Suurema osa oma elust olen ma maratonidistantsi pidanud millekski väga ekstreemseks ja kättesaamatuks. 30-aastaselt jooksin ma esimest korda 10 kilomeetrit järjest. Pidasin seda väga suureks saavutuseks. 10 km on ju meeletu distants - minu vanast Mõigu kodust bussiga Jüri Gümnaasiumisse. Täiesti mõeldamatu, et keegi seda vabatahtlikult jala läbiks - rääkimata jooksuga.
Ühel hetkel teatab mu vend, et tema proua läbis just maratoni. Pariisis või oli see nüüd mõnes muus välismaa linnas, seda ei mäleta. "Päriselt? Kas jala? Kõik 42 km üksinda jala?:" selliselt kõlavad mu esimesed hämmeldunud küsimused. Mõtlesin varem, et ma olen mingi veidrik. 30-aastased ju spordi peale aega ei raiska. Oi, aga kuidas veel. Täna olen 41, jooksen nagu loom, hüppan 8-kilose topispalliga mäkke, tõmban lõuga rohkem kui kunagi varem ning juba järgmisel nädalal möllan võimlemise ja korvpalli tundides (TLU kehakultuur). Muuhulgas annan juba neljandat aastat järjest jooksuharrastajatele treeninguid.
11 aastat linnulennul ning mõnikord kergest sörkimisest on saanud 6 läbitud maratoni, muuhulgas poolmarton alla 1:25, 10 km 37 ja poole minutiga. Püsimatu nagu ma olen õppisin lisaks ujuma, ostsin esimese jalgratta ning vähem kui aasta hiljem vandus ka poolraudmehe distants mu tahtele alla.
Ja see ei ole veel kõik. Alles hakkan soojaks saama. Arvan, et mu paremad jooksud, rattasõidud ja triatlonid on alles ees. Usun, et inimese sees on kõik vajalik olemas. On vaja lihtsalt üht korraliku raputust egole: "mis mõttes mu vennanaine jooksis maratoni?"
