Ujumise esimene kuu

Vaatasin oma Garmini kalendrist, et täpselt kakskümmend viis päeva tagasi läksin ma esimest korda basseini sooviga päriselt ujuda või siis see tegevus selgeks õppida. Iseenesest ei ole selles mitte midagi uut, et keegi kolmekümnendates eluaastates inimene otsustab ühel hetkel ujumise selgeks saada. Eks see mõte sai kannustust salasoovist mõnel triatlonil osaleda ja kes teab ehk elus Ironmangi läbida. Kui keegi küsiks mu käest täna, mis võiks olla mu ühe või teise triatloni eeldatav läbimisaeg, siis kõige õigem vastus oleks see, et vetelpääste korjab mu esimesel etapil veest välja.

 

Minu varasem suhe veega on olnud pigem vihkamise kui armastuse suhe. Suviti olen rannaskäikudest püüdnud ikka vaikselt ära viilida ja kui mind isegi õnnestub lõpuks mere äärde meelitada või sundida, siis vees käin ainult ühe korra ennast märjaks kastmas. Seda ka ainult sellepärast, et inimesed minu kallal ei noriks. Üldiselt ongi kõikvõimalikud vettekastmised ka sõprade seltskonnas seotud rohkem sellega, et punti sisse sulanduda kui sellega, et mulle see protsess meeldiks. Samas vee all ujumisega, snorgeldamise ja sukeldumisega olen ilusti hakkama saanud, selleks on ka loogiline põhjus. Tegime viimases ujumistrennis mõned katsed minu pinnalpüsivusega ning tulemus oli selline, et treener soovitas kaalus juurde võtta (jooksutreener soovitaks selle peale muidugi kohe vastupidist). Nii halb küll õnneks asi ei olnud, et ma täis tõmmatud kopsudega oleks põhja kivina lebama jäänud. Tulin ikka vaikselt pinnale tagasi. Samas kui kopsu tühjemaks lasen, siis võin vabalt vee põhjas istuda või pikutada. Selili veepinnal lebamine on minu puhul samuti praktiliselt võimatu, eriti rasked ja tihedad tundusid olevat jalad. Kokkuvõttes on siis mul väga kerge vee põhja ligidal liuelda, aga pinnal ujumisega on vaja natuke rohkem tööd teha. Käed kiiremini käima, rohkem õhku kopsus hoida, ei tasu lasta ennast tõmmete ajal õhust päris tühjaks. Samas on ju triatlonistid kõik väikese rasvaprotsendiga ning ujumise osast saavad ilusti läbi nii et pole mõtet pille päris kotti veel visata.

 

Enne esimest korda basseini minekut tegin youtubes korralikku kodutööd: kuidas keha hoida, kuidas tõmmata, kuidas hingata jne. Juba videosi vaadates hirmutas mõte sellest, et ma pean nägupidi vette ronima. Minu jaoks on näo vettepanemine ilma snorgeldusmaskita alati tähendanud jubedat läkastamist, et vabaneda ninna voolanud veest. Kui teised saavad hakkama, pean mina ka hakkama saama! Kuna ma olen perfektsionist ja tahan kohe algusest kõike õigesti teha, siis sai selgeks veel see, et pean kohe alguses õppima ujuma bilateraalselt (kõrvalepõikena seda, et jutt käib siin artiklis valdavalt ainult kroolist), ehk hingates mõlemalt poolt vaheldumisi. Kes tahab teada, miks bilateraalselt krooli õpimine on kordades parem kui ainult ühelt poolt hingates, siis googeldage ja te tahate kohe järgmine kord basseini hüpates ka teiselt poolt hingama õppida.

 

 

