Alla aetud kass ja elu halvim poolmaraton, ehk Ironman Otepää.

Õuduste algus

Otepää, 50 kilomeetrit rattal sõidetud. Paremale jäävad kahe- kolmekordsed majad, vasakul on midagi pargilaadset. Kuigi ilm on sombune on tee ääres päris palju pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. On kerge laskumine ning ratta kiirus 40 km/h kanti. Ühel hetkel näen kuidas paremalt poolt jookseb musta- hallikirju kass teele. Vaatan, et saan õnneks enne teda aga ei ... kass märgates mu tulekut hoopis kiirendab. Kõik käib vähem kui sekundi jooksul. Nii esi- kui tagaratas teevad hüppe samal ajal kui nad mõlemad loomast üle sõidavad. Jään rattale püsti, rahvast käib läbi kahin. Vaatan vasakule ja näen kuidas kass tulistvalu parki pageb - vähemalt jäi selgroog terveks mõtlen. Kassil on üheksa elu, loodan, et ta enne mind pole kaheksat ära kasutanud. Kuni viimase tagasipöördeni Kanepis on sündmuse pärast halb tunne, miks just minuga? Aga see on liiga egoistlik mõte, heidan selle peast, parem kannatan ise süümekaid kui keegi teine.

Pärast Kanepit on raske üldse millelegi mõelda, 23 kilomeetrit on sõita, aga ma sain täieliku haamri. Keha on energiast tühi, jalad on kanged, ma ei jõua sõita. Võtsin ju komapäeval Kiilis riski ning see tasus kuhjaga. Aga Ironmanil, nägin esimesel rattaringil Kardonit, võtsin jälle riski, tahtsin ta kinni püüda ning kuid plaan kukutas mu põhjatusse sügavikku.

Juba teise poi juures ujumises sain aru, et olin liiga kiirelt alustanud, käed läksid piimhapet täis, aga lõpuni tuli panna, küll rattal laen ja taastun. Teisel või oli see kolmandal kilomeetril, tõusul Otepääle haaran joogipudeli, kuhu on segatud geelid. Joon, panen pudelihoidjasse tagasi, õigemini tahan panna, aga vihm on teinud pudeli libedaks ning see libiseb sõrmede vahelt. Vaid hääl, mida teeb plastiku veeremine asfaltil kaob seljataga kaugusse: sinna läks mu toitumisplaan. Õnneks on piisavakt toitlustuspunkte ning kahekümne kilomeetripärast saan uue pudeli spordijoogiga - vähemalt janusse ma täna ei koole.

Kui rattarajal tibutav vihm ning märg tee välja arvata, siis ilm on minu jaoks pea ideaalne. Arvan, et olen heas vormis, alahindan Otepää mägesi, ülehindan enda taset. Viimasel kahekümnel rattakilomeetril lülitan kella display ümber, et näha järelejäänud kilomeetreid. Loen neid nüüd ükshaaval, sest pulsist ja kiirusest, mille järgi esimese ringi sõitsin ei ole enam juttugi. Vastaseid massiliselt alla ei neela, nüüd on olelusvõitlus vaid koha säilitamise nimel. Kanepist alla tulles nägin Krister Haavi vastu tulemas ca kahe minuti kaugusel minu taga, õigemini ta hõikas mulle, muidu polekski märganud. Pean võitlema, et ta mind enne vahetusala ei näeks. Finišis ütles Krister, et ma olin näost ikka päris hall kui talle vastu tulin.

no ei tule see käsi sealt välja

rattasõidu algus - nüüd ma teile alles näitan

pool rattast läbi

veel on natuke jõudu

kristjan elab tuliselt kaasa

vist oli nii põnev rattasõit, et väike Marlon leidis omale mugava aseme

Kus said õudused lõpu

Sisenen vahetusalasse enesetundega, mis peaks olema siis kui teed ühe korraliku võistluse ja annad endast kõik. Aga ei, ma pean veel poolmaratoni jooksma. Enne vahetusala hõikas Kristjan (vend), et Tanel on kahe minuti kaugusel. Mis kuradi Tanel?

