Stardimaterjale väljavõttes tabas mind üllatus, olin registreerimisega ootamatult käbe olnud ning stardinumbriks "üks". Ma polnud selleks mõtteks eriti hästi valmis, et pean nüüd hakkama äkki rajaviitasi jälgima ning iga inimene, kes mu kätte saab tähendab automaatset kohakaotust. Tavaliselt olen jälitaja, aga seekord tehti jäneseks. Veel märkasin, et ka number kahe alla on kirjutatud Janar. Kuna see teine Janar (Tähepõld) oli mu tuttavate-tuttav, siis sai kohe ka tutvust tehtud. Olgu öeldud, et kui ma nüüd edaspidi kirjutan "Janar", siis tema on Janar ja mina olen mina. Lihtsalt teadmiseks kuna ta edasises loos mänib olulist rolli. Tõik, et tegemist oli pika ja atleetliku noormehega - siin mulle täna armu ei anta.
Rambo? kilu? KiluRambo...
Ujumine
Esimene ala oli 100 meetrit basseini suplust. Esimese startijana oli mul ainsaks plussiks ehk see, et sain kuni stardihetkeni sel kuumal suvepäeval rahulikult jahedas veel hõljuda ajal, mil teised startijad olid basseinist välja kamandatud. Kuna ujumisala oli lühike, siis otsustasin, et ei hakka ennast viie sekundi pärast pildituks tõmbama, vaid ujun paraja varuga. Kui redelist välja ronima hakkasin vaatasin hetkeks selja taha - Janar oli päris lähedale jõudnud. Esimene vahetusala oli mul teadlikult natuke aeglasemaks planeeritud. Tegin enne mõned arvutused ning jõudsin järeldusele, et kui kasutan sokke, mille jalgapanekuks läheb umbes 10 sekundit, siis saan kahe vahetusala peale selle aja uuesti tagasi. Märgasi jalgu on integreeritud keele ja boa-kinnitusega rattakingadesse väga ebamugav sisse saada. Lisaks, kui Janar peaks mind vahetusalas kätte saama, siis võidan natuke ehk sellest, et saame rajal ehk koostööd teha. Olin enne juba niipalju informeeritud, et kui mina sõitsin XC (Cross Country ehk maastik) rattaga, siis tema sõitis CX (Cyclo Cross - oinasarvedega maanteeratas, millel laiemad ja karedamad kummid all) rattaga, mis on väga hea kiire valik Harku metsaringil. Ja nii see juhtus,ki, et sõitsime vahetusalast korraga välja.
esimene sees, esimene väljas
Ratas
Sõtkumiseks oli meil 12,1 km pikk ring, mille alguses ja lõpus siis kilomeetri jagu tõuse ja laskumisi (natuke nagu maastikusõitu) ning kõik muu koosnes enam-vähem tasasest kinnitambitud kruusast. Kui mul oli esialgne plaan kuni tõusuni rahulikult rattasõitu sisse sulada ja ennast tagasi hoida, siis Janar kukkus kohe haamreid laduma. Kohe nii kõvasti, et enne mäkke minekut oli mul pulss juba 175 löögi peal. Mäe alguses käkkis ta käikudega nii palju ära, et sõitsin meie omavahelise vahe teise mäe lõpuks enam kui 50 meetri peale ning sain seetõttu kuni harku ringini hinge tõmmata. Harku ringil oli aga tema ratas nobedam, mis tähendas seda, et ta sai mu ilusti jälle kätte ning koostööd tehes tuli temal meid rohkem tõmmata. Vahepeal uuris Janar mult, et ega ta tagakumm liiga tühi pole. Oli tõesti kuidagi pehme. Ütlesin, et ärgu muretsegu, sellega saab sõita küll, eks ma siis hõikan kui asi ohtlikuks peaks minema. Tema õnneks oli see tagumine, sest esimene oleks võinud hiljem laskumisel väga valusalt lõppeda. Eks ma sain juba rattaraja keskel tempot vaadates aru, et siin me taganttulijaid ei näe. Tagapool oli muidugi startimas igasugu vingeid püsse, aga nende stardiajaga oli meil mitu minutit vahet. Viimased paar kilomeetrit tõmbasin ise, kuid hoidsin ennast nii palju tagasi, et kohe kui Harku ringilt maha saame ning tee nurk jälle ülespoole keerab oleks mul võimalik oma käik teha ning proovida vahe sisse sõita. Kogu see tõusuosa koosnes siis minu poolt haamri lajatamisest ning Janari meeleheitlikust võitlusest, mul mitte minna lasta. Hingamisest oli kuulda, et eks tal raske oli, aga maha ta pagan ei jäänud. Kui Nõmme mäe laskumiselt alla saime veeres Janar must veel hooga mööda ning kaklema ma rattal rohkem ei läinud. Lasin tal ees vahetusalasse minna, siin oli selge, et otsustab jooks.
