Kiiver haiseb - Tartu Mill Triatlon 2017

Esimene asi, mis mu täna hommikul pähe lõi oli see, kui ma juunis oma tütre pildi sotsiaalmeediasse panin, siis sai see päevaga 10 korda rohkem "laike", kui mu blogi eales on saanud. Ehk ilmselt saan ma "selle teise asjaga" triatlonist paremini hakkama. Tegelikult on kõik hästi ja arusaadav, teistpidi oleks olnud lihtsalt kurb. Tütre sünni kohta mäletan veel seda, et oli teine juuni varahommik ning autoaknad olid jääs. Istusime sisse ning ma pidin neid kraapima hakkama.

Nädala alguses olin kahtlev oma vormi osas, sest mõned testtreeningud ei olnud just paljulubavad. 24 km jooksul, kus oli vaja joosta viimased 6 km tempokalt suutsin vaevu kilomeetri aegasi alla nelja ja poole minuti hoida. Kui tegin "bricki (tellist)", kus sõitsin 40 km kergelt ning jooksin peale 7 km tugevalt oli 4:10 tempo parim, mis ma jooksus suutsin. Teisipäeval aga jooksime 5 x 1 km lõike ning keskmiseks ajaks tuli 3:38 (vabalt, ilma kangutamata). See kummutas kahtlused, vorm pidi olema hea.

Seekord läksin Tartusse üksi, sest beebit polnud mõtet kaasa võtta. Kõlab muidugi üsna tüütu, sõidad kaks tundi, teed oma asja ära ja siis kaks tundi koju tagasi. Samas inimene, kes vähegi triatlonist lugu peab ei tohiks seda võistlust maha magada. Kesklinnas, väga huvitav rada, super korraldus jne. See lihtsalt on üks "peab tegema" võistlus. Tasemelt nagu Ironman, aga kordades soodsama hinnaga. Sõit on tüütu, aga kui kohal olen (jõudsin kaks tundi varem), siis on edasi juba kõik tore, sest kindlasti kohtan tuttavaid, keda on tänu jooksule ja triatlonile päris palju tekkinud. Nägin jooksutrennist Oliveri, kes läbis oma esimese triatloni, veel kohtasin triatloni perekonda Vellinguid. Kaasa elamas olid ujumistrenni kaaslased Kristjan ja Karli (tänan toetuse eest, sellest on alati abi!). Lisaks nägin vana klassikaaslast Urmot, kes samuti läbis oma esimese triatloni ning loomulikult olid kohal vanad sõbrad-konkurendid Krister ja Kardon. Seoses Kristeriga, tema naine on muide mu endine klassiõde lahenes kohe ka probleem kuhu ma oma koti saan jätta. Üldse oli Kerli täiega tegija tehes pilte ning tuues meile peale võistlust Cocat ja saiakesi, aitähh sulle!

brother from another mother (and father),

enne starti rõõmsad näod

Väike pang oli mul ujumisprillidega. Võtsin esimest korda kaasa täiesti tutikad (ära proovitud mudel - Speedo Fastskin Elite 3), kuid neil oli väike probleem. Enne kui vette jõudsin läksid nad kaks korda järjest nina juurest pooleks. Kristerile tegi mu rumalus muidugi veidi nalja, esimest korda nende prillidega triatlonil, ilma, et oleks varem kordagi proovinud. Eks ma siis harjusin selle mõttega, et küllap tuleb osa jõest läbida Tarzani-stiilis (pea vee peal). Õnneks kalipsoga pole see nii ulmeliselt raske kui ilma. Ujumine oli sel aastal kuidagi eriliselt kehv. Vool oli nõrgem ning vesi oli kuidagi turbulentne. Ma ei tea, kuidas see võimalik, aga jõgi lihtsalt lainetas ja korralikult. Ka rulluv start väga ei aidanud, sest osalejaid oli seekord tavapärasest rohkem (kõik väljamüüdud) ning üksteise otsas ujumist oli ikka väga palju. Ehk korralik pesumasin, alles viimane kolmandik oli normaalne. Mõtlesin küll, et proovin asja väga rahulikult võtta ning igasugu matse ja kokkupõrkeid ignoreerida, kuid korra jäin ikka kahe suurt kasvu kaaslase vahele ning tõmbasin sahmaka vett kopsu, mille väljaköhimiseks läks oma minutijagu aega. Erinevalt lõdvast olekust pinge all siiski hoidsid prillid ennast koos ning sain selle ebamugava asja tehtud. Veest tulles vaatasin kella ning 24:50 ei olnud kindlasti aeg, mille järele olin tulnud. Samas Tartu milli ujumise aega ei saa kunagi tõsiselt võtta sest tingimused ujumiseks on väga erinevad. Eelmisel aastal oli vesi peegelsile ja kiire vooluga, sel aastal pigem vastupidi. Kõikide ujujate ajad olid sel aastal eelmisest kehvemad. 

Ujumise aeg: 24:50, koht 196.

Keskmine pulss: 149

Nüüd on selline koht, kus minumeelest suur osa inimesi mõtleb, et vahetusalas peaks veidi hinge tõmbama. Aga ei ole nii, esimene vahetusala peab olema kindlasti suurema pingutusega tehtud kui ujumine, sest seal on võimalik väga palju kohti ja aega võita. Puhata tuleb rattal kui olematu pingutusega saab liikuda üle 30 km/h. Võib olla oli asi selles, et ma nii taga veest välja tulin, aga juba enne rattale jõudmist jooksin kalipsoga oma kümnekonnast inimesest mööda. Muidu läks vahetusala normaalselt. Ainus koht, kus sekundeid kaotasin oi see kui numbrivöö tagurpidi peale tõmbasin. Esimene emotsioon kui kiivri pähe sain oli - "kurat, see ju haiseb." Olin seda korduvalt läbi higistanud, aga mitte kunagi desinfitseerinud. Kas keegi soovib järgmiseks võistluseks mu kiivrit laenata? Nali - tegelikult teen ta täna korralikult korda ning oma nunnut ei laena kellelegi. Poc Cerebel on tõesti hea eraldistardi kiiver. Kuigi veidi lärmakas, aga siiski mugav, kiire ja hea vaateväljaga.

T1 aeg: 1:27, tõusin 178. kohale - vot nii palju võib vahetusalas võita.

Rattasõit hakkas kingadega juramisega. Olin rattalemineku trenni teinud sokkides, kuid märjad jalad ei tahtnud seekord kuidagi kingadesse minna. Läks oma 2-3 minutit ning ca 5 kohakaotust enne kui asjad jonksu sain. Hea märk oli see, et kohe sõidu alguses nägin Vasarikku sest tavaliselt on ta must enne ratast oma paar minutit eespool. Ratta esimesed 5 minutit läheb mul tavaliselt pulsi alandamiseks ja normaalsesse sõidurütmi saamiseks. Sealt edasi läheb töötegemiseks. Rattal tegelikult juba kuuendat võistlust järjest must keegi ei möödunud. Kõik kiiremad mehed olid eespool. Jah alguses käis natuke pendeldamist edasi-tagasi. Aga 15-ks kilomeetriks olin need duellijad kõik kaugele maha jätnud. Rattal ei läinud mul kordagi raskeks, tegin oma sõitu, mingit kindlat aega taga ei ajanud. Paaril korral tegin teadlikult raskemaks Jakobi tänava tõusul kui püsti üles raiusin. Teadsin, et olen tugev ja saan seda omale lubada. Mõlemal korral tuli seal 3-5 kohta parandust ning alati teadsin, et järgneb kurvine laskumine, kus saab pulsi uuesti väga madalale. Huvitav on see, kui tõusu lõpus oled ca 5 meetrit konkurendist eespool, siis peale lühikest lauget osa kasvab see kiirelt 40 meetri peale. Nii palju varem saab hakata kiirendama. Natuke tegin tööd ta Tartust väljas vastutuule osas, sest arvasin, et see on koht, kus saab aega võita.

Rajal otsisin tuttavaid nägusi. Kristerist ja Taivost sain mööda esimesel ringil, Kardonit aga ei näinud kusagil. Veel möödusin Jürgen Ligist ning parimatest naistest (Eleri Etverk ja Alma Sarapuu). Kui neist kahest viimasest möödas olin, siis ütles sisetunne, et naised mind täna ei võida. Vahepeal vaatasin kellast jooksvat kiirust ning sain aru, et laugetel küljetuulega aladel hoidsin ilma suurema pingutuseta üle 41 kilomeetrist tunnikiirust. Tartu linn loomulikult oma kurvide, tõusude ja ebatasase teega tõmbas keskmist korralikult alla. Vahetusalasse jõudsin triatloni kohta isegi üllatavalt värskena edestades selle alaga isegi sellist tuntud nime nagu Priit Ailt (mees, kes tegi päeva kiireima ujumisspliti). Mult siis päeva 16-s aeg rattal.

seekord sain kiiremini rattalt maha

ka konkurendihärra rattaga ühel pool

Ratta aeg: 01:02:15, keskmine kiirus strava järgi 39.7 km/h

Keskmine pulss: 164

T2-st pole väga midagi rääkida sest see läks viperusteta ja alla minuti. Parimast ajast ca 15 sekundit aeglasemalt, aga ma ei tee ju üldse vahetusala trenni. 43.s olin seal muidu. Oluline, mida märkasin oli see, et vahetusala oli üsna tühi, järelikult olin ikka kõvasti tõusnud.