Esimesel korral läksime siis kogu perega. Naine ja laps ühte riietusruumi ja mina teise. Loomulikult sain tunduvalt kiiremini valmis kui nemad ja läksin basseini harjutama. Õnneks oli bassein mõnusalt tühi. Algul panin pea vette ning kujutasin ette kuidas ma hingan, kord ühelt, siis teiselt poolt. Järgmisena jalutasin servast umbes kolme-nelja meetri kaugusele ning tegin paar tõmmet kuni servani - väga hull ei olnudki. Läksin veidi kaugemale, proovisin uuesti jne., vahepeal tõmbasin ikka kogemata vet ka sisse ja läkastasin. Kuna ma olin äärmisel rajal, siis mõtlesin, et ujun basseinipikkust üsna serva ligidal, nii, et saaks vajadusel kohe servast kinni haarata. Vahepeal pean mainima, et kõike loetletut tegin ma basseini madalas otsas kus jalad põhja ulatusid. Ujusin umbes 10-meetri kaugusele, haarasin äärest, läkastasin ja aevastasin ennast tühjaks ja siis ujusin tagasi. Lõpuks jõudsin sinnamaani, et ujusin terve basseinipikkuse, vahepeal mõned tõmbed konna tehes, et päris ära ei upuks ja vee suust välja köhitud saaks. Lisaks muudele õudustele see üle kolme tõmbe hingamine tundus kohutavalt harv, tundsin kuidas mu jalad kogu vajaliku hapniku mu organismist välja tõmbasid. Aga teised saavad, mina pean ka saama! Ühel hetkel jõudis Anneli ujularuumi. Tekkinud olukorda kirjeldas umbes nii, et ta ei leidnud mind. Ta nägi küll, et mingi tegelane ujub sarnase ujumismütsiga. Teades seda, et mina ujuda ei oska ja seega ei saa sama inimene olla ei pööranud ta sellele sellile rohkem tähelepanu. Lõpuks olin siis mina see, kes ta üles leidis, mille peale oli ta muidugi sügavalt üllatunud. Väidetavalt olevat ma talle meenutanud inimest, kes oskabki krooli ujuda. Muidugi tegin ma sellel korral väga palju pisivigu, aga mitte ühtegi väga suurt, mis hirmsasti silma riivaks. Neist osadest sain ma kohe teada, teistest alles paar nädalat hiljem ujumistrennis. Ametlike trennideni oli siis jäänud ca nädal ning mul oli vaja selle ajaga miski baas alla ehitada (teadsin, et seal mulle harjutustega eriti armu ei anta).

 

Loen siis oma tüüpilised algaja vead ette:

1. Paaniline jalalöök. Päkk liiga alla suunatud, meenutab rohkem jooksmist kui ujumist. Sööb meeletult hapnikku, aga edasi liigutab mind vähe.
2. Pea liigne tõstmine hingamisel. Tõstsin liiga kõrgele, vahel ette pannes sellega oma jalad ja keha uppuma.
3. Liiga vara alustan tõmmet, ei liugle.
4. Hingamisel vastaspoole käsi vajub läbi (peab hoidma sirgelt, et kannaks)

Need olid siis mu põhilised vead. Muidugi teevad algajad veel teisigi vigu, aga neid pole minu puhul välja toodud. Esimesel korral sain tunni ja kümne minutiga kokku läbitud 350 meetrit. Otsustasin, et hakkan oma distantse lugema, et saaks progressi jälgida. Muide esimesel basseinikorral pidin kaks korda vetsus käima, nii palju neelasin kloorivett. Igal juhul hakkasin regulaarselt, keskmiselt kolm korda nädalas harjutama. Käisin ise, mingi hetk tulid trennid. Parandasin vigu, muutusin vastupidavamaks, vet neelasin vähem ja pissil ei pidanud ka enam ühel hetkel käima. Harjutused trennis olid rasked, ehk ma käisin ujumas ja uppumas (seda siis nendel kordadel kui trenn oli). Muide trennis on meid ainult kuus inimest, ehk treener saab kõigiga väga individuaalselt tegeleda. Ujusin sessiooni jooksul 600, siis 800 meetrit, siis kilomeetri ja eelmise nädala lõpus juba poolteist. Kokku läks tund ja kolm minutit, ma pean ju ikka veel vahepeal puhkama basseinisirgete vahel.

 

 

Mõned inimesed, kes on mu teekonda kõrvalt näinud on öelnud, et olen selle kuuga teinud peaaegu nullist tohutu arengu. Anneli soovitas kõige selle peale lugeda mõnda raamatut kuidas miljonärks saada, mul pidi asjade järgitegemine väga lihtsalt käima. Küll ma jõuan sinna ka tulevikus kui olen nii vana, et enam kiiresti joosta ei saa. Eks kuu aja pärast saab blogis jälle üle vaadata kas ja kuidas on arengut olnud. Treenerile ütlesin, et kevadel pean ujuma kilomeetri alla 22 minuti (sel hetkel oli mul ainult 44 ette näidata). Ta pidas seda veidi liiga ambitsioonikaks, tänaseks on kilometer 38 minuti peale kokkunud, ehk 16 minutit on veel minna. Sellest minimaalselt 10 kukub juba siis kui puhkamisest lahti saan.

 

 

Lõpetuseks vabandan, et illustratsioonidena pidin suvalisi netist leitud asju kasutama. Lihtsalt ma näeks kuidagi tobe välja kui läheks ujulasse fotokaga ja paluks inimestel ennast pildistada.

