Triathlon Estonia: kas keegi nägi eile Keilas tigu?

Tunnen, et pean vahel ka ebaõnnestumistest kirjutama. Arvasin, et suudan süsteemi petta. Isegi tippsportlased ei suuda neli kuud järjest vormis olla. Mõtlesin, et see baasi tegemine, vormi ajastamine on mingi veider "mambo - jambo", mida vaid tippsportlased harrastavad. Veidral kombel tundub, et need samad reeglid kehtivad kõigile lihtsurelikele samamoodi. Alates aprilli lõpust tegin kolm poolmaratoni, ultra, kolm pikka triatloni ja terve hulk igasugu muid võistlusi. Kõik ikka täiega. Eelmisel nädalavahetusel panin hetkevormi rattal võimsustestiga proovile, tulemuseks oli 10% langust võrreldes juunikuuga. Arvasin, et äkki on seotud sellega, et jooksin päev varem veidi kiiremas tempos või siis lihtsalt veel Otepääst väsinud. Samas targemad ütlevad, et numbrid ei valeta kunagi.

Eesmärk oli teha järjekordne IM70.3 triatlon alla viie tunni. Tundus lihtne, sest kui kõrvaldada eelmise aasta võistlusest ainult katkine kumm või kadunud kiip, siis saaks samas tempos rajal liikudes juba sobiva aja. Kõik ujumised on ju ka näidanud, et olen sellel distantsil tänavu 2-3 minutit kiirem ( teisisõnu minu puhul vähem aeglane). Kalipso, mis on mulle natuke väike tundus eile hommikul eriti kitsas. Mõtlesin, et viimane võistlus sellega, kannatan ära. Sain Anneli abiga ta selga, Kui käed lõdvaks lasin, siis oksad olid laiali nagu hernehirmutisel. Ujumine oli nagu alati - igav. Loen minuteid ja juurdlen, kas ma liigun nüüd liiga kiiresti või liiga aeglaselt. Kui saare tagant tagasi hakkasime tulema, siis lõi vastu korralik laine. Polegi näinud, et mõni Eestimaa järv niimoodi lainetaks. Punnitasin ära ning vahetusalas kella kinni lüües tabas mind pettumus: sama aeg, mis aasta tagasi. Tegelikult oli vist rada pikem või ujumistingimused raskemad, sest näiteks sain hiljem teada, et Meriliis kas on minust palju parem ujuja ujus kaks minutit eelmisest aastast aeglasemalt.

Rattale jõudnud avastasin, et kell ei näita ei pulssi ega kadentsi. Tavaliselt sõidan nii, et jälgin ainult neid kahte numbrit ja selle järgi saan siis nii pulsi kui rütmi paika. Proovisin siis enesetunde järgi lootes, et näidikud lähimal ajal ikka kella peale tagasi ilmuvad. Ega ikka ilmunud küll. Tuul oli ebasoodne, ikka palju tugevam kui EMHI ilmaennustus pühapäevaks lubas. Enne 30 km täitumist sain kätte Meriliisi tiimi ratturi. Kuidagi vara, kas alustasin liiga kiirelt? Peale 30 km oli tunne nagu oleks olümpiadistantsil, et kohe-kohe võiks hakata vahetusala tulema. Küllap oli reaalne pulss olnud pigem 165 kui plaanitud 151, enesetunne ikka valetab jubedalt. Kahjuks ei ole võimalik rattal ka spidomeetri järgi sõita sest kiiruse hoidmiseks vajalik energia sõltub tohutult palju tuule suunast. Noh langenud FTP ja alla 3000 rattakilomeetri aastas, ega palju ei saa tahta. Kannatasin ja proovisin hoida tempot. Kui viimast korda kanama risti poole vastutuulest ümber keerasin, siis selgus, et oodatud taganttuul oli pöördunud korralikuks küljetuuleks. 70 kilomeetri peal olin täitsa küpse ning ka fakt et kõik kolm joogipudelit olid selleks ajaks pea tühjad näitas, et midagi on siin valesti. Lisaks tahtis reis krampi lüüa. Vaatamata kõigile kannatustele sai kogu rattadistantsi ajal sai must mööda ainult üks konkurent ja seda ka alles viimasel kilomeetril. Ratta aeg tuli alla kahe ja poole tunni, mis on ju iseenesest 90 kilomeetri kohta päris soodne.

Tegin vahetusalas kiire arvutuse ning vaatasin, et viie tunni alistamiseks pean jooksma kõigest aeglase 1:45 poolmaratoni. Hakkasin siis 4:50 tempos minema (paras teosamm), mis oleks mulle tempo hoidmisel isegi pea viis minutit varu jätnud. Tundsin kohe, et midagi on valesti: külmavärinad, peapööritus ja soov oksele hakata viitasid kergele kuumarabandusele. Peale neljandat kilomeetrit pidin hakkama tegelema sellega, et distantsi üldse lõpetada. Hakkasin keha jahutama kõndimispausidega, joogipunktides külma vee kallamisega pähe, kaenlaaukudesse ning jääkuubikute püksitoppimisega (polnud just kõige mugavam, kuid siiski hästi toimiv lahendus). Kümnenda kilomeetri paiku sain keha enam-vähem maha jahutatud ning ka päike oli pilve taha läinud. Siis kui mõtlesin, et olen ennast peaaegu uuesti käima saanud (suutsin järjest kilomeetri asemel juba kahe kaupa joosta) ja vaid ring oli jäänud tõmbasin sisse kokakoola. Otepääl aitas hästi, kuid seekord kahjuks tulemuseks korralik kõhuvalu. Kui jalutasin, siis kõhuvalu läks väiksemaks, kui jooksin siis läks tugevamaks, nii tugevaks, et ei suutnud välja kannatada. Ok, ma oleks võib olla püüdnud teda taluda kui ma oleks Ironmani MM-il esikolmiku koha eest võistelnud. Igal juhul otsustasin, et see on viimane kord kui me võistlustel Cocat tarbin. Selliselt kannatades need viimased viis kilomeetrit möödusid, ainsana hoidis mind rajal hirm, et kui katkestan, siis võib sellest halb harjumus saada. Ei taha seda harjumust. Poolmaratoni läbimine võttis mul kokku aega tunni ja 56 minutit ning viimasel kilomeetril sai Meriliisi vend must samuti mööda.

Viimase asjana tuli võistlusest meelde kuidas eelviimasel ringil küsis mult Toomas Ellmann, et kas ma kompan oma piire. Haha, neid piire sai seal tõesti päris hästi kombatud. Olgu kuidas on, aga nüüd on hooaeg läbi. Tallinna maratoni osaluse andsin juba teisele inimesele ära. Nüüd jääb üle vaid puhata ja nagu alati: järgmine aasta targemini teha.

Naer läbi pisarate. Terve keha oli neid musti täppe täis (mingid

minikärbsed).  Poisile ütlesin, et olen Pipi.