Tuulessõidu triatloni õppetunnid

Tegin oma esimese triatloni, milleks oli Jüri Basseinitriatlon. Ütlen kohe ära, et sellel aastal siiani ebaõnnestunuim võistlus. Samas õppisin mitu olulist asja, mida nüüd siin hea meelega jagan.

Teadsin ette, et olen kehv ujuja ning vastavalt sellele oli ka mul esialgne plaan tehtud. Mul on alati plaan, isegi selliste olukordade jaoks kuhu esimest korda lähen. Kaks tuttavat Krister Haav ja Kardon Kõiv osalesid ka. Mõlema puhul teadsin ette, et nad on minust natuke paremad ujujad 1-1,5 minutit ilmselt ning kuna ma liigun veidi kiiremini rattal ja joostes, siis peaks teoreetiliselt nad ehk hiljemalt jooksudistantsi lõpuosas kätte saama. Ehk siis selline pisike põnev lisaeesmärk. Kätte ei saanud aga kumbagi, mõlemad olid rõõmsate nägudega finišijoonest juba üle kui ma alles ähkides ja puhkides kohale jõudsin. Ja siin on kohe esimene oluline punkt.

1. Ujumise tulemus on tuulessõidutriatlonis ülioluline. Kui saad rattale eespool on väga palju rohkem võimalusi leida omale grupp kelle abiga tuult murda. See seletab väga hästi ära, miks nii Krister kui ka Kardon minust oluliselt parema rattaaja kirja said. Ma ise alustasin rattasõitu 126 inimese seast 111. positsioonil. See tähendas seda, et esimesed 3-4 rattakilomeetrit pressisin ma kõrge pulsiga allatuult 41-42 km tunnis möödudes väga suurest massist aeglasematest sõitjatest. Sel ajal mu tempoga kaasa ei jõudnud keegi tulla. Pärast nelja kilomeetrit tuli Risto Reinpõllu paarisrakend. Kuna Risto sõitis tiimi, siis võis ta rattal kõik lauale lajatada. Võtsin punti kolmandaks ning järgmised kilomeetrid kuni tagasipöördeni lendasime üle 45km tunnis keskmisega möödudes aeglasematest gruppidest ja üksikõitjatest nagu laternapostidest. Kusjuurest kogu selle aja ma taastusin esimeste kilomeetrite pingutusest.

kuskil tagaotsas ratta starti ootamas

2. Väga oluline on grupisõidus ära tabada momendid, millal tuleb kiirendada, millal tagasi hoida. Ehk siis mis juhtus peale tagasipööret.  Teisel mehel oli järsku toss väljas ja just siis magasin ma maha võimaluse meie vedurile järgi sprintida. Ta oleks mu kindlalt vähemalt järgmisesse kiiremasse gruppi vedanud. Ilmselgelt liiga vähe tuulessõidu kogemust. Pärast enam sellist võimalust ei olnud ning üsna pikalt pidin üksinda vastutuult pressima. Mingi aja pärast oli mulle piisavalt üksiksõitjaid, kellest vastutuules mööda läksin, külge kleepunud ning ka tagant sai väike grupp mu kätte. Proovisime organiseerida miskit karusellilaadset asja, aga see hästi ei toiminud. 7-8 inimesest lihtsalt 3-4 inimesel oli piisavalt vedamisjõudu ja organiseeritust, muu oli rohkem ballast.

ratta start antud. Muide pigem Annelile ostetud ratas liikus

 väga võimsalt, nii et selle taha ei jäänud küll midagi

Kuna rattarada oli tagasipöördega, siis oli näha kui suurtes gruppides minu ees sõideti. Ise sain olla vast maksimaalselt 3-4 kilomeetrit tuulevarjus. Jooksma jõudsin juba väsinuna.

jooksuga tõusin 9 kohta

3. Joostes koos endale sarnase võimekusega inimestega tulevad tunduvalt paremad ajad. Jooksin neljaminutisi kilomeetreid, tundus piisavalt kiire ja motivatsioon ei olnud ka väga kõrge. Mõtlesin kui ma ka 3:50 keskmist välja pigistan, siis see lõppkokkuvõttes ei muuda ikkagi enam eriti midagi. Kaasjooksjatest valdavalt läksin lihtsalt mööda, sama tasemega jooksjad olid kaugel ees. Nägin veel esimese ja teise koha meest, kes samal ajal kui ma vahetusalast välja tulin läksid teisele ringile. Nende tempoga ei suutnud jällegi mina joosta.

Kokkuvõttes 126 inimese seas 53. kohal. Mitte küll eriti kõrge, aga tõenäoliselt suurim tõusja pärast ujumist (58 kohta). Igal juhul kehva ujujana eelistan seda, et rattasõit oleks pigem temposõit. Ega ilmaasjata seda nimetata: "race of truth." Ja naisi? Neid jäi mu ette seekord ikka päris mitu. Lisaks mainin ära veel Kardoni ja Kristeri kohad: vastavalt 27. ja 34 (kaotasin aega neile ka ratta peal).

Munad vastu seina - ehk sellest, kuidas ma endale liiga teen

Enne, kui Jüri Basseinitriatlonist räägin avaldan juba eelmisel nädalal kirjutatud jutu...