minek
ja nüüd mäkke
ning 20 minutit hiljem
Sörk
Jooksumenüüs oli kolm kilomeetrist ringi. Vahetusala tegin seekord veidi kiiremini ning koos me sealt väravast välja lippasime. Mõlemal jalad ikka korralikult pehmeks sõidetud ning keel vestil. Esialgu oli mul ainult üks plaan - jooksen Janari taga ning proovin kuidagi oma jalad ja hingamisrütmi normaalselt tööle saada. Õnneks ka temal kohe peale sõitu kiiret minekut polnud. Teadsin ette, et jooksutasemelt oleme umbes samasse auku. Kahjuks pole ma sel hooajal eriti palju jooksnud ning seetõttu ei tundnud ma ennast ka rajal eriti kindlalt. Esimese ringi keskpaigaks sai mul selgeks, et tõenäoliselt kui nii jätkub, siis jookseme need kolm ringi ilusti koos. Ainus variant Janarit võita on mul siis, kui ma teisel ringil suudan eest ära joosta. Nii võrdsete tasemete juures on 15 sekundit viimase ringiga vahet teha sisuliselt võimatu. Proovisingi siis teisel ringil kahel korral suruda. Pulss tõusis 170 pealt 179-le. Kuulsin, et taga läks hingamine raskeks. Korra tundus, et hakkab vahe tekkima, aga siis kuivas see jälle kokku. Jalad olid kuidagi lukus ning ma lihtsalt rohkem ei jõudnud suruda, ega ka tegelikult julgenud. Ei tahtnud ka päris pildi eest jooksmisega riskida. Viimasele ringile läksime koos. Kui 500m oli minna, siis ütlesin Janarile, et sa oled mind võitnud ning lasin jala sirgu - seekord tunnistasin kaotust. Oli näha, et ta sai sellest lisainnustust ning lõpusirgele tulime juba ükshaaval.
ja viimased meetrid
sellise numbriga saab joosta tavaliselt kas
laste võistlusel või kui oled mingi sarja liider
Kuna lõpparvestuses olid nagu kord ja kohus netoajd, siis jäi meie lõpptulemuseks Janar Tähepõld neljas koht ning Janar Novitski viies koht. Kui mõlema triatloni ajad (hommiku ja õhtu) kokku rehkendada, siis oleksin ma olnud üheksas ning veteranide hulgas hõbedasel kohal (kahjuks vanuseklasside auhindu välja ei antud). Arvan, et võrreldes mullu toimunud sarnase võistlusega (Pirita Triatlon) oli mu sooritus mõnevõrra parem ning ka naiste liider jäi seekord tunduvalt kaugemale. Noh kui seda indikatsiooni üldse kohane kasutada on.
Siinkohal kasutan võimalust, et tänada Janar Tähepõldu nii huvitava ja pingelise Janarite lahingu eest, oma fänne Terttut, Reemot, Annelit ja teisi, kelle kohalolek innustas mind korralikult pingutama. Samuti Martinit, kes ei olnud küll mu fänn, vaid konkurent (9s koht lõunatriatlonil), kuid oli tore jälle näha ning lahingut pidada.
Ajad:
Ujumine 100 m: 2:01 - Eks siin mängis kindlasti rolli see, et ujumise aeg läks kinni peale seda kui ma olin bassust välja saanud ja ka natuke lipanud.
Ratas 21.1 km: 21:50, mis tähendas umbes 33 km/h keskmist tempot. Tegelikult päris hea, kuid vaadates üldvõitja aega, mis on 2 minutit nobedam (36 km/h), siis on mul rattal ikka veel kõvasti arenguruumi.
Jooks 3 km: 11:36. Kui vaadata, et lõunatriatloni nobedaim jooksja lippas 10:55-ga, siis ega see kokkuvõttes nii paha aeg polnudki. Ja olgem ausad, kuum ilm mõjutab jooksmist ikka päris palju.
Janarid, ehk Suur Peeter võitis seekord Väikest
Peetrit või siis Koljat Taavetit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar