Veider lugu mesilastega
Kui keegi mulle seda räägiks siis ei teakski kas uskuda või mitte. Sõitsin oma tavapärast Tuhala-Jüri-Assaku-Kiili jne ringi. Kokku koos lisapoognatega ümmargused 70 kilomeetrit. Proovin sõita 10 km kergelt, 10 km tempokalt, siis 5 kergelt, 10 tempokalt jne. Tegelt väsisin mingi hetk ära ja sõitsin edasi lõike 5 km kaupa. Lihtsalt reied olid eelmistel päevadel liiga kinni tambitud. Igal juhul teen oma tempo lõiku ja järsku plaks: miski sumisev asi suus. Enne kui aru saan on ta refleksist välja sülitatud - vedas et sutsakat ei saanud. Mõne minuti pärast kordub sama asi, kuid seekord maandub tatine elukas suust mu reiele puusa juurde ja paneb sinna litaka ära. Natuke on valus, kuid kümne minuti pärast ei tunne enam midagi ning saan oma trenni rõõmsalt lõpuni tehtud. Pakun, et "sõbrad" kes mind külastasid olid tavalised maamesilased. Mis on tõenäosus, et see juhtub kaks korda ühe sõidu jooksul? Siiani on kõikvõimalikud põrnikad ja putukad pauguga vastu kiivrit, prille või keha prantsatanud, suhu on vaid paaril korral miskid pisemad tegelased sattunud. No ma ei sõida ka päris suu ammuli, kuid pingutuse ajal läheb ta natuke ikka lahti.
enamus ajast kasutan õues treenimiseks
tavalist maanteeratast
Viievõistlus Varblas
Vanade sõpradega sai paar päeva Varbla puhkekülas nn. "maksapuhastuslaagrit" peetud. Laivo oli õllepudelite vahele muuhulgas oda, ketta ning 7-kilose kuuli peitnud. Tuli siis kõik see kümme matsi teisel päeval välja ajada, et üks korralik meeste mõõduvõtt organiseerida. Ebatavapärane oli vast see, et tegime kõik alad muru peal või heinamaal paljajalu. Kaugust hüppasime ja kuuli tõukasime liivasele võrkpalliväljakule. Esimene suurem üllatus oli see, et 100-meetri jooksus oli mul alles neljas aeg. Natuke sai asja heastatud kaugushüppega, kus olin kindlalt teine. Kuulitõuge, mis teada-tuntud nõrk ala võib öelda isegi 6.96 ja veeinda kohaga õnnestus. Kahjuks odaviske asemel (mida ma isegi natuke oskan) valisime ohutuma ketteheite. Ketas läks mul oma teed ning sealt eelviimane koht. Viimases 1500m jooksus, mis on minu ala pakkus Laivo ülatuslikult kuni lõpumeetriteni tugevat konkurentsi. Kokkuvõttes sain kaela virtuaalse pronksmedali. Võitjas kahtlust polnud: Laivo teenis maksimumpunktid kõigis alades peale viimase. Eks peab kuskilt kuuli hankima ja kodu muru auguliseks pommitama. Põnevaim võistlus oli vast Hardil, kes juba esimese ala esimestel meetritel oma tagareie ära tõmbas ning edaspidi statisti rolli täitis.
Varbla gäng. Pildilt puudu kaameramees härra Hardi-
Vigane Ots
Valmisolek Otepää Ironmaniks
Kokku olen jooksva aasta jooksul treeninud 537 tundi, millest:
Ujumine: 110 tundi, 263 km
Ratas: 263 tundi, 8223 km
Jooks: 140 tundi, 1622
Jõutreening: 24 tundi
Iseenesest on väga hea ühtlaselt jaotunud pirukas. Ühtlasi pidasin kinni ka oma lubadusest rattasõidu mahtu oluliselt kasvatada ning see tegevus on mulle ka kõige rohkem tagasi toonud viies mind rattal kindlalt esimese 5% hulka triatlonitel/duatlonitel ning reeglina esilehele Filtri temposõidu karikaetappidel. Keskmine kiirus võistlustel on paranenud veidi üle 2 kilomeetri tunnis.
Vaatamata sellele, et jooksumaht on jäänud muutumatuks või isegi veidi langenud olen oma tulemusi parandanud (10 km isikliku rekordi parandus 1 minut ning 2 minutit kiirem Tartu Mill triatlonil). Põhjuseks on kvaliteedi kasv. Olen väga palju investeerinud aega staadionitel lõikude jooksmisse ning jooksuharjutuste tegemisse.
Ka ujumisdistantsidel olen ennast parandanud. Kahjuks küll üsna vähe, ca 1 minut kilomeetri kohta. Olen küll tööd teinud, aga midagi pole teha, lihtsalt on nii.
Alates kevadest olen treeninud Fitzgeraldi level 9 IM70.3 kava järgi, mille täielik täitmine osutus mulle liiga raskeks. Esiteks treeningute maht - mu keha lihtsalt ei pea muu elu kõrvalt sellisele koormusele vastu. Teisalt olen nüüd kahe lapse isa ning eraelu vajab veidi rohkem tähelepanu. Ehk olen pidanud vähendama mitmeid nädalaid kuni nelja tunni võrra. Eks ma aimasin seda juba varem ette kui selle kava võtsin, et ilmselt peab midagi ära jätma. Olen proovinud siiski olulised võtmetrennid ära teha. Olen saanud hakkama suuremate brickidega, ka mitu üle kahe tunni jooksu on tehtud, kuid päris pikki rattasõite pole saanud läbida. Kord on eraelu sõrad vastu pannud, siis jälle ilm kaikad kodaratesse visanud. Viimasel korral kui kõik justkui klappis ilmaennustuse ja muu elu järgi hakkas siiski sadama ning peale 55 kilomeetrit väntamist keerasin vihmast lirtsuvate kingadega koju tagasi. Kokku siiski õnnestus sel aastal teha kolm sõitu, kus kilometraaž tuli napilt-napilt 100 ja 110 vahele. Ei ole võrreldav näiteks härra Padari hiljuti läbitud Etape du Touriga.
Nädalavahetusel tegin kaks testtreeningut:
1. Võimsus. Ratas pukil 4 min intervallid + 4 min puhkus. Intervall 355 w, puhkus 210 w, kahanevalt 1- minutini (kahanes nii intervall kui ka puhkus). Kokku 28 minutit VOMaxis. Olgu öeldud, et eelmisel aastal samal ajal oli mu FTP umbes 260 w, ehk ilmselt poleks ma toona sama trenni ka 50 w madalama võimsusega vastu pidanud.
2. Vastupidavus. Brick - Ratas 80 km + jooks 10,5 km. Väsimuse foonil maksimaalselt Z2 tsoonis. Treening andis kindluse, et kui üle ei pane, siis pean distantsi ilusti vastu. Jooks oli kuumas ning pulsi/kiiruse suhe rahuldav-hea. Rohkem rõõmu tegi rattasõidu keskmise kiiruse 34,4 km/h keskmine pulss 134 lööki minutis (mis näitab väga head kiirusökonoomiat).
Kokkuvõttes, kui tervis vastu peab ning rajal tehnilisi rikkeid ei teki, siis kõik märgid ennustavad Otepää jaoks korralikku tulemust.
Alates kevadest olen treeninud Fitzgeraldi level 9 IM70.3 kava järgi, mille täielik täitmine osutus mulle liiga raskeks. Esiteks treeningute maht - mu keha lihtsalt ei pea muu elu kõrvalt sellisele koormusele vastu. Teisalt olen nüüd kahe lapse isa ning eraelu vajab veidi rohkem tähelepanu. Ehk olen pidanud vähendama mitmeid nädalaid kuni nelja tunni võrra. Eks ma aimasin seda juba varem ette kui selle kava võtsin, et ilmselt peab midagi ära jätma. Olen proovinud siiski olulised võtmetrennid ära teha. Olen saanud hakkama suuremate brickidega, ka mitu üle kahe tunni jooksu on tehtud, kuid päris pikki rattasõite pole saanud läbida. Kord on eraelu sõrad vastu pannud, siis jälle ilm kaikad kodaratesse visanud. Viimasel korral kui kõik justkui klappis ilmaennustuse ja muu elu järgi hakkas siiski sadama ning peale 55 kilomeetrit väntamist keerasin vihmast lirtsuvate kingadega koju tagasi. Kokku siiski õnnestus sel aastal teha kolm sõitu, kus kilometraaž tuli napilt-napilt 100 ja 110 vahele. Ei ole võrreldav näiteks härra Padari hiljuti läbitud Etape du Touriga.
Nädalavahetusel tegin kaks testtreeningut:
1. Võimsus. Ratas pukil 4 min intervallid + 4 min puhkus. Intervall 355 w, puhkus 210 w, kahanevalt 1- minutini (kahanes nii intervall kui ka puhkus). Kokku 28 minutit VOMaxis. Olgu öeldud, et eelmisel aastal samal ajal oli mu FTP umbes 260 w, ehk ilmselt poleks ma toona sama trenni ka 50 w madalama võimsusega vastu pidanud.
2. Vastupidavus. Brick - Ratas 80 km + jooks 10,5 km. Väsimuse foonil maksimaalselt Z2 tsoonis. Treening andis kindluse, et kui üle ei pane, siis pean distantsi ilusti vastu. Jooks oli kuumas ning pulsi/kiiruse suhe rahuldav-hea. Rohkem rõõmu tegi rattasõidu keskmise kiiruse 34,4 km/h keskmine pulss 134 lööki minutis (mis näitab väga head kiirusökonoomiat).
Kokkuvõttes, kui tervis vastu peab ning rajal tehnilisi rikkeid ei teki, siis kõik märgid ennustavad Otepää jaoks korralikku tulemust.
Mul nii hästi ei läinud; 2015 Viljandi sprindis nii kui T1-st minema spurtisin, lendas miski putlane kurku ja pani sutsu ära ka. Kartsin, et hakkab hingamist segama, aga õnneks mitte. Ainult juua ei saanud. Aga peale finišit, kui med-telgist läbi läksin, oli isegi paistetus alla läinud. Ilmselt oli herilane.
VastaKustutaMuide, Valgas sain oma jooksuaja 43:06 peale.
Õnnitlen uue parima 10k puhul triatloni sees.
KustutaIse ka mõtlesin, et kui kurku oleks nõelanud, kas ma oleks siis pidanud igaks juhuks kohe abi otsima minema. Õnneks ma ei ole putukamürkidele eriti allergiline.