Erinevalt mu mõnestki tuttavast on mu karkassi õnnistatud väga hea vastupidavusega. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et varem on see nii palju hoope saanud ning selle käigus tugevaks muutunud või millestki muust. Mulle lihtsalt ei kipu koormusvigastused külge hakkama. Vahepeal käivad küll üksikud signaalid, aga need kaovad paari päevaga. Vahel mõtlen, et mu arengule oleks olnud parem kui ma oleksin mõnikord olnud sunnitud vigastuse pärast treeningutelt eemal olema. Pärast eelmise hooaja lõppu oleksin ma pidanud puhkama. Aga kaugel sellest, piduri asemel panin hoopis gaasi. Ma ei olnud rahul sellega, mis ma olin teinud, ma tahtsin rohkem ja selleks, et rohkem saada panin ma ennast tugevama mahvi alla.

Ma arvan, et minu oluline puudus on treeneri puudumine. Treenin ennast ise. Kuigi mul on piisavalt teadmisi, et omale ise sobivad kavad ümber võistluste koostada, on mul ka piisavalt palju motivatsiooni ja emotsionaalsust, et trenniga nö. üle panna. Treener oskaks mind vahest paremini suunata õigetel aegadel puhkama.

Kevadepoole hakkasid probleemid pihta. Koos suurenenud aeroobse võimekusega tulid ka haigestumised. Kui üle kümne aasta tagasi poksiperioodil olin ma kolm aastat järjest terve nagu purikas, siis viimasel talvel olin kahel korral gripiga voodis ning tuli ka mitmed muud haigestimised põdeda püstijalu. Ajal, mil oleksin pidanud puhkama, tegin hoopis tööd. "Õnneks" on Eesti riik selle eest väga hästi hoolitsenud, et ülalpeetavatega inimesed ei saaks omale naljalt haige peaga kodus istumist lubada.

Tristan ja Carlito - mu pisipere

Koos jätkuva treeningkoormuste kasvuga hakkasid ilmnema täiesti uued asjad. Peale paari-kolme päeva suuremat treeningkoormust jäin ma paariks päevaks justkui külmetushaigusesse. Seda hakkas toimuma keskmiselt kord iga nädala-kahe tagant. Sümptomiteks kerge kurguvalu, nohu, peavalu, kerge palavikutunne, aga palavikku ennast ei ole. Ehk sellised justkui libahaigused. Tulid järsult ja lahkusid paari päevaga. Algul arvasin, et mul on kloorivee allergia - hakkas see jama ju minu ujumisteega enam-vähem samal ajal. Mingil määral võiski olla. Aga reedehommikul oli mul jälle sama tunne (nädalavahetusel oli jälle peaaegu korras), mis sellest, et viis päeva pole ujunud. Sai ju kahekümne nelja tunni jooksul tehtud ratta temposõidu võistlus, hommikujooks ja brick (ratas + jooks). Eelmisel korral kanatasin sama asja käes pärast seda kui 10km jooksuvõistlusele sai järgmisel hommikul 2,5 tundi ratast peale sõidetud.

Pissipaus keset pikka sõitu - Eesti on suvel kaunites värvides!

Mis see on? Koormusastma? Müokardiit? Segi läinud immuunsüsteem? Ületreenitus? Olen nende kõige kohta lisa lugenud. Ma ei tea mis see on sest muud sümptomid ei kattu. Perearsti juurde ei taha ka oma jutuga minna. Ta saadaks mu ilmselt teki alla teed jooma. Nädalavahetusel tuli füsioterapeudiks õppinud Anneli õde meile Hollandist külla, uurisin temalt ka. Ta oli hiljem veel oma arstist sõbrannale helistanud. Väliste sümptomite järgi jõuti järeldusele, et kõige tõenäolisemalt on see keha reaktsioon liiga suurele koormusele - tekivad põletikunähud. Eks ma proovin siis veidi tagasi tõmmata ja suure väsimusega raskeid trenne mitte peale teha. Samas eesmärgid on mul suured ja aeg limiteeritud.

Filter Temposõit - hea vahend triatlonitreeninguks

Kuna mu tööandja poolt pakuti Filter Temposõidu Karikasarjal osalemise hüvitamist, siis sai ka ennast kevadel kogu sarjale kirja pandud. Jalgrattatreeninguga kipub ikka nii olema, et lihtsalt plaanin enam vähem kui suure ringi ma teen ja siis sõidan. Mingeid konkreetseid kella üleslaetavaid kavajärgseid treeninguid saan ma teha ainult pukil, sest liikluses on peale minu ka autod, inimesed, teised ratturid, rulluisutajad, valgusfoorid, ristmikud jne. Ehk treeningud stiilis 10 min. soojendust, 5 x 3 min sprinti üle 1 min puhkuse on sisuliselt välistatud. Olengi selle mõttega, et saaks vahel kiirust treenida tekitanud rahulikematesse sirgetesse lõikudesse Garmini segmendid. Lihtsalt järgmine kord kui lähen samale rajale mäletan, et kuskil siin algas ja seal lõppes miski lõik. Panen seda täiega ja siis saan hiljem oma lõigu kohta arvutist eraldi andmed kätte. Kõik muu on olnud selline aeroobses tsoonis kulgemine. Kuidas siis Filter treenimisele kaasa aitab? Aitab sellega, et on üsna tühi korralik rada, ning ajavõtt ja teised ratturid. Ehk olukord, kus ma olen valmis palju rohkem pingutama kui kuskil mujal üksinda maanteed mõõtes. Võistlusi treeninguks sõites tähendab minu jaoks seda, et pingutan küll korralikult, aga lihtsalt eelnevate päevade treeninguid ära ei jäta. Tavaliselt tähtsama võistluse puhul teen kaks päeva enne tähtsat võistlust kerge trenni ja võistluseelse päeva võtan täitsa vabaks. Kõige tähtsamate puhul teen nädal teiperit ja spetsiaalseid  konkreetseks võistluseks ettevalmistavaid trenne.