Joostes samuti nagu rattal läheb esimene kilomeeter rütmi leidmiseks ja lihaste lõdvestamiseks. Ei tee numbrit kui keegi seal mööda jookseb. Kombeka pidin eest lahti tõmbama kuna vastasel juhul ei liigu õlad üldse. Hea meelega oleks ta üldse poolde kehasse rebinud, aga see oli reeglitega rangelt keelatud. Lootsin, et suudan kilomeetreid võtta veidi alla 4:15, aga sisemine kell seadistas selle tempo isegi alla 4:10. Nädal varem poleks seda uskunud, aga päevad on erinevad. Jooksus mööduti must kokku kolmel korral, kuid ühe esimesel kilomeetril mööduja sain teisel ringil uuesti kätte - jõuvarude jagamine on keeruline kunst. Teise ringi alguses lippasin mööda esimesele läinud Kalev Kruusist, kellele hõikasin paar julgustavat sõna. Vastuseks sain: "Kurat, kuidas te niimoodi jooksete?" Ei olnud vastusega kitsi ning soovitasin rohkem harjutada. Eks ma tegelt tõusin oma jooksutempoga kamalujagu kohti. Tuleb lihtsalt targalt joosta ning seljad, mis kauguses paistma hakkavad võib juba ette võidetuteks lugeda, lihtsalt tuleb olla kannatlik ning plaanist kinni pidada. Keegi ei suuda lambist lõpus oluliselt tempot tõsta. Olümpiadistantsil joostes võib juba ette arvestada, et 5-8 km on kõige raskemad. Selleks ajaks on juba pikalt võisteldud ning minna on veel piisavalt palju et puht emotsiooni pealt tempot hoida on raske. Proovin tavaliselt selles osas ennast kuidagi välja tsoonida. Pea mõtetest tühjaks ning keskenduda igale sammule, aistingule eraldi jne.

kui pingutada tund ja viiskümmend minutit

laktaadiläve lähedal, siis läheb asi fotogeenilisusest

juba väga kaugele

Kui 7 kilomeetrit joostud mõtlesin, et töö on nüüd tehtud ning võin veidi lahedamat võtta hakkas kauguses paistma valge-sinine kombe koos helesinise nokatsiga. Kas tõesti Kardon? Olin ta juba tehnilise rikkega peas maha kandnud. Mis sellest et olin väsinud, aga tuli kindlaks teha. Hakkasin hambad ristis suruma ning maamärkide juures kella vaatama. Esimeseks vaheks meie puhul sain 21 sekundit. Teadsin et kerge see püüdmine ei saa olema. Olin Stravas ta tegemisi vaadanud. See jooksutrennide maht ja kvaliteet võrreldes varasemate aastatega oli tal hoopis teine. Enam ei olnud tegemist 4:50 tempos finišisse löntsiva mehega, vaid minek oli pigem nagu kogenud jooksja oma. Siinkohal kummardus Kardonile või ta treenerile sest aastaga on tehtud väga head tööd. Vaiksel nii iga natukese aja tagant kontrollides märkasin, et meie vaheline vahe väheneb iga korraga 2-3 sekundit. Vähemalt oli mille nimel pingutada. See ekstra ponnistus viimastel rasketel kilomeetritel andis mulle nii mõnegi koha teiste otseste konkurentide vastu. Kui kilomeeter oli joosta seadsin ennast vaikselt helesinise nokatsi taha hetkeks puhkama. Veidi ennast kogunud laususin: "väga hea rattasõit Kardon, kuid mitte piisav." Kardon vastas: "jah, ainult üks kilomeeter jäi puudu." Enne finišit vahetasin mõned sõnad veel teise kaasvõistlejaga, kes tänas mind väga hea vedamistöö eest (olin teda ikka mitu kohta ettepoole tirinud) ning lubas, et finišisirgel ta mu vastu spurtima ei hakka. Pidas sõna. Luku tõmbasin muidugi viisakuse pärast enne finišit ikka kinni sest äkki tehakse jälle pilti. Mees peab jääma alati džentelmeniks. Finišis vajusin kurnatusest istuli ning kohe pakuti leevenduseks juua.

töö tehtud - Kristerilt isiklik rekord olümpiadistantsi jooksus.

Jooksu aeg: 41:55, koht 49-s. Keskmine tempo 4:07 / km (distants 10.25 km)

Jooksu pulss: 170

Aeg kokku: 2:11:27, koht 40.

Selleks, et koju sõita kulus kaks kokakoolat ja Red Bull. vastasel juhul oleksin liikluses ohtlikuks muutunud. Koju oli vaja jõuda, sest seal ootasid juba hea seltskond, saun, soe tünn, head õlled, liha, puuviljad, pavlova tort ning mis kõige tähtsam: hea seltskond.

Kokkuvõttes vaatamata sellele, et üle 100 võistleja oli rohkem (palju ka välismaalasi) tõstsin oma lõpukohta oluliselt. Kui ma võtan kolm minutit ujumise ajast maha (tänu halvematele tingimustele, millega ei arvestanud), siis võin öelda, et sisuliselt sai ka teine hooajaks seatud eesmärk täidetud. Edasi ootab mind mõned nädalad pikki ja raskeid treeninguid ning järgmise start alles nelja nädala pärast Otepääl, kus eesmärgiks 4 tunni ja 50 minuti alistamine.