Tartu Mill Triatlon 2016 - päev, mil asjad loksusid paika

Eelmisel aastal oli just see sama Tartu Mill minu esimene päris triatlon. Sellel korral läksin kohale mõttega mulluseid vigu mitte korrata. Vahetusala juures trehvasin Kristeri ja Kardoniga, kes mõlemad miskipärast oletasid, et küllap ma nad sellel korral rajal ikka kinni püüan. Eelmisel aastal jäin neist ikka mõne minuti kaugusele.

Ujumine

Vesi oli külm, termomeeter näitas 17 kraadi, kuid natuke soojendusujumist tegi veekeskkonna talutavaks. Tegelikult on 17 kraadi kalipsos tunduvalt parem kui eelmise aasta pea 23 kraadi. Vähemalt keha ei kuumene üle. Oli ka ilma ujumisülikonnata võistlejaid, Krister nende hulgas, neid küll ei kadestanud. Ma ei suudaks mingil juhul nii pikka maad sellises jäävees ilma kalipsota läbi ujuda. Kristerilt sain veel enne starti soovituse ujuda võimalikult jõe keskel, vool pidi paremini kandma. 

Stardis seadsin ennast kuhugi võistlejaterivi keskele. Alguses nagu ikka juhtub kui pannakse 250 inimest väga väikesele alale vette ujuma oli palju kehakontakti, kuigi mulle tundub, et vähem kui eelmisel aastal. Umbes viis minutit peale starti oli mu ümber piisavalt ruumi, et sain hakata keskenduma tehnikale ja sellele, et pulss liiga kõrgeks ei läheks. Ujudes tundsin, et kalipso pole kiibi peal, ehk ilmselt võin nüüd vahetusalas kalipso paremalt jalalt eemaldamisega hätta jääda. Ehk siis alati tasub vaadata enne ujuma minekut, et kalipso alumine serv vähemalt osaliselt kataks ajavõtu kiibi ära. Teadsin seda, aga lihtsalt kui ujumisülikonna selga panin, siis unustasin ära. Ujumine tundus kuidagi lühem, ilmselt just sellepärast, et ma ei rapsinud paanikas ja seega ei väsitanud ennast ära. Aeg ja kogemused on triatloni arengus väga olulised. Ka sellel aastal ei saanud ilma intsidendita poiga. Mõnisada meetrit enne ujumise lõppu oli selline üsna kitsas Trismile poidest moodustatud värav. Millegipärast arvasin, et ma pean sealt kindlasti läbi ujuma. Tegelikult olid need pandud metallpoide märgistamiseks (et keegi neile otsa ei ujuks). Väravast sain küll läbi, aga kohe pärast seda sain korraliku obaduse metallpoiga ribidesse. Õnneks kalipso pehmendas hoopi ning järgmise minuti juurdlesin selle üle, kas võisin mingi tugevama vigastuse saada, mis mind nüüd rattal ja eriti jooksul segama hakkab.

Veest sain välja mõnusa enesetundega ning mikrofonist kostis ajaks hämmastavad 22 minutit, üle nelja minuti vähem kui eelmisel aastal. Allavoolu siis distants GPSi järgi 1750 meetrit, eelmisel aastal ca 1800. Võimalik, et vool oli sellel aastal veidi tugevam ning lisaks ka tõik, et sirgemini ujudes pidin vähem meetreid läbima. Kohe minu ees jooksis vahetusala poole Tanel Padar. Oleks ujumine basseinis olnud, siis oleks ta mind ilmselt minuti-pooleteisega edestanud. Igal juhul spurtisin tast kalipsos mööda ja rohkem teda rajal ei kohanud. Kalipso ülemine osa nagu plaanitud tuligi väga kergelt jooksu pealt maha, kuid selle kiibijalaga nagu ennist kartsin jäingi hätta . Ehk pidin ujumisülikonna eemaldamiseks maha istuma ning lõppeks veel kiibi maast üles korjama ja uuesti jalale kinnitama. Samas arvestades kogu seda jama oli see 1:35, mis mul kokku kulus ikka oluliselt kiiremini läbitud vahetusala kui enamikel kaasvõistlejatel. Kõlaritest kuulsin, et enne mind oli rattarajale läinud neljateistkümnendal kohal olnud naine.