Kokku koosneb Filtri karikasari kuuest etapist, kolmes erinevas kohas ümber Tallinna, neist igas kaks korda (Jüri, Tabasalu, Pirita). Distantsideks 26, 17 ja 10 kilomeetrit. Neist esimesed kaks distantsi on väga head jalgrattasõidu anaeroobse läve arendamiseks ja tundmaõppimiseks ning kolmas võimaldab ka natuke anaeroobses läves sprindivõimeid arendada. Oma esimese paarissõidu etapi Jüris pidin kahjuks vahele jätma. Veel viimase hetkeni oli lootus tuttavatel radadel sõita, aga võistlusõhtul mõõdetud palavik näitas, et targem oli tookord suuremat pingutust vältida. Sai siis esimene sõit Tabasalus toimunud teisel etapil tehtud. Kuuest etapist viis paremat lähevad arvesse, ehk kui rohkem midagi vahele ei jää olen konkurentsis edasi. Ilmaga vedas, auto temperatuurimõõdik näitas 17 kraadi veidi enne starti. Juba autost välja minnes sain aru, et olin üle riietunud (panin riidesse ilmaennustuse poolt antud 12 kraadi põhjal).

Võtsin oma kiibi ja numbri sekretariaadist välja, leidsin soojenduspukid, millest ühele ka oma ratta kinnitasin ning kerisin 10 minutit soojenduseks. Vaatasin ringi, kurat kus olid inimestel alles rattad. Ma oma süsinikust Plasma ja treeningjooksudega olin ikka üsna tagasihoidlik. Külas võin ma rattakunn olla, aga siin olen poisike. Samas, mis siin ikka põdeda, küll järgmiseks aastaks korralikud jooksud ka alla saab. Treenimiseks on mul varustust piisavalt ja mootor on mul ka hea. Üsna varsti hakkas igav ja otsustasin starti nillima minna. 5-6 inimest oli järjekorras. Ronisin rampile, tuli minu kord, vasakut klambrit ei saanud kinni, tühistasin oma stardi ja läksin taas järjekorra lõppu. Uuesti joonele jõudmise ajaks olin juba seina ja laua abiga mõlemad jalad ilusti kinni saanud. Rampilt maha ja udjama. Alla kilomeetri sõidetud ning mul pulss üle 170. Mõtlesin, et sai vast liiga kiirelt alustatud. Juba tuligi esimene tagasipööre. Muide sellel rajal oli 17 kilomeetri kohta hämmastavalt palju (3) tagasipöördeid ja järske kurve. Samas tuul oli üsna nõrk ning asfaldi kvaliteet ka palju parem kui lootsin. Seda, et ma tegelikult liiga kiirelt ei alustanud, sain teada pärast protokollist (50-st minu taga olevast mehest vaid umbes viiel oli esimese ca kahe kilomeetri lõigu aeg tagasihoidlikum ja minu ees ei olnud selliseid mitte ühtegi). Edasi kuni teise tagasipöördeni tuli umbes 7 kilomeetrit üsna sirget teed. Kilomeetri keskmised tiksusid üle 40 km/h. Kas oli kerge taganttuul või lihtsalt oli sellel lõigul rohkem powerit. Sain kätte enda ees startinu ning umbes samal ajal sai mind kätte üks skinsuitis fulldisciga sõitja. Teise ja kolmanda tagasipöörde vahel mindi minust veel kaks korda mööda - frustratsioon! Õnneks lohutas see, et kilomeeter enne finišit õnnestus mul endal kahest mehest mööda saada, ehk siis äkki asi päris nii hull ei olegi?

Neoonpõlvikute järgi on mind lihtne üles leida

Lõppprotokollis olin 254 inimese seas oma debüütvõistlusel 101. Pole küll esisajas :), aga õrnemast soost õnnestus juba kolmandat võistlust järjest jagu saada. Usun, et sellise pingutuse kestvuse puhul suudaks mu keha ka 180 ls lähedast pulssi välja kannatada, ehk ilmselt võisin sõita veidi alla oma võimete, millest andis aimu ka see, et olin finišis üsna värske. Usun, et natuke harjutamist ja suudan rohkem. Väikeseks temposõidu õppetunniks oli see väga vahva võistlus. Juba pühapäeval on Jüris basseinitriatlon. Seal on strateegia lihtne: ujuda alla 6 minuti (ilmselt viimasesse kolmandikku) ning rattal ja jooksus nii palju konkurente alla neelata kui kõhtu mahub. Siit alt saab kätte strateegilised numbrid mu sõidu kohta.