You can't have it all

Täna ma räägin natuke vähem trennist ja veidi rohkem ajast ja planeerimisest. Facebookis jagati hiljuti artiklit sama pealkirjaga, mis mu tänane lugu. Lingi saab siit: http://markmanson.net/you-cant-have-it-all . Lugesin ta läbi ja sain aru, mida ma täpselt pean tegema. Samuti oli see väga heaks inspiratsiooniks midagi kirjutada. Ma ei hakka seda artiklit refereerima, ega selle mõtteid väga palju kordama. Kellel huvi saab selle ise läbi lugeda. Küll aga hea meelega jagan mõtteid, mis mul pärast selle lugemist peas küpsema hakkasid.

Üsna palju olen kohanud inimesi kes pärast mõningat vestlust ütlevad, et nemad ei saaks niimoodi treenida, sest neil pole selleks aega. Aga on ka enda suhtes ausaid inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole püsivust või piisavat tahtejõudu. Ainus, mida meil kõikidel on sama palju, on aeg. Meie enda valik on kuidas me seda kasutame. Kui aega tõesti ei ole, siis on selle põhjuseks hoopis prioriteetide seadmise oskus või oskamatus, minevikust tehtud otsuste tagajärg, hirm muutuste ees või lihtsalt enda tahte allasurumine teiste hüvanguks. Ehk elan nii nagu teised tahavad, aga mitte nii nagu mina tegelikult tahaksin. Täiesti tavapärane on teha valikuid olukorras, kus ükskõik mida ma otsustan on keegi mu otsuses pettunud või solvunud. Näiteks kasvõi mina ise. Jätan olulise treeningu ära selleks, et mõne sõbra korraldatud üritusel olla, sõber on rõõmus, mina olen kokkuvõttes endas pettunud. Samas peab olema iga nädal mingi kindel tundide arv, mis on ohverdamise aeg, kus ma annan ja vastu ei saa eriti midagi. Noh võib olla saan mõne naeratuse või rõõmsa inimese enda lähedal, mis kokkuvõttes end ära tasub. Jah mu elu kuulub mulle, aga kindlasti on mõistlik sellest mingi osa kinkida teistele, sest nemad kingivad sulle vastu mõnikord midagi sellist, mida poest osta ei saa. Peamine on oskus valida, kellele meeldida. Proovides kõikidele meeldida tuleb välja üks imal kompott koos õnnetu raisatud eluga.

Suvi on ilus aeg. Ühel hea päeval võidab see noormees mind 

jooksus. Minu missioon on see talle võimalikult raskeks teha...

Uni

Aga lähme konkreetsemaks. Uni on olnud selline asi, mille arvelt olen ma minevikus üsna palju omale vägisi muudeks tegevusteks aega tekitanud. Kui mujalt justkui hästi ei saa, siis kiputakse ikka ja jälle une kallale minema. Aja jooksul olen õppinud, et see on üks paganama libedale teele minek. Mu elus on olnud perioode, kus ma olen liiga palju oma elult tahtnud. Selleks, et enne magamaminekut paar matši mõnes arvutimängus teha olen ohverdanud uneaega, sest varem ei olnud mul ju selleks tegevuseks aega. Tulemuseks on see, et võidan tõesti ühe tunni arvuti taga, aga vastu saan uimase, demotiveeritud tööpäeva, vähese isu ja energia treenida, samal ajal muidugi suurema söögiisu eriti sooviga magusat tarbida. Lõpuks olen rohkem stressis kui oleks olnud oma mängud mängimata jättes. Usun, et täna olen kindlasti olukorras, kus asjade seis ütleb, kas täna tuleb miskit videomängu või ei, mitte arvutimäng ei ütle, mida muud ma veel täna teha saan. Näiteks seda kui palju ma magada saan. Nüüd, kus ma teen korralikult trenni, nii nagu ka selle postituse teema on kõike ei saa pean ma leppima sellega, et vajan rohkem aega magamiseks kui mõni lihtsalt vaimse töö tegija. Kuskilt lugesin, et iga joostud 10  kilomeetri peale tuleks varuda nädalas pool tundi lisa uneaega. 100 km nädalas = 10 tundi lisa und. Kahjuks ei ole mul seda luksust, mis elukutselistel sportlastel: lasta keset päeva paariks tunniks silm looja. Nii, et arvestame sellega, mis on olemas - paneme igaksjuhuks kirja 8,5 tundi uneaega. Alles jääb 24 x 7 - 8,5 x 7 ~108 (komakohti ei arvuta).

