 1 EUR iga võidetud vastase eest). Aeg 45:47, millest kilomeetri jooksu tegi ta alla kuue minuti ei ole üldse paha 7-aastase poisi kohta.

 kõige hullem on läbi, kuskil kaugel ripub

laua küljes veel viimane laps

rattale ja minema

võitlusvaim on neil veres - nutad, aga jooksed. Jalal näha

kukkumise märk.

Teine võistlus (33.3) oli mulle eriti erutav kuna oma esimest triatloni asus tegema mu kallis Anneli ning Elari elukaaslane Annely (igrekiga) - ehk tõotas tulla väga huvitav kuulsuste surmaheitlus. Peale nende oli stardis ka meie värske sugulane noor Hendrik. Kes võidab naistest? Kas Anneli on ehk nii võimas, et suudab isegi Hendrikust jagu saada? kihlveo kontorite telefonid olid punased. Ma ei tea, kes oli rohkem närvis, kas mina või Anneli. Igal juhul oli see Anneli ja Annely jaoks esimene triatlon ning Hendriku jaoks juba päris mitmes, ei teagi mitmes. Nädal varem avastasime huvitava tõsiasja, Nimelt mu tihkelt ümber käiv kalipso läheb ilusti Annelile selga ning näeb seal isegi üsna paras välja.

Pasun - kogu see mass lendas vette, mis muutus hetkega mäslevaks kätest ja jalgasest kubisevaks olelusvõitluseks. Vaatan ujumisest saabuvaid võistlejaid ning vau, vähem kui kuus minutit stardist ja Anneli juba jooksuga veest väljas. Teisi ei jõudnud vaadata, jooksin edasi, et näha kuidas tal vahetusala läheb. Kahtlaselt kaua sahmerdas - ei saanud vist kalipsot maha. Lõpuks sai rattaga joone suunas liikuma kui ta rajalt maha võeti - kiiver tagurpidi peas (juhtub ka parimatel). Anneli kommentaar oli loole selline, et kuulis hõiget: "kiiver tagurpidi," mida ta uhke näoga ignoreeris: "minul on kõik ilusti korras, ilmselt on see keegi teine." Kui teine kord öeldi juba kõvemini ja näidati näpuga tema peale, siis oli selge, et see oli just tema, mitte kujuteldav konkurent. Aga nalja peab ju saama. Poolteist minutit hiljem tuli juba Hendrik ning tänu Anneli uimerdamisele ei olnud rattale minnes nende vahe enam eriti suur. Kahe viimase triatleedi hulgas ilmus välja ka Annely. Ma ei saanud hästi aru, mida ta seal vahetusalas tegi - olin liiga kaugel, aga kuidagi kaua seal läks. Võib olla tegi uut make-upi sest rajal tehakse pilti. Või oli juba alla andnud? Või hajutas meie valvsust ja plaanis kohe peale vaateväljast kadumist raevukalt pedaale tallama hakata?

Edasi läks natuke aega ning siis sai hakata rattaringilt tulijaid ootama. Vaatasin, et tuttavatest Krister Haav saabus esikümne piirimail. Meie omadest maandus esimesena vahetusalas Hendrik. Teadsin juba ette, et Anneli nõrgim lüli on rattasõit. Kui meestel on nii, et neil juba sünnipäraselt kas on või ei ole rattajalga, siis naistel ei ole kellelgi. Tuleb seda suure tööga tekitada. Lugesin vaikselt minuteid. Kolm oli piir, kus ma arvasin, et Annelil enam sanssi Hendrikut püüda pole. Läks 5-6 ja maandus ka Anneli. Kuna omavahelises konkurentsis olid kohad jagatud, siis edasi siirdusin finišikoridori lähedale Hendrikust ja Annelist pilti tegema. Kokkuvõttes Annelilt väga tubli saavutus esimese Triatloni kohta. Aeg tal kokku: 1:33:54 andis talle veidi enam kui 240 osaleja seas 149. koha (naistest 42.). Eraldi alades oli tal nii: 300 m ujumine aeg 5:59, pos 102 / Ratas 30k 1:07:19, pos 156 / jooks 3k 16:18, pos 152. Anneli kommentaar asjale oli selline, et ujumine ei olnud nii hull kui ta arvas, kuid jooks peale ratast oli kohutav. Jah, olen avastanud, et vahet pole kui palju oled varem jooksmisega kokku puutunud, aga triatlonid panevad sind jooksu vihkama.