Jah, olen kerija

Projekt - X: vabaneme tühimassist

Jah, täna see tabas mind. Olen ennast viimasel ajal natuke käest ära lasknud. Treeninud olen enam-vähem normaalselt. Aga söönud? Selles osas on pilt kohutav - kõike, mis pähe tuleb. Pizza, jäätis, koogud, pudingud, meeletus koguses komme. Mäletan, et kui ma alustasin oma suurema kaalulangetusprojektiga, siis kehtestasin omale üsna karmid reeglid rämpstoidu ja magusa osas. Täna on pilt selline, et iga päev läheb midagi keelatut kerest sisse. Kogused, mida ma õhtuti peale trenni söön on meeletud. Normaalne oleks poole vähem. Lihtsalt olen oma isule 100% otsustusõiguse andnud. Paljude arvates olen ma küll ideaalkaalus, aga minu blogi mõte ei ole teha tavalisi (keskpäraseid) asju. Mul on ju projekt pooleli - geneetilise piirini. Jagan siinkohal neid numbreid, mida ma olen enda gravitatsiooni tugevuse kohta viimase nelja aasta jooksul salvestanud.

09.02.2011 - 87,4 kg
16.02.2011 - 87,3 kg
23.02.2011 - 87,4 kg
17.03.2011 - 86,9 kg
29.03.2011 - 86,9 kg
05.04.2011 - 86,6 kg
12.08.2011 - 83,4 kg
01.01.2012 - 88,0 kg
04.02.2012 - 85,4 kg
23.02.2012 - 84,0 kg
28.03.2012 - 81,3 kg
04.04.2012 - 80,7 kg
17.04.2012 - 80,7 kg
18.04.2012 - 80,0 kg
06.05.2012 - 79,6 kg
11.05.2012 - 79,9 kg
21.05.2012 - 79,7 kg
23.05.2012 - 78,5 kg
30.05.2012 - 79,4 kg
06.06.2012 - 78,3 kg
13.07.2012 - 78,0 kg
04.08.2012 - 76,4 kg
21.01.2013 - 80,5 kg
28.01.2013 - 80,0 kg
28.05.2013 - 78,4 kg
02.07.2013 - 77,3 kg
12.09.2013 - 75,3 kg
18.03.2014 - 78,7 kg
28.04.2014 - 77,9 kg
07.05.2014 - 77,6 kg
15.05.2014 - 76,2 kg
24.05.2014 - 75,4 kg
01.06.2014 - 75,0 kg
22.06.2014 - 74,8 kg
06.07.2014 - 73,2 kg
24.08.2014 - 72,8 kg
15.11.2014 - 71,8 kg
18.01.2015 - 72,0 kg
14.05.2015 - 73,4 kg

Viimase pooleteise aasta jooksul on kõik justkui ilusti perfektselt õiges suunas liikunud ning aasta algus tõotas hooajaks väga head võistluskaalu. Kuni järsku kevadel võttis trend suuna vaikselt ülespoole. Hea, et täna hommikul jaole sain. Sel kevadel sai loetud Matt Fitzgerald'i raamatut "Racing weight." See pole küll lõplik, aga mitmeid erinevaid asju arvesse võttes jõudsin järeldusele, et mu ideaalne võistluskaal võiks olla 67-70 kilogrammi vahel. Kõik, mis sellest üle on kasutu ballast. Ehk siis mul peaks olema hetkel vähemalt 4 kilo liigset ballasti, mida ma iga jooksusammuga kaasas vean. Proovige joosta kaks kahekilost hantlit käes.

Mitte midagi ei ole kadunud. Minu kolm selle aasta kõige olulisemat võistlust on alles Augustis ja Septembris (TriSmile 111, Triathlon Estonia Ironman 70.3, SEB Tallinna Maraton), ehk aega nagu oleks. Lisaks ei ole ma maikuus oma rasvaprotsendiga ühelgi hooajal nii heas seisus olnud, nagu praegu. Laias laastus on aega 2,5 kuud ja eesmärk on 4 kilo. See ei ole küll päris nii, et näljutan ennast ja sellega võtan lihtsalt 4 kilo alla - easy. Küsimus on hoopis selles, kuidas alandada kaalu sujuvalt nii, et samal ajal areneks jõud, kiirus ja vastupidavus. Lisaks tean veel seda, et see neli kilo ei tule minu rasvaprotsendi puhul alla päris nii kergelt kui tuleks kümme kilo minu pikkusel 90-kilosel mehemürakal. 80/20 - viimased 20% on sama raske  kui esimesed 80%.

Strateegia.
1. Vähendan lõunaportsionite suurust kohtades, kus see on võimalik ning teen tervislikke valikuid. Ei mingeid majoneesikastmeid. Taimetoit (juhul kui tervislik) üle liha. Töötlemata liha üle töödeldud liha. Kana üle sea. Tatar üle riisi ja pasta jne. Alati portsionile kõrvale piisavalt toorsalatit.
2. Magusatarbimine ainult sünnipäevadel/pulmades. Argipäevadel ei mingit maiustamist (välja arvatud pikal treeningul tarbitav). Juhul kui nädala jooksul sündmusi pole, siis võib ühe söögikorra teha "cheat meal-iks".
3. Nulltolerants magustatud jookidele (välja arvatud treeningu käigus tarbitav) nagu limonaadid, kali, maitsevesi, poemahl jne.

