Tallinna Triatlon - ehk kuumus pole minu sõber

Ei kuulu ei kuumus, ega ka ujumine mu parimate sõprade hulka. Olümpiadistants võrreldes IM70.3 distantsiga, mida plaanin sellel aastal veel oma paar korda läbida sisaldab nimelt proportsionaalselt rohkem ujumist. 40 kilomeetri rattasõidu ja 10 kilomeetri jooksu kohta tuleb seal ju hämmastavalt pikk pooleteise kilomeetrine ujumisots teha. Näiteks IM70.3 distantsil saab vaid 400 meetrit pikema ujumise eest enam kui kaks korda rohkem ratast sõita ja joosta, ehk minu jaoks ikka oluliselt mugavam distants. Läksingi sinna Tallinna Triatlonile rohkem ühte korralikku trenni tegema ja kogemusi koguma ning lisaks ka muidugi see, et ABB järjekordselt toetas minu kui spordihullust harrastussportlase püüdeid oma tervist lõhkuda. Vähemalt Indrek Tustiti meelest neid asju, mis ma teen päris normaalsed inimesed ikka ei tee. Aga mis sa ikka teed, kui vanamehel kruvid logisevad.

Hommikul muidugi lajatas mulle kaalunäidik korraliku põntsu, see näitas 75.5 kg. Puhkus, maitsvad toidud ja joogid olid oma jälje jätnud. Ilmselt unustasin ennast peale Tartu Milli liiga pikalt taastuma.

Mis selle kuumusega peale selle juhtus, et lihtsalt kuum oli oli see, milles oli süüdi EMHI - noh need tegelased, kes ilma ennustavad. Kuna prognoosi järgi ootas meid ees ca 20 kraadi ja pilvine ilm, siis arvestasin rattal ühe joogipudeliga. Olukorral ei aidanud veel kaasa kuidasi see, et 21cc polnud arvestanud sellega, et kõik see 200 inimest tahab 40 minutit enne starti korraga oma stardimaterjale kätte saada ning tänu järjekordadele tuli seda stardiaega siis pool tunnikest edasi lükata - tore, ilm sai veelgi kuumemaks minna. Kahjuks seekord, erinevalt Tartu Millist, ei olnud mul igaks juhuks tagavara pudelit kaasas, mida oleks saanud enne vahetusalasse viimist ratta külge kruvida.

Ujumine

Kõigele vaatamata ja mulle üllatuseks oli sellel triatloni üks parimaid asju vesi. Mis vees hästi oli?

• Kuna tegemist oli merega, siis viimase aja kuumad ilmad ei suutnud seda supiks kütta ning küllap aitas ka maapoolt puhuv tuul, mis oli mere ääre kohta üllatavalt vaikne. Kohe mõnus oli oma päikesest ahjukuumas kalipsos sinna maha kükitada.
• Vaikne tuul: veepind oli umbes selline nagu ujuks järves ning vähekenegi merd meenutav laine oli vast ainult raja kaugeimas otsas. Ehk siis ilmselt oli see hea uudis ka rattadistantsile, niivõrd-kuivõrd.
• Ujudes oli mu ümber kogu aeg inimesi ning ma ei pidanud uhkes üksinduses ukerdama nii nagu eelmise aasta Triathlon Estonial - järelikult olen sellel spordialal ikkagi aastaga paremaks saanud. 
• Ümberringi oli tasuta Vytautase mineraalvesi. Ma olen küll lugenud, et väga ei tasu seda kaanida, aga noh mõned sõõmud ikka võtsin ja maitses.

Mis aga nii mõnud ei olnud oli ujumise lõpp kui vesi alla vöö oli ja seda oli päris pikalt. Ei suutnud otsustada, mis ma nüüd tegema peaks. Kas delfiini hüppeid, millega saab küll päris kiiresti edasi, kuid ajab jubedalt pulssi üles või siis ikkagi püsti sumpama kasutades aega kalipso ülemise poole eemaldamiseks. Tegin mõned hüpped, kuid jätsin need trikid Aleksander Latini sugustele meestele, kelle kannad oma kümme minutit enne mind maapinda puudutanud olid. Ujumine lõppes ühe ägeda spordialaga, milleks on kuumas liivas kalipsojooks päike lõõmamas lagipähe.

pidu juba ammu käis kui ma lõpuks pärale

jõudsin

Ujumise aeg koos pika vahetusalaga 32:46 (ma polnud aeglane, vahetusala oligi füüsiliselt pikk).

