19. augustil teen tõenäoliselt raskeima trenni enne maratoni. Trenni teeb eriti raskeks tõik, et eelmisel õhtul mängin 3 tundi Warhammerit (jalgadel tammumine) ja söön kõrvale mingit kräppi. Hommikul mõtlen, et oleks pidanud ennast laadima, aga pole eriti millegagi enam laadida. Teen kolm sooja juustusaia. Mõtlen, et täna ma jooksen peaaegu maratoni ilma teiperi ja laadimiseta (eile jooksin 10km). Kui asja ära teen, siis maraton ei saa ju olla raskem. Kahe tunni ja 55 minutiga jooksen tõusvas tempos nati üle 36 kilomeetri. Vahepeal on ikka päris raske. Kolmekümne teisel kilomeetril on õudsalt raske. Peaaegu murdun. Trennist Kadri küsis järgmisel päeval kui kiiresti ma jooksin? Talle tundus nagu teeks 100 meetri lõike. Einohh komplimendid mulle meeldivad. Trenni kestsin ära. Kuigi esiti oli raske diivanilt püsti saada, siis 2 tundi hiljem tuiasin ringi Kiili kohvikute päeval ja tankisin oma kalorid ilusti burgerite ja kookidega tagasi.
22. augustil avastan ennast mõtlemast. Jooksin just varahommikul metsas 10 kilomeetrit. Täitsa lõpp milline kaif on joosta enne kella seitset uduses ja niiskes metsas ilma särgita. Jooks kui spordiala toob meid kõige lähemale inimese ürgsele olemusele. Taban ennast mõtlemas, et olen 43 aastat vana, see on siis umbes ürginimese oodatav keskmine eluiga. Samas on mu füüsiline võimekus selline, et kui praktilised oskused välja jätta, oleksin võimeline olema täitsa asjalik kütt või sõdalane. Enamik tänapäeva mehi seda enda kohta ilmselt öelda ei julgeks. Mõtlen, kui ma olin 33, nii 10 aastat tagasi, või hoopis 23. Tõenäoliselt olen hetkel kõige tugevam, kui vaadata kui kiirelt ma võin joosta, ratast sõita, suusatada, lõuatõmbeid, erinevaid raskusi tõsta jne. See on tegelt inspireeriv tunne. 10 aastat tagasi olin ma kindlasti painduvam ja oskasin tõenäoliselt paremini poksida. Ma ei usu, et palju paremini, kuna mul on tunne et aastatega sisse kodeeritud liigutuste mustrid ei kao nii kergelt ära.
23. August – Kangru Kross
Kangrus tuli joosta ametlikult kaks kilomeetrit (kaks ringi krossirajal). Minu ja Olegi GPS-i jaoks tuli distantsi kokku 1.88 / km. Samas kui arvesse võtta tihedat metsa ja väga kurvilist rada, siis kes seda GPS-i täpsust seal teab. Rada oli küll kõvem, kui Vaela-Mõisaküla, kuid samas künklikum (või siis küngas pluss auk) ja nagu öeldud kurvisem. Muidu hea pinnas, kuid kohati turritas mõni kivi või juurikas. Soojenduseks tegin kaks või kolm ringi ning võimlesin. Soojenduse ajal tabasin ennast mõtlemast, et nüüd kolmandat korda küll enam jalga väänata ei tahaks.
Raja ääres seisis mu peamine konkurent Kaspar rattariided seljas. Kuna stardini oli vaid kümmekond minutit uurisin, kus ta jooksuriided on. Selgus, et tekkinud terviseprobleem ei luba tal joosta ning taandab ennast karikavõistluse konkurentsist tõstes mind selle esikohale. Natuke kahju, võitlus oli meil kõva, kuigi mul poleks enam sanssi olnud seda vahet kinni joosta. Mis teha, piiripeal veteranisport nagu meil on, asjad juhtuvad. Ometi tegi ta mul elu lihtsaks. Nüüd tuli ainult natuke vahet suurendada järgmise mehega, et päev enne maratoni ei peaks Paeknas liiga palju pingutama.
Okei, starti. Alustan ettevaatlikult, kuid omastarust piisavalt kiiresti. Kahte kilomeetrit pole kerge joosta. Kuidas joosta kiiresti, aga mitte liiga kiiresti? Vigadeks palju ruumi pole. Nagu oodatud lähevad ees Oleg ja Erkki (Hummal), aga läheb ka kolmas – keegi tundmatu sinises särgis. Lähen omas rütmis neljandana. Vahe esimestega kasvab, aga minu selja tagant läheb vähehaaval hingamine ja sammumüdin vaiksemaks. Loodan, et ehk sinisärk hakkab kustuma. Ei hakka, kuigi peale 800 meetrit enam meie vahe ei suurene. Esimese ringi lõpus näitab tabloo umbes 3:30 – täitsa hea tempo ju. Hakkan ennast vaikselt kooma poole vajutama. Vahe sinisärgiga hakkab vaikselt vähenema. Mõtlen et enne lõppu on vaja see 15-20 meetri peale saada, siis on tugeva spurdiga võimalust. Poole ringi peal karjatan – väänan uuesti vasakut jalga. Valus on, teen mõned kõnnisammud. Proovin longates jooksma saada. Vaikselt hakkan uuesti hoogu üles saama. Eesolija on lootusetult läinud. Kurvis kiikan üle õla – paar taganttulijat lähenevad. Pean läbi valu spurtima. Ca 10 sekundit kaotasin teisel ringil, kui vanuseklassi lähima konkurendi ees on mul 20 sekundit jälle juures.
Arvutan kiirelt, et viimasel etapil võin joosta kilmeetreid kuni 30 sekundit tavapärasest aeglasemalt, ehk sisuliselt maratonitempos.
Jalg on rohkem paistes, kui eelmiste äparduste tagajärjel. Valusööstud käivad isegi hüppeliigese siseküljes ja tallas. Külmutan pidevalt. Järgmistel päevadel on kõik igatpidi jooksuga üsna halvasti. Lonkan ja olen igatpidi väsinud ning katki. Laupäeval teen lühendatud pika jooksu. Kogu tee on valus, aga 24 kilomeetrit saan läbitud. Tundus sama raske nagu jookseks 36, iga külje pealt. Pikad tempolõigud (5 x 1,6 km) on tempo poolest Ok (4:10-15), aga enesetunne on nadi. Järgmisel päeval jooksutrenni ei tee, veedan hoopis päeva airsofti mängides.
28. augustil tunnen, et hakkan vaikselt jalgu alla saama. Jooksen koos klubiga statal 4 x 1200. Tempo 3:45 / km ja hingamine on normaalne. Aga ei, järgmisel päeval jälle raske olla. Pea läheb paksuks ja joosta raske. Palavikku õnneks pole. Täna, 30. augusti lõpus plaanin ennast kirja panna. Kahjuks sain sekord mina enne otsa, kui võistlus kätte jõudis. Tahan asja siiski lõpuni teha ning peale seda oktoobrini puhata.
Loodan väga, et järgmise postituse saan kirjutada positiivses võtmes Tallinna maratonist: „A Dios Le Pido“ (palun jumalat). Ma pole religioosne, lihtsalt suvaline pealkiri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar