Kogu koormuse hindamisega satun ma nüüd kohe järgmise reha otsa. Kui rattasõitudel on mul pulsivöö alati ümber, siis jooksma minnes ma seda kasutada pole viitsinud. Kell mõõdab ju pulssi käe pealt või siis vähemalt peaks. Tegelikkus - ega ikka eriti mõõda küll. Tulemuseks on see, et lõigutrennide puhul näitab Garmin üsna madalat koormust, mis sellest, et vahepeal tahavad jalad alt ära kukkuda. Võimalik, et ma selle pulsivöö võtan ikkagi jooksutreeningutel käiku mingil hetkel. Kuniks seda pole on ka tehnika tagasiside mu arengu kohta treeningutel väga kaootiline.
Treeningnädalate maht - no see on mul peale reisi stabiilselt 10-11 tundi olnud. No ühe tunni saaks juurde panna, kui ma arvestaks jooksutrennides tehtud ÜKEt. Ei viitsi seda eraldi registreerida.
Viimsi jooks 7 km.
Päev varem sain gripivaktsiini ja juba sama päeva õhtuks olid grippi meenutavad sümptomid. Iseenesest puhkus, toitumine, soojendus, kõik oli justkui paigas, aga jooks välja ei tulnud. Sain kohe alguses aru, et liiga palju inimesi liigub liiga kiiresti. Jalad ja lihased olid justkui Ok ja hapnik hästi ei liikunud. Jooksin siis väikese varuga, et enne lõppu mitte ära kukkuda. Jooksu keskosas sain mitmetest mööda, kuid ca 800 meetrit enne lõppu mindi veel minust mööda. Mis sellest, et jooksin tõusvas tempos. Kokkuvõttes ei suutnud isegi alla nelja minuti keskmist kilomeetri aega joosta. Ilm oli hea, tuult oli (ei teagi kas palju või mõõdukalt). Teisel kilomeetril oli palju tõusumeetreid, samas hiljem tagasiteel oli sellest vähe kasu, kuna tee tuli nii järsult alla, et pidin seal hoolega pidurdama. Minu koht koguarvestuses kahekümnes ning seekord tegid kaks naist mulle ära (Kaisa Kukk ja Maris Heinaru). Eks peab tagasi planeerimislaua taha minema.
Nuudlid ja hapupiim
Jälle juhtus sama asi, mis eelmisel kevadel. Sõidan mõned korrad maastikurattaga ja avastan, et igav - enam ei viitsi. Kui ma juba peal olen ja miskit seltskonda on, siis on hästi. Muus osas ikka paganama mikromanageerimine. Varustus, kõik ratta puhastamise ja hooldusega seotud tegevused. Lisaks viissada eurot siia ja viissada sinna, et ma oma ratastega sõita saaks. No ei ole tore ju. Ma olen selles mõttes täielik friik ja paljude arvates lollakas, aga uskuge või mitte, aga mulle meeldib siseruumis Onlines rattasõit rohkem. Erinevad rajad, palju inimesi, võistlused, millega on kerge liituda ja kõik muu juurdekäiv. Praegu on suvi ja tuleb õues olla. Ma mõtlen rohkem jooksust, ma reaalselt jooksen rohkem ja teen päriselt plaane, kuidas ma võiks joosta paremini kui kunagi varem. Sinna on palju maad ja see ei ole kerge. Mulle vist sobib selline mudel, kus ma suvel pigem jooksen ja talvel sõidan ratast. Jah ma ilmselt saan ja äkki ka olen rattal päris hea, aga see ei realiseeru, sest siis kui on Eestis võistlushooaeg, siis ma ei viitsi ja nii ei saagi me kunagi teada, kas oleks ja mis oleks, kui oleks. Mis jooksmisega saab? No mul on hunnik võistlusi tulemas ja ilmselt ei tule siin lähiajal mitte mingit tulemust, sest ma jälle alles alustasin. Äkki sügisel?
Kiili pargi kross.
16. mai kaunis neljapäevaõhtu viis mind Kiili parki võidu jooksma. Joosta tuleb seal erinevatel rajakatetel: tartaan, muru, kõvaks trambitud mullarada, mättad, kruus, asfalt ning värske pehme laasturada. Millega joosta? Kui on maastiku ja muu segapudru rada, siis ma leian, et üsna kindel on Vaporfly või mõni teine sarnaste omadustega mudel. Piisavalt põrget asfaldil ning piisavalt talla pehmust, et absorbeerida mõni kivi või juurikas hüppeliigest väljaväänamata.
Joosta tuli kokku umbes 3.6 kilomeetrit, mis koosnes kolmest ringist. Igal ringil oli künkapurakas ja mitmed järsud pöörded, mis hingamist ja rütmi sassi lõid. Isiklik plaan oli joosta iga järgmine ring kiiremini kui eelmine. Tegelikkuses see hästi välja ei tulnud. Kui esimese viiesaja meetri peal oled jooksnud neljal erineval pinnasel, teinud mitu järsku pööret ja mäkkejooksu, siis reaalse pingutusastme tajumine tundub üsna võimatu missioon. Esimese ringi teisel poolel lasin Tõnis Vaiksaare endast mööda teadmisega, et ta kuulub M võistlusklassi. Ta ise arvas ka muide sedasama. Lõpuks võitis ta mind 10 sekundiga. Oleksin teadnud, siis oleksin proovinud kinni hoida, sest tegelikkuses jooksis ta langevas tempos (minu viimane ring 7 sek kiirem). See ei tähenda, et ma oleksin teda võitnud, aga oleksin andnud endale võimaluse. Keskendusin pigem paarkümmend meetrit tagapool jooksnud Priit Kingole. Jooksin väikese varuga, et juhul, kui Priit mu enne lõppu kätte peaks saama, siis panen staadioni 150-l meetril kõik välja. Enne ei olnud mõtet forsseerida, kuna staadionile pööramiseks oli kitsas 180 kraadi kurv, kus tempo kukkus. Staadionile jõudnult paning gaasi põhja. Pärast Priiduga rääkides oli ta aru saanud, et tal ei olnud mu lõpuspurdile jalas vastust, ehk ta ei proovinud.
Üldiselt olin tulemusega rahul. Kahjuks teist ringi esimesest kiiremini joosta ei jõudnud, aga kolmanda sain teisest kiirema. Keskmine pulss 175 ning maksimum 184 lööki minutis. Keskmine tempo jällegi rada arvestades korralik. Väga tagasihoidliku Garmini arvestuse järgi 3:52/km, tegelik ilmselt veidi nobedam. Eriti vahva oli see, et fotograaf Toomasel õnnestus kõik praegused aktiivsed klubilised ilusti kaadrisse saada. Tegelikult osales jooksul veel paar endist ning üks tulevane jooksuklubi liige.
üksinda kusagil keskel
jooks teeb õnnelikuks