Treeninguga kavatsen jätkata nii nagu hooajaks plaan tehtud sai. Peale basseinitriatlonit ehitan treeningu üles Trismile ja poolraudmehe järgi ning Augusti keskelt keskendun puhtalt maratoni ettevalmistusele. Ehk siis kokkuvõttes väikesed muutused toidukavas - viskan välja enamuse rämpsust jättes samas kõik treenimiseks ja taastumiseks vajaliku alles. Eesmärk kaotada kaalu vähehaaval ilma tagasilöökideta sooritusnäitajates.

Paneme mõned pidepunktid ka juba paika (pärast hea vaadata, kas sain hakkama):
1. 22 juuni - 71.5 kg
2. 15 juuli 70.0 kg
3. 28. juuli 69.5 kg

Kõik kaalumised teen hommikul kella 6 ja 7 vahel kohe pärast ärkamist. Maraton 2:59 hooaja lõpus vajab midagi enamat, kui lihtsalt trenn. Nüüd, kus see on postitatud ei ole enam tagasiteed - sõda pekile on kuulutatud...

Kiili duatlonilt pärit foto.

Ma olen Jooksja

Eelmisel aastal sai välja käidud mõte, et ma võin iseennast jooksjaks kutsuda alates momendist, mil murran 10 kilomeetri jooksus 40 minuti barjääri. Laupäeval see juhtuski Viimsi jooksul. Ei mingit tseremoniaalsust, minimaalsed emotsioonid. Tegin lihtsalt ära selle, milleks mu keha valmis oli. Stardis oli veidi üle 150 inimese. Enamik jooksuhunte valmistus pühapäevaseks Tartu Jooksumaratoniks, mina sellel aastal jätsin vahele, hoidsin energiat ja eelarvet. Ei plaaninudki tegelikult kuskil võistelda. Hommikul ärkasin kell 6 üles, enne 8t oli autoroolis, et ujuma minna. Kilomeeter sõidetud, pöörasin ümber - hing ihaldas hoopis võistelda. Nagu Annelile ütlesin: "Ma olen võistlus-, mitte tööhobune."

Kell 12:30 oli start, ei meeldinud ilm, ei meeldinud rada. Lootsin lõpuks lauget maad joosta, aga tutkit. Lisaks puhus üsna tugev ja jäine tuul. Liikusin veidi alla 4 minuti tempos. Kui keskel tuli ca kilomeetrine tõus kukkus kiirus nelja ja poole minuti peale peale. Lisaks tundsin oma kehas viimase aja liiga väikest jooksukilometraaži. Seda aega ei joosta tavaliselt 30-40 jooksukilomeetri pealt nädalas. Jah keskendun viimasel ajal rohkem rattasõidule. Enamus jooksust tegin 3-4 inimese pundis tulevarju otsides. Viimasel kahel kilomeetril jäin teistest maha (ükshaaval rebisid eest). Ei mu tempo ei kukkunud, lihtsalt nemad olid tugevamad. Ma tean, et suurema tahtejõuga oleks suutnud kinni hoida ja 15-20 sekundit kiirema aja joosta. Mitmel nädalal olen järjest võistelnud (palju rohkem kui tavaliselt), ei olnud enam seda emotsionaalset powerit, vaim oli liiga väsinud. Mulle ei sobi vist nii tihe võistlemine. Lõpus ma ei olnudki füüsiliselt eriti väsinud ja ka emotsioonid olid kuidagi väga tagasihoidlikud arvestades seda kui kaua ma seda eesmärki olen taga ajanud.

Aeg 39:06 ja 12.s koht 154 osaleja seas tähistab rekordiparandust enam kui pooleteise minutiga. Kui on tervist ja ilma, siis jooksen Raplas kiiremini. Jah, ma olen JOOKSJA!

Enne finišit Viimsi kooli ees.

Täieliku njuubina - Kiili duatlon 2015 põhidistants

Kirjutan jälle emotsioonide pealt, no on lihtsalt, mida jagada. Pühapäeval 3. mail toimus Kiili duatlon. ABB kaudu sain ennast kirja põhidistantsile. Kuna ma tänu oma kogenematusele, oskuste ja ka triatlonikingade puudumisele olen eeldatavalt üsna aeglane ja koba vahetusalades, siis tasub mul pikemaid distantse valida. Pühad läksid vaikselt, treenida ei saanud kuna olin kerges külmetuses - JÄLLE! Aga see oligi kokkuvõttes hea kuna pühapäeva hommikul tundusid lihased eriti värsked. Ka kõik haigussümptomid (nohu, kurgu- ja peavalu) olid täielikult kadunud. Ilmaga ka vedas, noh mitte, et ta kolmanda mai kohta väga hea oleks olnud, aga arvestades laupäevast lõputut vihmasadu oli kuiv päikeseline ilm justkui õnnistus. Kas tõesti selle aasta kolmas võistlus ja esimest korda ilma vihmata?