asju vahetusalasse viimas

Enne starti - külmavares Anneli ja väike Ennu, 

kes on vahepeal suureks Hendrikuks kasvanud

 kes keda - Anneli võitlemas rattarajal

 kaks õnnelikku - kes sai medali, kes emme

Anneli vägev spordipäev ei lõppenud veel triatloniga, see oli kõigest soojendus. Kohe kui kõht täis ja riided vahetatud läks neil Liinaga (Kristjani naine) edasi sõit Eesti teise otsa Pannjärvele öisele X-Dreamile. Njah - naistes on ikka kangust. Sai kokku lepitud, et meie homseks stardiks (11.00) tulevad nad tagasi lapsi hoidma. Meie aga siirdusime järjekordselt spaasse lastele lõbustust pakkuma - olid nad ju terve päeva jooksjaid ja jalgrattureid passinud.

paar hullu naist, ehk kohe algab uus võistlus

Trismile 2015 vol 1

Kõigepealt väike eellugu nädalatagustest sündmustest. Nädal enne Otepää spordipidu ünnestus mu vennal Triatlonis poodiumil ära käia. Võistluseks oli Aidu krosstriatlon ning distants mälu järgi 0,4 / 22 / 4. Kolmandale kohale viis ta võimalus kasutada oma tugevaimat külge, milleks on maastikusõit. Keskmine kiirus 30 km/h 22 km peale on igal juhul muljetavaldav. Eks ma olen koos sõites ikka tähele pannud kui ennasthävitavalt ta ka maanteerattaga suure kiirusega üle kõikvõimalike takistuste sõidab justkui poleks mingit vahet mis pinnase peal liigud - pedaal koguaeg põhjas.

Kristjan on siis see, kes sai auhinnaks lapse

Kolmapäeval käisin vormi testimas Filteri temposõidul. Järjekordselt jäin paduka kätte. Kiivri klaas läks vihmast uduseks. Minu ees startis roosas kombinesioonis naiste liider. Esimesel tagasipöördel sain aru, et on libe, tagarehv hakkas kerge vajutuse peale asfaldil libisema. Pressisin pedaale, sain aru, et olin roosale kombele veidi lähenenud. Teiseks tagasipöördel olin veel lähemale tulnud ja selg hakkas ka otse ees paistma. Samas klaas oli juba väga udune, nägin vaevu tee ääri, inimesed olid udukogud, lompide ja muude takistuste nägemisest ei saanud enam juttu olla. Põhifookus oli sellel, et pööretest mööda ei sõidaks. Proovisin kätt visiiri vahele toppida, et natukenegi oma nägemist parandada - ei saanud hakkama.Siis tuli paremale pööre koos kurvilise lõiguga. Mingi auto keeras ette, natuke pidin hoogu maha võtma, aga polnud hullu - kaotus vaid mõni sekund. Kuna tahtsin ühes tükis TriSmilele jõuda, siis võtsin kurve ettevaatlikumalt (hoog maha). Kolmandal tagasipöördel ei saanud pidurdatud ja põrutasin sellest mööda (ca 15 meetrit). Nüüd oli klaas juba väga udune ja roosa särgi kandja hakkas kaugemale kaduma. Õnneks enam väga palju finišini ei olnud. Vaatamata jubedatele oludele oli 62. koht keskmise kiirusega 39,7 km/h parim, mis mul siiani temposõidust ette näidata. Ehk olin rattasõidus jälle arenenud? 40 km/h piiri murdmisest jäi puudu vaid kuiv ilm. Igaks juhuks mainin, et aeg oli vaatamata sellele, et mul lõpp tänu nägemise hägususele ära vajus roosast kombest ikka veidi parem.

Aga nüüd Pühajärvele. Lahkusime juba neljapäeval. Kuna ilm oli jätkuvalt külm ja vihmane, siis väga ei kiirustanud. Kuna Kristjani perel oli kaks autot vaja Otepääle saada, siis võtsin hea meelega tema luksusliku tõlla enda pere kasutusse. Mina siis Anneli ja Tristaniga elasin need kolm päeva Pühajärve SPA-s, vend oma perega matkaautos peaaegu pühajärve kaldal. Trismilel osaleja jaoks superkoht, kuigi tänu nõudluse-pakkumise suhtele festivali ajal Eesti kohta ajuvabalt kallis. Aga seekord tahtsin ennast valge inimesena tunda.

Nii lahedat triatloniteemalist pilti autojuhist minu vankris teha ei saa

Neljapäeval või reedel käisime SPA-s. Ujusime Kristjaniga ühe otsa krooli ja siis konna võidu. Mõlemal juhul täpselt viigis. Ujusin veel rahulikult vast kilomeetri. Kuigi pidime võistluseks puhkama, siis reedest kujunes väga, isegi liiga sportlik päev. Ei saanud lasta ka vihmadest ennast heidutada, radasi oli vaja vaadata. Sõitsime hommikul läbi laste 10 km ringi. Lõuna söögi ajal LUMI nimelises kohas Otepääl nõuti seltskonna poolt, et kuna SmileRun on heategevuslik TriSmile korraldatud üritus, siis kõik, kes vähegi saavad peavad osalema. Nojah - ma küll ei plaaninud. Läksin siis rajale A ja B plaaniga. Eelmise aasta jooksust olen küll rääkinud, aga kordamiseks on tegemist 5 km ringiga raskel künklikul rajal. Künkad mu jalgadele hästi ei mõju. Jooksin esimese kilomeetri nagu plaanisin piinlikult kiirusega 4 min / km. Olin kuskil 7-8 kohal, vaatasin, et esimesed kolm olid natuke liiga pika vahe teinud ja poodiumile ma üritama ei lähe - käiku läks plaan B - joosta rahulikuma tempoga lõpuni. Lasin kiirust alla ja mõned inimesed läksid mööda. Kuna tulemus ei olnud oluline, siis võtsin joogipunktis rahulikult spordijoogi. Joogijagajad naersid, et see mees jääb päris seisma, mul endal oli ka naljakas (ca 10 minutiga 2,5 km peal ja siis jalutad rahulikult). Viimase kilomeetri jooksin lobisedes ühe teise TriSmile liikmega (protokollist leidsin, et oli Gaspar Sukk) sisuliselt käsikäes. Aeg 20:42 ja 13. koht sellise jooksu kohta näitas, et olen aastaga jõudsalt arenenud. Üllatavalt ruttu, ca 1:20 peale minu finišit saabus ka nn sörkima läinud Margus Maidla ning vaid paar minutit peale teda juba Kristjan ja Liina enda ees kärus kaheaastast Marlonit lükates. Ma ei saa aru, mismoodi nad selle käru koos lapsega nii kiiresti mägedest üle said. Kristjan on hea mees, naine ütleb, et nüüd tõukad minu tempos käru - tema nutab, aga tõukab - ja see pole üldse kerge tempo.

sellel aastal ei pingutanud - lõbusalt kahekesi finiši poole

tore, et meie väikeses külas veel spordisõpru on: Marguse pere ja Tristaniga

peale SmileRuni finišikaare all poseerimas

Kohe pärast jooksu tuli juba varem plaanitud põhiringi külastus rattal. Kristjani Matkabussi naabrimees ütles, et tal naine tahab ka meiega sõitma tulla. Ise mõtlesin - väga hea, saabki hästi rahuliku ringi teha. Panime siis rattaid valmis. Kui kuulsin, et Kristjani naaber oma naist nimega Alma kutsub, siis uurisin, et ega see pole ometi see sama Alma Sarapuu, kes Tartu Millil alles hiljuti võitis. Tuli välja, et oligi - niipalju siis kergest sõidust. Mäest ülesse Otepääle vedas Kristjan mu 170 pulsiga - einohh normaalne vend. Mingil hetkel ütlesin, et mina üle 150 südamelöögi minutis ei ole nõus sõitma. Rahunesimegi siis vaikselt maha. Sain ka Almaga veidi pikemalt treenimisest vestelda - nii palju kui see tuule kohin lubas. Selgus, et ta on 21cc klubis treener ning ilmselgelt on inimene, kes jagab oma ala väga hästi. Peale selle tundus ta väga tore ja sõbralik inimene. Mõtlesin, et kui ma kunagi treeneri abi peaks vajama, siis oleks ta ilmselt esimene inimene, kelle poole ma oma palvega pöörduksin.

Aga mõmmiteene oli tehtud, laupäeva hommikul olid jalad rasked ja reie ülemised osad kanged. Selline tunne nagu ma oleks teiperi asemel oma tavapärases suure koormusega treeningnädalas.

jutt jätkub järgmises postituses...