Asja krooniks märkan, et vahetusalas vahetab rattakingi tossude vastu Erko Selde. Erko on siis Anneli sõbranna/töökaaslase elukaaslane, kes esimest aastat triatlonis. Mis paganama moodi ta siia nii vara jõudis? Ta oli must oma neli minutit kiiremini ujunud, vaid kolm minutit aeglasemalt sõitnud ning ülejäänud kaks siis neelasid minu kasuks vahetusalad. Ma olen seda varem vist öelnud, et vahetusala on mu parim triatloni spordiala. Kiitsin teda kõva tulemuse eest ning läksin oma teed. Lisakommentaarina, kuna oli nn. chip timing (kiibiaeg), siis paremad ujujad lasti minust mõni minut varem rajale.

Hakkan jooksma, jalalabasi ei tunne, pulss läheb vaevu 145 peale. Kristjan hõikab kohe peale vahetusala, et vahe Taneliga on 26 sekundit, kes see Tanel veel on? Peale järgmist kurvi saan teada. Tätoveeritud spetsiifilise kombega mehes tunnen ära Tanel Padari. Mis kuradi moodi ta juba siia sai? Soovin talle jõudu ning kiidan väga hea rattasõidu eest. Sõitis ta ju minuga üsna samasse aega.

Peale teist kilomeetrit on joogipunkt. Kugistan alla vahetusalast kaasa võetud geeli ning hakkan vaikselt jalgu alla saama. Kui joostud on 5-6 kilomeetrit astun Taivo Vellingule saba peale. Deja-vu: Taivo väljendab ilmekalt seda, kuidas ma teda igal triatlonil umbes samas kohas jooksurajal tagant tulles ehmatan. Kuigi mul on halb ja raske ja vahepeal pistab, siis ikkagi tõstan jooksurajal vaikselt aga kindlalt oma positsiooni.

Kaheteistkümnendaks kilomeetriks on mul sääred ja tagareied nii läbi, et krampide vältimiseks pean võtma järsemad tõusunukid kõndides. Vaatan, et see taktika otseselt midagi halba kaasa ei too ning tänu kiiremale sammule laugetel ja laskumistel parandan ikkagi vähehaaval oma kohta. Raske on, 6 kilomeetrit enne lõppu möödun lätlasest, kellega üksteisest rattarajal oma kümme korda mööda sõitsime ning kellele ma viimasel kahekümnel kilomeetril kui ära kustusin totaalselt alla jäin. Soovitan talle nii nagu alles reedel tuttavaks saanud Bogdanile, kellest ma äsja ringiga möödunud olin, et võta tõusud kõndides ning jookse lauged ja laskumised. Ta ütleb, et ei suuda, liiga läbi on. Viimased neli kilomeetrit ma enam tõusudel ei kõnni, lõpp on liiga lähedal, et mitte riskida. Finišikaare all sooritan rõõmust hüppe ning siis hakkab taastumine õlle ja pastaga.

Kardon on juba ammu kohal. Esimese kahe alaga kaotatud 6 + 4 minutist suutsin ma tagasi joosta oma olematutel jalgadel vaid pool minutit. No Kardon on mägede mees. Vaid veidi peale mind finišeerib Taivo, siis Krister ning palju ei lähe mööda kui ka Erko on finišis.

Aeg kokku: 5:17:45
Koht 141 / 428
Ujumine 1.9 km - 40:30
Ratas 90 km - 2:41:21
Jooks 21.1 km - 1:50:56

siiras rõõm sellest, et jalad jälle

kindlalt maal

vaid 10.5 km on jäänud

Aga mida teised tegid

Anneli osales reedel 5 kilometri jooksul ning oli seal ajaga 25:10 93 osaleja seas 29-s.

Hans-Kristjan läbis pühapäeval aquatloni 100 + 1500 m

Tristan ja Marlon läbisid Ironkids 500 m jooksu.

Mõned kokkuvõtvad sõnad veel festivali kohta. Kuigi ilmaga jälle ei vedanud oli korraldus viimase peal. Iga detail oli paigas, inimesed olid hästi lahked ja abivalmid. Taneli kontsert, triatlon, Ain-Alar Juhanson korraldajana - kõik täiuslik.