Sooja võis olla 11-12 kraadi, päike käis vaheldumisi, kord paistis, siis oli pilve taga. Puhus veel külm edelatuul. Õnneks mitte väga tugevalt, aga piisavalt, et rattal ebamugavusi valmistada. Arvestades rattaringi oli tuule suund üsna halb, aga kirdetuul oleks olnud veel hullem. Tuttav tegi enne võistlust ringi ära ja väitis, et tuul puhub igalpool vastu. Natuke ebaloogiline, aga mõnes mõttes oli tal õigus - taganttuulest suure osa kattis ära mets ja samas vastutuul oli just raja lagedal osal. Aga oli ka üks kolme-kilomeetrine teganttuule lõik isegi olemas. Ehk siis kokkuvõttes väga palju küljetuult, palju vastutuult ja veidi taganttuult. Teadsin, et saab olema raske, aga eks kõigil on raske. Kuna ma juba kukkusin rajast kirjutama, siis võiks sellega juba lõpuni minna. Eks ma seal kohapeal uurisin ikka põhjalikult korraldajate käest, et kust august ma sisse pean jooksma, kust välja ja kuhupoole rada üldse läheb. Muidugi võtsin ka arvesse seda, et natuke saab teiste järgi ikka ka teha. Kogu distants (5/26/2,5) koosnes siis sellest, et algul tuli joosta kaks 2,5 km pikkust ringi, siis ratta selga ning kaks 13-kilomeetri pikkust ratta ringi ning lõpuks rattalt maha ja veel üks kahe ja pooleme jooksuring otsa. Jooksurajal oli kõike: asfalti, kruusa, muru, multsa ning isegi Kiili ainuke küngas, millest pidi (ilmselt põnevuse pärast) igal ringil üle jooksma. Rattaring Kiili - Paekna - Sausti koosnes mõnest kilomeetrist heast siledast asfaldist, natuke rohkematest kilomeetritest karedast kergelt künklikust asfaldist ja mõned kilomeetrid olid ikka väga karedad ja künklikud. Otseselt auke vähemalt tees ei olnud, aga mõtlesin, et mõned kohad võivad esmakordsed startijad küll ära ehmatada. Lenksust tuli korralikult kinni hoida, et käsi lahti ei lööks. Mul oli vähemalt see eelis, et ma teadsin rada ette.

 Marloni ja Tristani arusaam paarissõidust

Annelile ütlesin siis enne starti, et ma proovin joosta suhteliselt hästi ning ärgu ära ehmatagu kui ma rattal kohti hakkan kaotama. Mul on ju seljataga vähemalt kümme korda rohkem jooksu- kui rattakilomeetreid. Peale lapsepõlve ostsin esimese jalgratta (kohe temporatta) ju alles eelmisel sügisel. 25 aastat praktiliselt ei istunudki ratta selga. Ehk siis eeldasin, et need mehed, kes mu tempos jooksevad on minuga võrreldes rattal ikka väga kiired. Peaasi, et mitte liiga hullult kohti ära anda ning viimases jooksus siis äkki mõni positsioon tagasi võita. Aga kõik plaanid ei lähe päris nii nagu arvad, eriti kui alal, millest koosneb pool võistlust pole mitte mingit võistluskogemust. Ajalise prognoosi panin ka: parimal juhul umbes üks tund ja 15 minutit, aga proovin 1:20-sse saada. Võistlusstrateegia oli ka olemas (alati tasub peas läbi mõelda ja visualiseerida kuidas võistlus kujuneb). Jooksen esimesed 5 kilomeetrit küll kiiresti aga hoian hoolega tagasi, et anaeroobsesse ei läheks. Rattas lajatan haamri ning viimased 2,5 minutit võin haigetel jalgadel kuidagi ikka läbi komberdada. Peamine: no stress, see on elu esimene vahetusaladega võistlus ja peamine eesmärk pole mitte ennast ribadeks tõmmata, vaid õppida - yeah right :D. Vahepeal viisin veel ratta vahetusalasse sellisesse nurka, kus eriti teisi jalgrattaid ei olnud (ise sain valida kuhu) nii et oleks võimalik isegi segaduses olles ta pärast üles leida. Veel sain teada kuhu need kaks väikest kleepekat käivad, mida vahepeal ära tahtsin visata - kiivri peale. Ratta alas nägin palju väga kalleid rattaid ja mitmete all oli jookse, mis uuena maksavad sama palju kui minu jalgratas (mitte küll päris letikat, aga seda, millega ostsin). Aga oli ka palju oinasarvi (klassikalisi maanteerattaid). Oma Plasmaga olin ma kuskil kesktase. Hea raam, Ultegra grupp. Muidu stock treeningjooksudega (sellel aastal jooksude upgrademiseks eelarvet ei jätku), ainult sadula olin sobivama vastu vahetanud (ISM Adamo Attack) ja aerobarile panin joogisüsteemi, et saaks täiskiirusel kukkumisega riskimata juua. Sõiduasendi tegin omale ise suure hulga videode vaatamise, artiklite lugemise ja katsetamiste tagajärjel.

Stardis räägiti uuesti üle kustkohast rada läheb ja kuhu läheb mimg mida peab veel silmas pidama. Ei jõudnud pingesse minnagi või tuleb see sellest, et olen viimasel ajal tihemini võistlema hakanud ja iga uus võistlus ei olegi enam midagi nii erutavat. Igal juhul olin rahulik, aga põnevil. Kõik need uued vidinad, jalgrattad, vahetusalad, tossudel kummipaelad, triatlonikombe tekitas põnevust ja see fakt, et läksin lihtsalt uut ala õppima ning iga tulemus, mis tuleb, on isiklik rekord. Ratta kindad jätsin ka kätte - lihtsalt arvasin, et vastu tuult hakkab külm ja sõrmed muutuvad tundetuks.

