Jooks ja triatlon - kombates inimvõimete piire: Jänese tegi jänest, aga haamri sain mina

Jah, nii oli. Alates kolmandast-neljandast kilomeetrist võtsin Maria Jänesele sappa ning nii me oma kümme kilomeetrit koos jooksime. Ühe asja olen ma paljude võistluste jooksul ära õppinud, kui vajad raskel võistlusel tempotegijat, siis otsi sarnase tasemega naisterahvas. Mehed kipuvad võistlema, aga naised jagavad energiat väga targalt, nagu robotid. Ei mingit emotsiooni, testosterooni, vaid vaikselt kannatades tehakse töö ära. Iseenesest väga kihvt, sest jooksuvõistlustel ei saa ma tavaliselt joosta koos naisega, kes kohe-kohe saab oma vanuseklassis Eesti meistriks. Minul oli väga raske, hingamisest sain aru, et tal oli ka raske, aga tal oli kaalul ka palju rohkem kui mul. Pühajärvelt jooksime läbi veel ilusti koos - keskmine tempo rajal 4:35 min /km. Kui peaksid juhuslikult lugema sattuma, siis aitähh abi eest. Saime isegi tuntud jooksuhundi Raio piiroja kätte, kuid kolmeteistkümnendal kilomeetril sain totaalse haamri. Miks just nüüd? Oleks see viis kilomeetrit hiljem juhtunud, oleksin ennast ilusti viisaka jooksusammuga finišisse forsseerinud. Teise joogipunkti mäkke jalutasime juba Piirojaga kõrvuti. Järgmisel päeval uurisin talt - oli oma reied rattal ära tapnud. Jah, Otepää rada ei anna armu, rattarajal murravad jõudu mäed ning tugevad tuuleiilid, üles-alla jooksurada võtab jalgadest viimasegi jõuraasu.

kuna sattusime teisele ringile minnes vestlusse,

siis ema arvas, et jooksen kellegi tuttavaga koos

Nüüd aga kõigest ilusti algusest peale. Ehk lugu sellest, kuidas ma sinna keerulisse lõppu välja jõudsin. Eks lugeja saab hinnata ja soovi korral kommenteerida, kas oleksin pidanud midagi teisiti tegema.

Ujumine

Pühajärv võttis meid seekord vastu tormise ilmaga, vihm ja tugev tuul ning lained, nagu meres, eriti teispool saart. Sättisin ennast üsna startijate rivi tagaossa, isegi Raivo E-Tamm läks oma kolm minutit varem väravast läbi. Oli nagu eelmiselgi aastal turvalisuse huvides rulluv start. Loodus armu ei andnud ning häiritud nähtavusele ning sellele, et lained mind kursilt eemale kandsid pidin nii mõnegi lisameetri ujuma. Ka Meriliis, kes tiimis ujus kurtis raskete tingimuste üle. Igal juhul tulin veest välja plaanitust neli minutit hiljem. Tuletan meelde, et plaaniks oli sel aastal teha kogu võistlus nelja tunni ja viiekümne minutiga. Kuigi lootsin rahulikult ja sujuvalt ujuda ilma liigset energiat kulutamata, siis pidin selle asemel oma mitukümmend minutit loodusjõududega võitlema. Vähemalt saan ennast lohutada sellega, et arvatavasti ei pea niipea enam sellistes ujumistingimustes triatloni tegema.

Ujumise aeg: 41:42

Koht: 391

Keskmine pulss 152

Tänu rattaraja alguse iseärasustele panin seekord rattakingad pedaalide asemel T1 kotti. Vahetusalast väljaminek oli ülesmäge, kohe peale seda tuli keerata hotelli ette ja siis kohe uus pööre paremale. Ehk päris kaua oleks läinud aega, enne kui ma oleks saanud neid hakata kingi sõidu pealt normaalsel kiirusel veeredes jalga panema. Üldiselt sain vahetusalast nagu alati kiiresti oma asjad tehtud ning tõusin sellega 347. kohale.

