Tee oli lai ja kuna ma olin natuke "loovaid lahendusi" kasutanud, siis sain ennast esimesest kilomeetrist ilma hullemat sorti "pornograafiata" läbi veetud. Oli küll võistluse aeglaseim 4:10, kuid järgmine tuli juba alla nelja minuti, sest ma otsisin eespool startinud sõpru. Kuna tempomeistrit ei paistnud, siis oletasin, et olin ennast tast märkamatult mööda sebinud. Leidsin Atsi üles ning kuskil kaugel hakkas ka Ake paistma. Kuna aga ei saanud endale liiga tegemisega riskida, siis võttis talle kandadele jõudmine oma kilomeetri jagu aega. Edasi liikusime mõnda aega oma viie-kuueses grupis vaikselt liiga kiirelt alustanuid püüdes ikka ülespoole rühkides. Ake võttis muidugi nagu tubli õpilane ennast mulle sappa. Liikusime ühtlases mõned sekundid üle nelja minuti tempos. Kuskil kuuenda kilomeetri paiku loeti kohti, sain aru, et olen 89. kohal, top 100, pole paha. Seitsmendal kilomeetril tekkis jooksik ning võtsin riski ennast külge haakida. Vene mees oli, hästi vedas. Paar selli tulid kaasa, kuid kaheksandal kilomeetril pudenesid nad ära, neist viimasena Ake. Jõudsin korraks isegi muretseda, et ta minu pärast nüüd haamrit ei saa. Samas on tal juba oma neli poolikut sel hooajal selja taga, ehk mees teab, mis mees teeb.
Peale Rocca al Mare tagasipööret oli naljakas koht, kus jooksime mööda libedat silda või laudteed. Esiteks oli ta libe ning teiseks hakkas kuskil võnklema. Tegin sammu lühikeseks ja tihedaks proovides samal ajal võimalikult lõtva tehnikat hoida. Kümnendal kilomeetril vaatasin kella, 40:11 - pole paha. Kuskil jagati geele, panin ühe igaks juhuks tagataskusse ning otsustasin, et järgmises joogipunktis piirdun igaks juhuks veega - saan natuke enne lõppu geeli sisse tõmmata. Liikusime siis ühtlases tempos, Mihhail ees, mina taga ning vähehaaval alistusid meile eesjooksvad inimgrupid või üksikud mahajääjad. Mingi hetk liitus meiega ka paar prantslast, keda ma jooksu ajal ekslikult poolakateks pidasin. Armee poisid, küllap teenivad siin. On meil siin prantslasi missioonil? 14. kilomeetri kanti hakkas kauguses paistma suure musta patsiga naisterahvas. Teadsin, et naiste teine, kuna ühele naisele, kellest ma vahepeal mööda sain hüüti, et ta on kolmas naine. Hästi liikus (ühtlaselt), aga meiega vahe tõmbas vaikselt kokkupoole. 3-4 kilomeetrit enne lõppu saimegi kätte. Kiire kilomeeter oli, ilmselt olin sellest juba tüdinud, kuidas ma teda oma 15 minutit kauguses olin näinud ning tahtsin olukorra kiiremini purki saada, Liis Grete Arro oli, hingamisest sain aru, et ilmselt ta kaasa ei tule. Natuke veel ja ennäe imet, leidsin rajalt oma ultrasõbra Raido Tisleri. Mehe, kes pani mullu Laulasmaal 100 km jutti pärast seda, kui mu jalad 60 pealt üles ütlesid. Natuke suutis ta vedamist taluda, kuid oli ka juba parajalt küpse. Ma arvan, et kõik mu ümber, ka mina olime selleks ajaks ikka mõnusalt küpsed. Ma ikka pidevalt mõtlesin, et kas ma saan varsti haamri. Siis aga proovisin hetkeolukorda Otepääl kogetuga võrrelda ning sain aru, et nii hull ikka asi ei ole. Õnneks tundus, et see eelviimases joogipunktis allakugistatud geel hakkas ka vaikselt mõjuma.
Mõtlesin, et saan nüüd natuke armu ja tiksume lõbusalt koos finišisse, aga paar eesti meest hakkasid vajutama ja uhkus ei lubanud maha jääda. Prantslased lasid vahe sisse ning Miša jäi mulle kuklasse hingama. Raske oli kella uskuda, kui 20. kilomeetri ajaks näidu peal on kõigepealt number kolm ja selle taga neli. Tavaliselt olen ma sel ajal lukus. Kaks meest jooksid väikse vahe (15m) mu ette sisse. Mõtlesin, et töö on tehtud ja pole hullu, et ma neile nüüd vastu ei saa. Mere puiesteelt keerasime üles. Pikal tõusul küll tempo natuke rauges, kuid eesolevatega vahe enam ei kasvanud. Gert, kes oli tervisehädade tõttu kaasaeleja rollis hõikas mulle, et väga hea aeg tuleb. Tänasin Mišat hea vedamise eest ning mingi valemi järgi imesime ennast poistele järgi. Finiši sirgele keerates hõikas Miša midagi vene keeles, mille peale ma viimase käigu sisse lükkasin ning vajutasin meid neist kahest mööda, kellele ma kõigest minut tagasi olin juba mõttes alla jäänud. Miša tõusis kõrvale, tuletasin endale meelde tegevuse, milles ma lapsepõlves üsna hea olin, kuid nüüd enam nii hästi ei oska (100 meetri jooks). Pole küll Gert, kes Pärnus viimased 120 meetrit Mukungast, Fostist ja Nurmest kiiremini keevitas, aga mulle oli piisav, et lõpuspurt purki püüda.
Mis ma siis sain? 59-s koht ca 3000 lõpetaja seas ajaga 1:24:43. Netoaeg 1:24:31 ning koht paari võrra kõrgem. Esimene kilomeeter siis aeglaseim ning kaks viimast kõige kiiremad - nagu korralik negatiivne split. Imelik jah, tundub, et Tartu Linnamaratoniks pandi nüüd surve peale, et äkki ikka murran need kolm tundi. Meie jooksupundist oli suurim üllataja Ake ajaga 1:27:10 - korralik isiklik rekord, samuti esimest korda alla 1:30. Ake kohta viskan vahel trennis nalja, et kui Ake läheb kümne kilomeetri võistlusele, siis ta teab, et see on lühem kui pool maraton ja paugutab iga kilomeetri tervelt sekundi kiiremini. Tundub, et Ake peab nüüd trennis lõike koos Minu, Gerdi ja Kauriga jooksma hakkama. Ma küll ei tea, kuidas ta seda teeb, sest tal on ainult üks kiiru, mis ei sõltu distantsist. Kaur oli meie pundist kolmas, kes pooleteise tunni murdis. Ka Illolt korralik rekordiparandus alla 1:35. Tegelt on äge, asjad kuluvad ja kaovad, aga seda, kuidas ma täna jooksin ei saa mult keegi ära võtta. See on alles algus...