Aga lõpuks see stardivile tuli ja hakkasime lippama. Olin ennast kuhugi keskele sokutanud vaatamata sellele, et ka esimesest reast startides ei oleks ma kellelegi jalgu jäänud. Algus läks nii nagu igal rahvajooksul - pusisin ennast inimeste vahel slaalomit tehes vaikselt ettepoole. Millal ükskord teised minu ümber slaalomit tegema hakkavad? Ühel hetkel adusin, et naisi minust enam eespool ei olnud. See on vist iga tõsisema harrasjata evolutsioon, et peale iseenda võistled alguses naabrimeeste ja sugulastega, siis hakkad vaatama, mitmes naiste hulgas oleks, siis võistled tippnaistega ning lõpuks tippmeestega. Minul on praegu see tippnaiste faas. Esimese kilomeetri ajaks tuli 3:35, seda oli kehas ka tunda, et tempo oli kiirem kui plaanitud. Korrigeerisin selle edaspidi nelja peale - võistlus on ju üsna pikk. Möödusin noorest silkajast Armin Angerjärvest, kes mind eelmisel kevadel Elvas 10 kilomeetri jooksus võitis ning kuna minu ette tekkis vahe, siis hakkasin vedama 4min / km gruppi. Rattale tuli minna küll kiirelt, aga värske jalaga. Umbes selline see grupp teise ringi lõpuni ka püsis. Ühel hetkel oli mu kõrval Kõrvemaa võistluselt tuntud raudmees. Teinud vahepeal kodutööd teadsin, et ta nimi on Alo Alunurm  ning vähemalt minust on ta triatlonimaailmas kõvem tegija. Pidin ka kohe seda äratundmist jagama. Üldse kipun ma rasketel võistlustel inimestega lobisema. Ühel hetkel möödusin ma ühest teisest tegelasest (protokollist vaatasin, et oli Toomas L) ning kuna minu ees oli rajal väike takistus, siis põikasin veidi järsult ta ette, mille peale ta vastu mu jalga läks nii, et ma tasakaalu kaotasin ja oleksin peaaegu siruli multsa sisse lennanud. Viisakas nagu ma olen vabandasin kohe, mille peale sain ainult miski sapise vastuse, täpselt ei mäleta. Ilmselt oli Tom kas väsinud, naisega riius või teda lihtsalt häiris, et inimesed raske töö ajal lobisevad. Igal juhul ei teinud ma sellest suuremat numbrit ning silkasin mäest ülesminekul tast uuesti mööda. Niikuinii kui naise kommentaare uskuda oli mul terve võistluse suu kõrvuni peas. Ma lihtsalt nautisin kogu seda protsessi ning vaatamata väsimusele püsis tuju tõesti kogu aja eufooriliselt laes.

 hetk enne starti (olen teiste taga)

start on antud

Gruppi vedamas (211 on Alunurm ja kirjudes

riietes taga Rohde)

Vahetusalaga läks normaalselt kuigi olin seal protokolli järgi üks aeglasemaid. Kuna mu pea oli kogu vahetusala protsessiga hõivatud, siis ajasin nupud sassi ja ei suutnud kella modet ratta peale vahetada. Kilomeetri vaheaegu sain, aga kadentsi mitte (ilmselt oli see üle 100). Scott Boa rattaking läheb natuke aeglaselt jalga (kuigi ära tuleb väga kiirelt) ja kiivriga tegin ka ühe vale lükke. Rattaking on vahetusalas joostes ka natuke aeglasem kui sokkides või paljajalu. Vahetusalasse sisenesin kahekümne kolmandana ja välja tulin vast paar kohta tagapool. Rattaklambrid sain hoobilt kinni ning alustasin sõitu. Esimesel sirgel sõitsin kohe hooga oma uuest sõbrast Toomasest mööda (jälle). Ilmselt sudis ta oma rattakingadega midagi. Umbes kolm kilomeetrit stardist möödus ta minust uuesti ning siis veel üks ratas (Chris Rohde? värvilised riided). Ok, pole hullu, saldo Paeknasse jõudes (6km) ainult -1 minu kahjuks. Samas tundus, et ma justkui läheneks paarile teisele eessõitjale. Kurve võtsin ka nii kiirelt kui ei ole seda kunagi varem teinud. Peale Paeknat taganttuul ning ühe jutiga lendasin mööda "fulldiscist" ja "kõrgetest pöidadest" ning lisaks kohe ka ühest oinasarvest. Vaatasin, et kilomeetri keskmised mul vahepeal 1:22 ja 1:23 (ca 43 km tunnis). Alla 1:30 keskmisi pole ma sellel teel varem teinud. Saldo +2 mulle. Pähe tekkis kahtlus, et äkki ma eksisin oma rattasõidu võimete kohapealt.