Rattasõit

Toitumise kohapealt otsustasin seekord kergema lastiga minna. Ees oli aeropudel, mida sain käigupealt täita ning toru peal veepudel, kuhu kallasin kuus geeli. Maitses küll kehvasti, aga ei mingit pakenditega mäkerdamist. Esimese joogi võtsin kohe Otepääl, jõin ja viskasin pudeli minema. Kanepi punktid jätsin vahele ning teise Otepää pudeli tühjendasin aerobaride peal olevasse pudelisse. Varukummi polnud ka peal, kuna ei saanud oma sadulakotti kuhugi kinnitada. Ehk pidin lootma sellele, et midagi seal all katki ei läheks.

ratta algus

Juba esimestel tõusudel sain aru, et sel aastal olen teisest puust. Ehk nendest, keda rajal nägin (va mõned tiimikad) keegi väga pikalt konkureerima ei jäänud. Küllap olid kiiremad poisid juba ammu enne mind veest väljas. Ka pilgud kellale tagasipöörete juures näitasid, et olen vähemalt rattaajaga graafikus. Jälgisin vaid seda, et pulsi keskmine eriti üle 155 ei läheks. Ka sõidu taktika oli sel aastal vähe teine. Sujuva sõidu asemel võtsin kõik tõusud jõuga ning allamäge tegin kergemini, seal oli rohkem rõhku heal asendil kui pedaalimisel. Sain ka pea kõik tuttavad näod kätte välja arvatud Kardoni va vigurvända. Ma ei tea mis nad sinuga seal vahepeal teinud on. Lisakindlust andis veel see, kui teisel ringil tiimi sõitvast tugevast rattanaisest Karmen Reinpõllust enesekindlalt mööda lendasin. Eelmisel aastal olid meie rollid teistpidi.

kusjuures see asend kõlbas päris hästi ka selleks,

et konkurentidest vaba jooksuga mäest alla mööda veereda

Kokkuvõttes oligi ratta peal kõik hea - hea - hea, välja arvatud mõned väikesed nüansid. See, kuidas üks priske soome tüdruk mulle laskumisel järsult ette keeras nii, et pidin pidureid raiuma. Eks neid blokkimisi oli veelgi. Inimesed võiks enne möödumist korra üle õla kiigata või siis üksinda sõites keskjoonest eemale hoida. Ka tuul ja vihm tekitasid vahepeal raskusi. Korra hakkas padukaga külm ja visiir läks uduseks. Tänu tuulele läks üks vasakpööre üsna riskantseks - ma proovin kallutada ühele poole, aga tuul surub jõuga teises suunas. Lisaks tänu tuulele või ma ei tea millele lihtsalt korra tõusul kukuti mu ees - nagu täiesti lambist. Üle õla kiigates nägin, et mees ajas ennast püsti ja hakas uuesti ratta selga ronima. Hästi läks muidugi see, et sellel korral ei ajanud kedagi rattaga alla. Raskeks tegelt eriti ei läinudki, võib olla alles viimasel viieteistkümnel kilomeetril. Aga poolraudmehe distantsi ratta lõpus peabki raskeks minema, muidu pole õige pingutus. No raske uskuda, et kui viimases lõigus Kanepist Otepääle on must ainult 25 inimest kiiremad (neist enamus profid) ma kuskil üle panin. Ehk kokkuvõttes tuli ilus sõit tõusvas tempos.

sõidud selleks korraks sõidetud

Ratta aeg: 2:28:36

Koht: 35

Keskmine pulss: 157

Rattasõiduga olin ennast tõstnud 85. kohale. Kui vahetustelki sisse hüppasin oli seal juba ees Jürgen Ligi, kes oli juba tossud peaaegu jalga saanud. Istusin talle kõrvale ja hakkasin oma asju sättima (konkurendil tuleb silm peal hoida). Kui vahetusalast välja sain hõikas juba vend raja äärest, et Ligi on 20 sekundit ees. Ma siis hõikasin vastu, et ärgu muretsegu, kohe saan kätte. Vahetusalaga tõusin 81. kohale, mis oli mul ka tolle võistluse kõige kõrgem koht. Sellega oleks võinud asi lõppeda.