Rattasõit

Rattasõit on tõenäoliselt mu lemmikala triatlonis. Esiteks olen ma selles üsna hea, teiseks ei pea seal ennast oimetuks rabelema ning kolmandaks on seal kõige rohkem actionit ja adrenaliini (kiirus, kurvid jne). Kohe rattaraja algul läks paugutamiseks, mis tähendas seda, et lasin hea meelega mööda mõned inimesed, kellest olin möödunud vahetusalas ainult selleks, et endal pulss korralikult alla saada ning need samad inimesed siis viie kilomeetri pärast uuesti kinni püüda. Ehk siis kuna rattal on päris palju nö tasuta kiirust, siis on palju efektiivsem see, kui spurdid läbi vahetusala ja sõidu alguses pulsi korda teed kui see, et muned "riideid ja jalanõusi vahetades" ja siis kohe ratta alguses paugutama kukud selleks, et kümne kilomeetri pärast totaalselt kinni olla. Pulss tegelikult oligi kohe kui peale rattakingade jalga saamist vaatasin 175 tuuris, ehk see tuli kuskile 160 kanti saada.

Umbes viis minutit peale rattasõidu algust olin saanud kätte ühtlase rütmi ning hakkasin oma positsiooni parandamise nimel vaikselt tööd nühkima. Mis ka üsna edukalt õnnestus, ehk kui ma tulen veest välja kuskil keskel, siis üsna loogiline, et mu ümber ongi valdavalt nõrgema tasemega sõitjad. Rattarada oli natuke muudetud, ehk seekord oli kogu sõidu pikkus täpselt 40 kilomeetrit eelmise aasta 42 asemel. Tuult oli, aga minumeelest puhus see pea kogu aja küljelt ning otse vastutuult rammima ei pidanud pikalt mitte kuskil. Tartu Milli rada ei ole kunagi väga kiire tänu järskudele kurvidele ja sellele, et ta läheb pidevalt kas üles või alla ning täiesti lauge ei ole ta eriti kuskil. Rattarajale olin võtnud väikese riski, ehk eelmise aasta kahe pudeli ja geeli asemel otsustasin, et nö reisin kergelt, ainult aeropudeliga (kõrrega pulkade vahel) kuna arvatavasti mu keha niikuinii niisuure pingutusega väga hästi vedelikku ei omasta ning defitsiiti lähen igal juhul. Pudelisse olin kallanud veel kaks High5 geeli, mis muide segunevad vees väga hästi ning kokku sisaldavad pea 200 kalorit.

Esimesi töö vilju rattal sain maitsta ringi lõpus kus tuleb see järsk (30 meetrit vertikaali) tõus. Nimelt tundsin juba kaugelt ära tema iseloomuliku punamusta kombe ja pika nokaga (taga) kiivri järgi enda ees tõusust püsti üles pedaaliva Jürgen Ligi. Ise proovisin kogu tõusu istudes võtta sest seda nö püsti raiudes kulutatud energiat läheks ilmselt jooksurajal vaja. Väga kerge see polnud, sest ma ei olnud käiguvahetajat reguleerides madalatele käikudele tähelepanu pööranud, ehk mu ratas lihtsalt ei vahetanud kõige madalamale käigule. See oli minu jaoks esimene kord kui ma Ligi triatlonis edestan (jah olen seda varem ainult duatlonis teinud), ehk ühtlasi ka indikaator, et Krister ja Kardon ei saa väga kaugel olla. Meie kolme puhul ongi väga huvitav see, et oleme väga võrdsete tasemetega ning "särame" erinevatel aladel. Kui mina olen tugevam rattal ja jooksus, siis Krister on ühtlaselt võrdne kõigis kolmes ning Kardon on tugev just ujumises ja rattasõidus.

Teine ring möödus täpselt samas tempos, mis esimene, muutus ainult enesetunne, ehk kolmekümnendast kilomeetrist alates hakkasin vaikselt juba jooksu ootama. Õnneks oli piisavalt inimesi, kellest mööduda ning see hoidis motivatsiooni üleval. Julgesin ka pulsi tõsta üle 165, ehk tegelikult on ikka väga raske tund aega järjest sõita üle 165 pulsiga ning väljaspool võistlusi ma küll ennast seda tegema ei suudaks motiveerida. Tartu suurest mäest tõustes noppisin veel mõned seljad ning neist pooled lasin jälle alla laskumisel mööda. proovisin enne jooksu pulsi alla saada ning jalgu lõdvestada. Niikuinii olin neist samadest tüüpidest juba vahetusalas või kilomeeter peale jooksu algust uuesti möödas. Muide esikohal sõitnud naise noppisin umbes kolm kilomeetrit enne vahetusalasse sisenemist.