Selline tähesõdalane olin rattal

Peale Nabala risti järsku pööret, kus on halva tee peal väike tõus nägin enda ees veel ühte ratturit. Tema pressis püsti kõrget käiku - ma istudes kerget käiku kiirelt kerides järel. Laskumisel oligi ta mul käes. Edasi tuli külm vastutuul ning halb tee. Üks mulle sarnane tegelane läks must mööda ja oma teed, kah erkrohelised põlvikud ja must kombe (Indrek Reinbach?) Samas enne selle halva tee lõppu püüdsin ma veel kinni kaks siniste nimeliste kombedega võistlejat. Stardis mõtlesin, et äge oleks mõnest nimelise kombega tegelasest jagu saada. Üks neist tuli järgi ja möödus minust uuesti enne esimese ringi lõppu. Alla kahe kilomeetri oli tagasipöördeni ning tuulest välja aeglustamine segas natuke mu rütmi. Kuigi ma algul mõtlesin, et tiksun rahulikult tagasipöördeni, siis tundes jalgades lisajõudu kiirendasin, kordasin oma möödumist ning tagasipöördesse läksin juba "vabas vees."

Tagasipööre teisele ringile

Ma ei mäleta, kas ma teise ringi alguses veel kellestki mööda sain, võimalik et sain, aga seda mäletan küll, et selle ringi sõitsin praktiliselt üksinda. Kurvides kiikasin üle õla kartes, et varsti saab keegi mind jälle kätte, aga taga oli tühjus. Alles lõpuprotokollist sain, et kedagi sealt tegelikult enam tulemas ei olnud. Paekna nurka võtsin nii kiirelt, et peaaegu oleks välja sõitnud - tee servast jäi vast 30 sentimeetrit. Mingil hetkel hakkas kauguses must täpp paistma. Rattal on ju see värk, et ainult pooleteise minuti läheduses olev võistleja võib olla distantsi mõttes pea kilomeetri kaugusel. 3 kilomeetrit enne teist vahetust sain selle tegelase kätte ning suutsin vast mõnikümmend sekundit armuaega oma jooksuetapile juurde teenida. Kui kõrvemaa viimastel kilomeetritel kordasin peas matrat "ära jalga välja vääna", siis seekord palusin kõrgemat võimu, et rattakummid terveks jääks (tundus, et läks hästi ja ei tahtnud raisku lasta). Lisaks olin viimane isik, kes möödus enne vahetusala aeglaseimast ratturist ringiga. Rattasõidu lõpetasin 19. positsioonil ja nagu arvata oli sain vahetusalast seekord kiiremini läbi. Kogu aja korrutasin enda peas: "enne paned ratta ära, siis võtad kiivri lahti."

 Tähesõdalane lendab vahetusalasse

Ma olen teinud küll jooksutrenne kohe peale rattasõitu, aga see oli esimest korda, kus ma ennast päriselt kinni sõitsin. Reied tundusid nagu hiiglaslikud kanged kuumad pakud ja ma liikusin nagu tigu. Ok, kui kellale vaatasin, siis oli tempo ainult mõni sekund üle 4 min / km, mis tähendas, et asjalood polegi nii hullud kui nad paistavad. Minu õnnetuseks aga osutus see viimane sell, kellest mööda sõitsin igavesti kõvaks jooksumeheks. Jalad olid kinni ja nägin kuidas ta mulle läheneb. Pooleteise kilomeetri peal mööduski. Viskasin pöidla püsti ja hõikasin "hea töö!" See vaatas mind ehmunult ja jooksis edasi. Mis neil triatlonimeestel viga on? Olgu, protokollist sain aru mis sellel isendil, ta oli lätlane ja ilmselt arvas, et ma tahan teda sõimata. Eks ma punnitasin ja muretsesin edasi, et kes must veel mööda võib minna, aga asjata. Ratta peal oli töö tehtud ja vahed olid liiga pikad, et midagi muutuda saaks. Turvaliselt jooksin lõpuni ning mu debüütvõistluse 1 tund, 14 minutit ja 49 sekundit andis mulle hämmastavalt kõrge 20. koha 76 võistleja seas väga tugevas konkurentsis.

 Finiš juba paistab

Ajad:
Jooks 5 km - 19:38
Ratas 26 km - 43:47
Jooks 2,5 km - 10:09

Ma olen jooksutreeningutel läbinud pea 10 000 kilomeetrit. Olen alati rääkinud, et ma olen selles andetu ja kõik mis tuleb, see tuleb väga suure tööga. Jalgrattaga olen sõitnud alla 1 000 kilomeetri ja siis teen rattasõidu oma esimesel võistlusel tugevama kui jooksu. Ma ei tea, kust see tuleb, äkki taipoksiga said jalad tugevaks? Ehk siis kokkuvõttes jooksu tegin suure töö ja treeningu pealt, ratast sõitsin talendi pealt ja see tuli välja isegi paremini. Moraal - alati tasub proovida erinevaid asju, kunagi ei tea, milles ma andekas võin olla. Äkki ongi siis triatlon rohkem minu ala kui jooks?

 Seitsmeaastane vennapoeg Hans-Kristjan omab juba praegu

suuremat kogemust triatloni-duatloni alal

 Eesmärgid täidetud, rahulikult pojaga auto suunas.

Tänan Annelit, kes mind on mõistnud ja toetanud ajal, mil issit poe kodus (teeb jälle trenni), kes oli ka pühapäevasel minu asendamatu tehniline abi. Tänan oma venda Kristjanit ja tema pere, kes tulid mulle jälle kaasa elama ning tänu põhiliselt kellele oma elu selle jooksu ja triatloni teemaga "ära rikkusin" :D

Osa pilte võetud 21cc lehelt, teised tegi Anneli