Töö ja perekond

Jälle üks asi, millest ei saa üle ega umber. Vanamees, kes tahab hakata hiljem, kui oleks ehk mõne arvates kohane, tulemusi tegema peab seda tihti tegema oma töö ja pere kõrvalt. Viimastel aastatel on mind õnnistatud töö lähedusega kodukohale. See on suur väärtus. Paljud inimesed ei märkagi kuidas nad oma elust aastas 400 tundi liiga palju ära annavad selleks, et tööle ja sealt koju saada. Õnneks ei pea ma ummikutes istuma ning saan edasi ja tagasi umbes 15 minutiga. Lisaks jääb veel poja lasteaed ilusti teele ning saame mõlemad sõidu otsad omavahel vesteldes veeta. Kui ma võtan nüüd kokku aja sellest, millal ma täna ärkasin hetkeni, mil ma kodus tagasi olen, siis tuleb see kokku koos lapse vedamisega kokku 10 tundi päevas ja seda siis viis korda nädalas, ehk 50 tundi. Pole ju üldse nii palju. Kuna ma teen vaimset tööd, siis eriti vahva on veel see, et ma tööd tehes samal ajal taastun trennidest. Peab lihtsalt vahepeal püsti seisma, et tagumik toolist lapikuks ei läheks. Pereasjade juurde põikame kohe tagasi, enne trenn.

Üks viimaseid mitte nii külmi nädalavahetusi

Treening

Sellest hetkest kui hakkasin jooksu kõrvale rohkem ujuma ja jalgrattaga sõitma tuli mul kilomeetrite lugemise asemele miski muu alternatiiv leida. Ei saa ju panna kõrvuti ujumise ja ratta meetreid ning öelda, et see kolm kilomeetrit ujutud distantsi on kümme korda halvem kui too kolmkümmend rattaga sõidetut. Hakkasin aega lugema, ehk treeninguks kulutatud tunde. Loen puhast treeningut, hetkest mil stopper läheb käima kuni see seiskub, venitamine, soojendamine, dušši all käimine riiete vahetamine ning muud tegevused sinna sisse ei kuulu. Lühidalt kümme tundi ja rohkem puhast trenniaega nädalas  on normaalne, vähem on halb. Veel mõtlesin, et nüüd kui ratas läheb talvepuhkusele, siis tahaks joosta sadakond kilomeetrit keskmiselt nädalas. Saabuv talv ja kõik muu sellega kaasnev tähendab seda, et ilmselt tuleb umbes pool maad jooksulindil ära punnitada. Kui sinna juurde veel ujumine ja muud trennid panna, siis ma muidugi ei tea, mis ta lõpuks tundides tegema hakkab. Isegi kui puhas trenniaeg peaks mingi valemiga 15 tunni lähedale tõusma, siis koos kõigi sellega seonduvate lisaliigutustega see üle kahekümne ikka ei lähe.

Tagasi pere juurde ja muu eraelu

Aga lööme numbrid kokku. 108-50-20 = 38 tundi. Seda on ju päris palju. Vaja sünnipäevale minna, 6 tundi 38-st, palun! Naine tahab poodi minna, 2 tundi - palun! Tahan õhtuti omaette patareisi laadida, lugeda, telekat vaadata, mida iganes - 10 tundi - palun! Lapsega vaja lego kokku panna - aega pisavalt. Naise ja koertega vaja jalutada, leiame aja. Vaja muru niita - ikka saab. Mis ma tahan sellega öelda? 38 tundi nädalas libisevat aega, seda on väga palju. Lihtsalt me ei oska seda planeerida ja molutame niisama. Pärast vaatame, et mitte midagi ei saa tehtud. Mis nüüd kogu sellel jutul pealkirjaga pitmist? Pereinimesel on raske täita muid eesmärke peale töö ja perekohustuste. Ometi sai just tõestatud, et selleks on piisavalt aega, meil kõigil. Tuleb lihtsalt natuke planeerida, asju ümber tõsta, eesmärgid paika panna ja iseenda õiguste eest võidelda. Jah, kõike ei saa, peab valima. Võtame esmajärjekorras need tegevused, mis aitavad meie eesmärkidele kaasa. Mõnikord peabki sõbrale ütlema, et ma ei tule sinuga sellel reedel läbustama. Jah ta pettub, aga ilma, et inimesed minu ümber vahest pettuksid ei ole võimalik kuhugi jõuda. Targalt aega planeerides võib alustada võib näiteks sellest, et välismaale töölähetusele minnes paneme jooksuasjad kotti, sest õhtuti on ju meeletult vaba aega, mida targalt täita. Ja kindlasti tasub kõike logida sest ajalugu annab väga selge vihje sellele, milleks me homme suutelised oleme. Soovin kõigile lugejatele paremat planeerimist, et järgmiseks suveks oleksime oma eesmärkidele palju lähemal kui täna ja suudaksime tulevikus omale püstitada selliseid, millest varem ei julgenud unistada.

Maraton on huvitav distants, on asju, mida lühematel maadel ei juhtu. Veel kahekümne teisel kilomeetril on kõik ilusti koos. Kes oskaks selle pildi põhjal öelda, et härra numbriga 194 lõpetab minust 10 minutit varem ning noormees numbriga 2104 lõpetab minust 20 minutit hiljem.