Mis seis on? Ehk sürrealistlik lahendus Vana Aasta jooksul

Kerisin siin oma postitusi. Avastasin, et enda kohta ei ole mul pikka aega ühtegi positiivset postitust olnud. Olen Annelit kiitnud, venda kiitnud, aga minu enda viimane normaalne võistlus pärineb alles augusti keskelt.

Täna oli suhteliselt hea jooksu ilm, läksin siis positiivsete mõtetega Aastalõpu maratonile, et oma sportlik teine poolaasta päästa. Viimased kaks nädalat tegin ainult kergeid jookse ning kogusin energiat. Kõik näitajad ennustasid väga head vormi. Oma viimasel 28km lindil tehtud tempotestil kaks nädalat tagasi olin täpselt sama pulsi juures 14 sekundit kilomeetri kohta kiirem kui eelmisel aastal. Ka rahulik jooks oli madala pulsi kohta üllataval hea kiirusega. Eks ma olin küll veidi kahtlev, kas ikka maratonidistantsi ilusti vastu pean. Otsustasin siiski proovida. Oli vaja teada, mis olukorras ma olen. Isegi kui olukord on halb, siis saan selle kohta vähemalt teada.

Isegi Anneli, kes oli parajalt üleväsinud otsustas ootamatult kaasa tulla plaaniga maratonidistants läbida. Rocca Al Mares autost väljudes kostitas meid kõva vihm. Otsustasin oma õhukese liibuva särgi veidi paksema vastu välja vahetada. Rahvast oli palju ning vaevu jõudsime oma registreerimis- ja WC järjekorrad ära oodata, kui oli vaja juba starti minna. Ilm oli selleks hetkeks vaikseks jäänud ning hakkasin oma särgivahetust kahetsema. Mul oli juba seistes piisavalt soe, ilmselt läheb praadimiseks. Igaks juhuks mainin veel ära, et maratoni formaat oli joosta viis 8,4 km pikkust ringi.

Algus läks vastu tuult kerge tõusuga. Liikusin umbes 4:25 kilomeetri kohta tempos. Teisest kilomeetrist veidi kiirendasin alla 4:15 peale, et proovida olukorda, kas kolme tunni piir alistada oleks reaalne. Peale neljandat kilomeetrit sain aru, et 4:15 on natuke liiga punnitamine ning tempo ei tundu enam kruiisimisena. Läksin turvalise 4:25 peale ning lihtsalt jälgisin, et ükski kilomeeter üle 4:30 ei langeks. Hakkasin vaikselt otsima inimesi, kellega koos joosta, aga täielik tühjus. Ilmselt ei alusta keegi 3:03 maratoni tempos, lähevad pigem kas kindlalt 3:15 peale või katsetavad alla kolme tunni jooksu. Magu kergelt valutas. Jooksin ühest tiimikast mööda. Uuris, mis tempos jooksen. Mäletan veel ennast rääkimas, et pulsi ja lihaste olukord on mul väga hea, aga kõht teeb muret ning kui midagi erilist ei juhtu, siis praegu liigun 3:03-3:05 tempos. Ringi lõpus viskasin raja kõrvale oma mütsi ja kindad, mida juba pikemat aega olin käes kandnud. Veider, aga jooksen 20. detsembril ilma mütsi ja kinnasteta.

Teisel ringil umbes kümnendal kilomeetril tundsin, et kõht enam ei häiri ning enesetunne oli ka päris hea. Püüdsin mitu tiimi kinni (tiimid jooksid viis vahetust - iga üks ühe ringi), minust mööduti tollel ringil tiimi poolt vaid korra. Tuli kergelt allamäge lõik ning kell näitas esimest korda kilomeetri ajaks 4:10, Kõht ei seganud, enesetunne oli super. Teisest ringist mäletan veel niipalju, et nägin Kiili Gümnaasiumi tiimi tuttavat tütarlast, seda, et maratoonareid praktiliselt ei olnud. Tempo ja enesetunne olid head - kruiisisin. Vahepeal sadas alla padukas. Mulle see meeldis, vähemalt ei praadinud enam oma liibuvas termosärgis. Veel oli üks pika patsiga brünett minust suure osa teisest ringist eespool, algul umbes 100, pärast 50 meetri kaugusel. Arvasin, et küllap naiste esimene ning võtan vahe kolmandal ringil kinni, oleks kellegagi koos joosta. Ei olnudki, hoopis petlikult oranži vestiga tiimikas oli, kes ringi lõpus ennast välja vahetas. Kuigi ma seda siis ei teadnud, olin tol hetkel veel "naistest" esimene.

Kolmanda ringi alguses püüdsin veel tiime, kui miski hetk hakkasin aduma, et äkki täna ei olegi minu päev. Esiteks hakkas parema jala päkaalune kergelt valu tegema ning teiseks tundsin säärtes kerget ebamugavust. Võtsin ette plaani C - poolmaratoni jooksen alla 4:30/km tempos ning kui pärast seda lasen lõpuni ca 4:40-ga tuleb ikkagi päris Ok lõpuaeg. Poolmaratoni aja kohta sain niipalju aru, et ta veidi alla 1:33 tuli.

Kolmanda ringi lõpupoole hakkas päka valu üsna väljakannatamatuks muutuma. Proovisin muuta tehnikat, et pigem täistallale maanduda. See ei tundunud jälle säärtele meeldivat. Oma õnneks või õnnetuseks jõudsin juba kolmanda ringi lõpuks Annelile ringiga järgi. Kuna mul oli nüüd võimalus talle teatada oma katkestamisest ja seega informeerimise mure, et mis must rajal sai lahenduse, siis viskasingi pillid kotti ning teatasin korraldajatele oma plaanist.

Emotsionaalselt väga raske otsus, aga viimased 17 km oleks olnud ilmselt kannatamiseks liga pikk maa. Kartsin, et lõhun oma paremas jalas midagi ära ning pigem võtan tänast võistlust korraliku tempotrennina ning lõpetan õigel ajal. Arvan kokkuvõttes, et tegin õige otsuse. Ei tea mis oleks juhtunud. Võib olla oleks ennast korralikult ära lõhkunud. Arvan, et ka kõige parema stsenaariumi puhul oleks ma oma isiklikku rekordit vaid viie minuti jagu parandanud, aga mis hinnaga? Kokkuvõttes jooksin ju 25,32 kilomeetrit ajaga (1:53:20 ), mida ei pea häbenema. Muide, kes Stamina lehelt tulemusi vaatavad, siis ma ei jooksnud neljandat ringi. Keegi ilmselt jalutas tund aega peale mu lõpetamist mu ära antud kiibiga väravast läbi.

Ootasin tunnikese veel Annelit. Siis jooksin talle neljanda ringi seltsiks ning ka tema oli selleks hetkeks "tehtud". Sama võistlus ning meie mõlema poolt elu esimene katkestamine. Me oleme hingesugulased ja teeme kõike koos. Hinges oli kurb, aga nüüd siin laua taga mõtlen, et oli jälle õige otsus. Jalad on terved ning saan järgmisel nädalal treenima hakata. Mul on ju 4 maratoni juba joostud, täiesti väljakannatatav isiklik rekord ning ma usun, et 2016 aastal korraldatakse mõni maraton ikka, kust ma osa võtta saan. Nüüd aga keskendun kolm kuud peamiselt ujumisele ning siis vaatan edasi. Juba ette võin öelda, et see ala on mul sellel aastal palju parem. Kui ma varem ei kirjuta, siis soovin kõikidele, kes mu blogi loevad häid jõule, lisaks head libisemist vees, võimsat rattajalga ning kergust jooksus 2016 aastal!