Jooksmine

Teine vahetusala läks kiiresti ja plaanitult. Korra vaid tekkis hämming kui olin kiivri ära võtnud ja papud jalga tõmmanud, et kas ongi kõik? Oligi, ainult päikeseprillid viskasin veel peast. Jooksus oli taktika natuke sarnane rattasõidule, ehk esimese viie minutiga rahulik normaalne jooksurütm leida ning pärast seda alla 4:30/km kohta kiirust hoida. Rattalt maha tulles ongi alati see risk, et jooksu alustatakse liiga kiirelt ning reaalsus jõuab alles esimese kilomeetri lõpus kohale. Kui eelmisel aastal tõmbasin esimese kilomeetri 4:10 tempos, siis seekord olin palju targem. Huvitaval kombel tegid minu eelmise aasta vea kaks meesterahvast, kes peale mind vahetusalast välja tulid, mööda tuiskasid ning juba teisel kilomeetril silmnähtavalt aeglustusid.

Jooksin ma üsna tuimalt, emotsioonitult hoides pingsalt ühtlast tempot, mitte vägisi inimesi püüdes. Peale esimest kilomeetrit sain aru, et optimaalne tempo tänaseks on umbes 4:20 kilomeetri kohta ning hoides tuimalt seda kiirust tähendas seda, et enamus selgasi tuli mulle varem või hiljem ise vastu ilma, et midagi väga muutma peaks. Jah, ei saa salata, oli ka paar välejalga. Joogipunktides jõin vähe ning rohkem kallasin jahutuseks endale vett peale. 173 pulsiga ja järelejäänud ajaga see vesi niikuinii neljalt rakkudesse ei jõua. Pigem võin juues maos olukorra hoopis kehvaks keerata.

Viiendaks jooksukilomeetriks kandis ühtlane töörügamine vilja ning sain kätte Kristeri, kes peale vaadates liikus edasi päris hästi. Hiljem sain teada, et ta oli sellest hetkest alates suutnud veel kiirendada ning pea kogu teise ringi mind vaateulatuses hoida. Protokollist lugesin välja, et tegelikult oli Kardon teinud hämmastava ujumise ca 17 minutiga ning Krister oli külma trotsides umbes minu aja kanti ujunud. Kuna tal ei olnud kalipsot, millega vahetusalas jamada, siis oli ta rattasõidu alguseks pea minutise vahe sisse teinud. Ratast olime me kõik sõitnud üsna võrdselt sealhulgas Kardonil oli meist parim rattaaeg ja minu oma isegi napilt-napilt kolmest aeglaseim.

Muide jooksin ilma sokkideta. Kahjuks ei ole hetkel veel maailma parim pikamaa võistlusjalats (Adios Boost 2) mõeldud triatloni jaoks, nii et teisel ringil hakkasin mõlema jala välisservas ville tundma. Ehk siis midagi pole teha, valu tuli lõpuni kanda. Seitsmenda kilomeetri kanti tundsin riietuse ja sinise nokkmütsi järgi Kardoni ära. Soovisin talle edu, teatasin, et Krister on umbes minuti kaugusel ning läksin oma teed. Kui kaheksa kilomeetrit oli joostud tundsin, et olen energiast täiesti tühi. Kiirus langes kilomeetriks 4:30 peale, siis aga tuli viimane kilomeeter ning see joostakse juba emotsioonist.

Aeg 02:15:53 tähendas, et parandasin oma eelmise aasta aega enam kui veerandtunniga. Ühtlasi võitsin esimest korda elus triatlonis Kristeri, Kardoni, Jürgen Ligi ning kõiki naisvõistlejaid, ehk põhjust rahuloluks oli rohkem kui küllaga. Edu tõi ilmselt külm kalkuleeritud strateegia ning plaani tuim täideviimine. Finišis soovisime üksteisele õnne, juhuslikult olid sattunud veel mu lõppu peale kalli Anneli ja Tristani nägema veel tuttavad Ares ja Jaanus. Edasi viis tee juba tuttavasse Hessburgerisse, kus tuli nahka panna megaburger koos suure kokakoolaga. 

Järgmine võistlus on kolme nädala pärast Tallinna Triatlon, kus ma endale väga ei panusta kuna ujumisel on olulisem osa kui teistel selle aasta võistlustel ning lisaks on veel tegemist kerge ratta- ja jooksurajaga. Peale selle toimub see ju ainult 6 päeva enne Otepää raudmeest ja väga küpseks ei tasu ennast võistelda. Võimalik, et teen kogu võistluse plaanitavas IM 70.3 tempos.

Mõned arvud:

Ujumine allavoolu 1750m - 21:58 - 154 koht

Ratas 40 km - 1:07:00 - 65 koht pulss 164

Jooks 10.2 km - 44:19 - 52 koht pulss 173

Kokkuvõttes 64. koht.

varustus paika, BMC särgis on Krister Haav

Tristan on hea koha ujujate vaatamiseks leidnud

papud ära, ehk teiseks vahetusalaks valmis

deja vu

pro team: vasakul meelelahutaja, paremal toitlustaja-, fotograaf-,

asjade tassija.