Rattasõit

Vahetusala läks libedalt, ainult käis läbi kerge jõnks kui kuulsin kuidas mu rattaking klõpsuga klambrisse kinnitus sel hetkel kui oma päka sinna peale vajutasin. Olin ta ilmselt enne vahetusala hooletult kinnitanud ning üsna suure tõenäosusega oleks see eksimus võinud tähendada kas rattaõnnetust või seda, et pean oma kaotatud rattakingale tagasi järgi jooksma.

Rattasõit nagu ikka oli paras pimeduses kobamine, ei tea ju kunagi kui kaugel mu sõbrad-konkurendid on või kui kiiresti nad sõidavad. Igal juhul tänu kuumale ilmale ja vähesele joogile otsustasin asja rahulikult võtta. Seda enam, et ükskõik kuidas ma arvutasin, ei suutnud ma välja mõelda kuidas ma üldse saaks täna Kristeri või Kardoni võita. Ehk siis esimese ringi sõitsin nii nagu ei tahaks ennast enne Otepää Ironmani ära kurnata ning alates teisest panin natuke kiirust juurde. Ka vedelikuga olin ettevaatlik, et seda liiga ruttu sisse ei kaaniks ja pärast piinlema ei peaks. Ega rattal peale selle ühe, kes must möödus kingade jalgapaneku ajal rohkem ristiinimesi  minust mööda sõitnudki (Tiimid ei loe), millest ma siis oletasin, et ega ma vist halvasti sõida. Noh tegelt teravamad poisid olid kuskil kaugemal ees ja kui peas on teadmatus ning keegi tempot üles ei kruvi (ei tekita võistlusmomenti), siis võibki illusiooni kütkeisse unelema jääda. Reealsus on see, et kuskil kaugel, teises reaalsuses teevad teised mehetegusi samal ajal kui mina oma prügikasti kuningas olen.

aero :)

Rattasõidu aeg 1:06:36, pulss 162. Kristerist olin natuke kiirem, aga Kardon tegi hämmastava 3 minutit nobedama sõidu.

Jooks

Teise vahetusala tegin juba nagu proff, kiirelt ning mitmest konkurendist möödudes. Igasugune enda hoidmine lõppes kohe peale vahetusala kui must jooksis mööda silma järgi oma 10 kilo raskem meesterahvas. Nagu mismõttes? Tegelesin siis esimese ringi aktiivselt oma temperatuuriprobleemiga kallates igal võimalusel vett pähe ning ennast hoides samal ajal hoolitsedes selle eest, et see must mööda jooksnud härrasmees eest kuhugi ära ei kaoks. Tõesti hästi jooksis, aga kuskil kuuendal kilomeetril said füüsikaseadused maksma pandud ning lisaks oli olukord ka jooksurütmi ja kehatemperatuuriga selleks ajaks mul paremaks läinud.

Pole tema aasta? Vasariku sain juba teises vahetusalas kätte

Külma vee pähe valamine oli palju abiks

Kuigi siin olid asjad korras, siis teisel ringil

juhtus häbiväärne moment kus ma Tristanist

nagu tühjast kohast mööda jooksin, ilmselt

olin liiga "tsoonis," aga häbi on ikka

Siinkohal peab au andma Krister Haavile, kes must täna kiiremini jooksis ning kuna Kardon oli nii võimas rattal olnud, siis ma neid poisse Lillepi pargi radadel kahjuks ei kohanudki.

Jooksu aeg 44:51, pulss 171. Sorry, ma lihtsalt ei suuda kuuma ilmaga joosta, nõrk olen noh.

Äge, korraga nii otse kui ka profiilis

fotograaf Anneli tundis ära Kristeri ja tegi tast pilti. Finišeeris 2

ja pool minutit enne mind

Mis seal ikka kokkuvõtteks öelda. Raske oli, tegin oma ära, aga ei "perfoorminud." Kolmapäeval paugutan Kiili Filtril jalad punaseks ning juba tuleval laupäeval Ironmanil kui ilm mind soosib ja taastuda suudan proovin ennast pikemal ratta- ja jooksurajal korralikult tühjaks pigistada. Nii, et kes mind täna võitsid Krister, Kardon, Liks, olge valmis! Olen siin nüüd erinevaid mehi kiitnud, aga tegelikult oli tänase päeva vaieldamatu kangelane Alma Sarapuu, minust 7 aastat vanem, aga võistles must kõrgemas liigas nii, et arenguruumi on kõvasti.

Aeg Kokku: 2:24:59

Koht 66, 141 startija seas

parima fänni medal

PS: Kõik pildid tegi Anneli, kes on juba kogenud spordifotograaf :)