Üks mõte, mida ma olen viimasel ajal tihti mõlgutanud. Mis oleks, kui 2019 teeks oma viimased triatlonivõistlused (for now) ja keskenduks jälle jooksmisele. Triatlonimees saab teha palju trenni, kanda ägedaid riideid, osta kalleid rattaid ning on igatpidi igalpool popp mees. Ta on justkui tugevuse, kiiruse ja vastupidavuse kehastus. Saavustussportlane, nagu ma olen, tahan alati kõike võimalikult hästi teha.
Mulle ei ole absoluutselt kahju tehtu pärast. Sain ju sel teel pea nullist, kus ei suutnud ühte basseiniotsagi ujuda sellisele tasemele, et enam niipalju vett ei karda ning poolteist kilomeetrit läbin vees vajadusel alla poole tunni. Pärast seda, kui paarkümmend aastat polnud rattaselga istunud sain mõne aastaga tasemele, kus suutsin sõita enamik eraldistardivõistlustel välja kiirused üle 41 km/h.
Kõige selle käigus kaotasin ma oma vabaduse. Ajalise vabaduse, finantsvabaduse jne. Muutusin asjade orjaks, kes aeg ajalt unistab sellest, et võiks olla veel korralik maanteeratas, eraldistardikas võiks ka olla vähemalt elektriliste käiguvahetajatega, integreeritud lenksu ja peidetud piduritega ning tal võiks olla peal powermeter. Noh ja korralike võistluste osalustasud - nendest olen ma korduvalt kirjutanud. Eriti ei raatsi - mul on peale enda ülalpidamisel veel kaks last. Ajaline vabadus? Noh, kolmes spordis hea olla on kohutavalt raske. Ma tahaks joosta, aga samas pole 3 päeva rattaga sõitnud. Mulle ei meeldi ujuda, aga kuna ma pole sel nädalal üldse ujunud, siis peaks kindlasti täna basseini minema jne. Pidevalt pean hooajal laveerima ja kombineerima oma perega, et läbi suure vaeva õnnestuks 15 treeningtundi nädala sees leida.
Mis oleks kui ma valiksin jälle vabaduse - kui tuleb tuju, siis tõmban tossud välja ja lendan. Ehk ei tunneks ma ennast ka rahvajooksudel nii "händicapiga," sest selleks, et ma saaks 10 jooksutundi täis pidin ma veel lisaks 30 tundi ujuma, ratast sõitma ja muud mambojambot tegema. Vot sellised mõttet siin pimedal sobusel teisipäeval. Aga HWBTWTDWH, see jääb mind sellegipoolest iseloomustama ükskõik, mida eales ma ette ei võtaks.
Peetri jooksu finiš - jooksin halva vormi pealt ja sain juba
neljandal kilomeetril kerge haamri
Markole saalis tempot kerimas