Jooks

Ligi saingi peale esimest kilomeetri posti kätte. Joosta oli raske, aga mitte liiga raske. Usun, et poleks neid va paganama mägesi olnud, siis oleksin saanud ikka päris hea ajaga hakkama. Kahjuks pole minu jalad selliste asjadega harjunud. Allatulek oli reitele ikka päris karm. Toitumisplaan nägi ette vett ja kahte geeli (3,5 ja 11 km).

Selle tasemega võistlusel on esisaja hulgas ikka päris raske joosta. Ikka korralikult tuleb valu anda, sest ümberringi on ikka korralikud välejalad. Neljandast kilomeetrist läks nii nagu proloogis kirjas - kannatasin, aga hoidsin kinni. Põhiline mõte, mis alates neljateistkümnendast kilomeetrist kummitas oli: Piiroja tuleb vaateulatuses hoida, siis on kõik hästi. Nii ma siis taarusin. Üldiselt olen ma päris hea kannataja, aga seekord oli veresuhkur ikka täitsa maas. Üle kilomeetri korraga joosta ei kannatanud, sest oleks kohe-kohe oksendanud. Üle 50 meetri ei tahtnud kõndida ka, lisaks korralik peapööritus. Koolat ka ei julgenud enne viimast punkti võtta, sest mõtlesin: kõhulahtisus on viimane asi, millest sellisel hetkel unistada. Äkki oleks ikka kohvigeeli pidanud võtma? Neid pakuti toitlustuspunktides. Just kohvigeel oli Piiroja üles äratanud kui ta must ainult kaks ja pool kilomeetrit enne finišit nagu noor sälg mööda kalpsas. Muide jooksurada oli pea pool kilomeetrit pikem. Veel 21 km posti juures vaatasin, et mul üle kahe minuti aega alla viie tunni ajaga lõpetada. Reaalsus oli see, et 500-700 m tuli veel tiirutada enne kui finišikaare alt läbi sain. Vend ütles ka, et ma oli lõpus joostes ikka täielik kivinägu. Ajaga 5:00:20 olin esimene inimene, kes nelja tunni piiri alistada ei suutnud. Piiroja läbis finiši napilt pool minutit varem ning Maria Jänese poolteist minutit varem. Kokku kaotasin teisel ringil 8 kilomeetriga 8 minutit. Eraldi väärib mainimist see, et esimest korda jooksis Kardon minust triatloni võistlusel kiiremini.

ärge muretsege, härra zombi jõuab

kohe finišisse

Jooksu aeg: 1:45:04

Koht: 119

Keskmine pulss: 162

Aeg 5:00:20 andis mulle siis ca 650 startija seas 93 koha ning minu vanuseklassis (ühtlasi tugevaim) oli see siis 23-s. Tugevaim sellepärast, et igas muus vanuseklassis oleks olnud selle ajaga koht kõrgem. Kuigi ajaline plaan jäi täitmata ei tohi soorituse üle väga nuriseda, sest võrreldes muude konkurentide eelmise aasta aegadega olen teinud päris hea arengu. Järgmisel korral julgen vast kohvigeeli ka ära proovida. Lõpetuseks mõned tsitaadid, mida inimesed mulle pärast võistlust on öelnud, ainult teie pärast tasub mul seda projekti jätkata:

Kerli (endine klassiõde): "see, kui tugevalt sa rattal sõitsid, see oli üliäge"

Taivo (kaasvõistleja ja tuttav): "see, kuidas sa seda teed, innustab mind täiega"

Ema: "ma olin su üle väga uhke"

Aitähh Kristjan, et mind kohapeal jälle kogu orgunniga aitasid.