Eile täitus üks salasoov, ületada jalgratta temposõidus maagiline keskmise kiiruse piir 40 km/h. Usun, et selline eesmärk on kõikidel inimestel, kes oma tulemustega selle 40 lähedale jõuavad. See on justkui murdepunkt, millest alates oled juba natuke tegija. Jüri etapp oli selleks saavutuseks natuke liiga pikk ning Pirita, mis on küll kõige lühem, ei sobi mulle eriti hästi tänu oma järskudele kurvidele ja rajaprofiilile. Maikuus sõidetud Kiili etapp andis aimu, et kui teisel korral klikivad tingimused paremini ja on vormi, siis just see on see koht, kus võib see eesmärk lõpuks täituda. Tol päeval oli kõike: temperatuur piisavalt jahe, tuul piisavalt nõrk ning ka võistluse start oli viidud maanteele, mis tähendas seda, et sai kohe paugutama hakata ilma, et peaks rambilt maha tulles mõned eluohtlikud kurvid läbima.
Soojendussõidul tehtud kiirendused näitasid vormi kohta häid märke: pulss tõusis sprintides kiirelt üles ning langes samuti väga hästi peale pingutuse mahavõtmist. Halba vormi tähendanuks see, kui vajutad kangete jalgadega, juurde panna ei jõua, aga pulsi saad napilt üle 160. Kui aga lendab paugust vähem kui minutiga 170 peale, siis see tähendab, et lihastes on powerit. Kuum ilm ja vedelikupuudus Tallinna Triatlonil põhjustasid selle, et ei saanud endast kõike välja panna ning sestap taastusid lihased väga kiiresti. Ilmselt mängis rolli ka tõik, mida mainis oma blogis Rait Ratasepp: "keha õpib samu pingutusi tehes neist kiiremini taastuma." Üldse olen ma halb soojenduste tegija, aga fakt on see, et tulemused võistlustelt on alati paremad olnud kui olen korraliku soojenduse alla teinud. Nii, et tehke alati korralik soojendus, ärge ajage külma keha kohe peale starti stressi, siis ta ei tee koostööd.
Kuna oli plaan teisest Pirita teisest etapist loobuda, siis tekkis selline, "kõik või mitte midagi" olukord, ehk otsustasin, et lajatan pulsi tavapärasest kõrgemale ning vaatan, mis saab, kas suudan hoida? Mehele, kes hoiab rampil ratast püsti ütlesin veel: "lükka mulle 40 kilomeetrit tunnis sisse :)" ning läkski paugutamiseks. Pulss 177 peale ning tunne oli normaalne. Juurdlesin, kas peaks äkki veidi tagasi tõmbama - ahh ei, joosta ma ju suudan sellisega. Võrdluseks eelmise korra Kiili keskmine tuli 173. Peale Lähtset paremale, ebatasasele teele, tundus, et julgesin võtta mõlemad kurvid kiiremini kui tavaliselt. Ühel hetkel vaatan spidomeetrit, üle 46. Aru ei saanud kustpoolt tuul on, aga peale umbes 5-6 km Paekna risti ei tundunud, et oleks raskemaks läinud. Mõtlesin, et kui suudan üle 40 Paeknast Nabalani hoida, siis peab vastutuult vähem kui 5 km pressima, et keskmises kiiruses oluliselt mitte kaotada. Juba stardis sain aru, et möödasõite eriti ei tule, sest minu ees ja taga olid sellised väga profivälimusega kombedes mehed, kellede vahele ma oma tavalise riietuse ja vöökotiga niiväga hästi ei sobinud. Siiski möödusin paarist juba palju varem startinust.
Järsk Nabala kurv, väike tõus, surusin pedaale istudes kuna arvasin, et see on kiirem kui püsti raiuda. Proovisin keskenduda jõu rakendamisele pedaali ettesuunamisel ja ülestõmbel. Kare asfalt, laugest mäest alla, aga mida polnud oli oodatud vastutuul. Ilmselt oli ikkagi üsna tuulevaikne. Tähis kolm kilomeetrit lõpuni, jalad olid läbi, aga mitte sellised, et lõpuni ei kestaks. Arvasin, et kui metsatuka tagant enne Lähtset välja tulen, siis lajatab küljetuul nagu eelmisel korral kui tahtis mult lenksu käest rebida ning pean enne Finišit Kiili mäkke korralikus vastutuules pressima. Tuul tuli, aga mitte segav, pigem tekkis isegi selline edasiviiv purje efekt. Pööre paremale ning kerges vastutuules veidi üle kilomeetri Kiili tõusust üles. Tempo ei langenudki täiesti põhja ning kohati näitas neljaga algavat numbrit, isegi ühele minu ees kombekas startinule jõudsin päris lähedale. Nii kiirelt pole ma sealt veel kunagi üles saanud. Kõik märgid viitasid õnnestunud sõidule.
Tagastasin oma kiibi sekretariaati - minu temposõidud on selleks aastaks läbi. Tagasiteel koju lobisesin veel Laivoga ning seoses väsimuse, eufooria ja kõige muuga peaks ütlema, et paiknesin maanteel väga ohtlikult mööduva liinibussi suhtes. Õnneks tuli ta Nabala poolt ning ilmselt oli rattureid ja märke juba näinud ning oskas ootamatustega arvestada. Arvan, et Kiili etapiga sõitsin ennast tinglikult temposõitjate kolmandast liigast teisse liigasse ning mis peamine: õppisin ennast veel paremini tundma. Need liigad on muide minu peas. Teine hooaeg hobiratturina, eks järgmisel tuleb siis korra üle 43 ka teha.
Viimase etapi tulemus:
koht: 41/231
13 km, 18:44:1, keskmine kiirus 41.6 km/h
sõit sõidetud, finišist lahutab vaid kaks järsku kurvi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar