Siseneme 2017 aasta hooaja kolmandasse, ehk viimasesse võistlusetappi

2016 aastal finišeeris minu vanuseklassis IM Otepääl minu ees 19 eesti meest, 2017 aastal oli see number 10. Minu ja vanuseklassi Eesti meistritiitli vahele jääb 10 tugevat meest ning 28 minutit. Nüüd on mul kaks valikut. Ma kas lepin sellega või võtan selles osas midagi ette. Kuigi sel aastal suurt käkkimist ei olnud, olen varem mitmele tuttavale öelnud, et mul on oskus pikkadel distantsidel oma tulemust ära käkkida. Eks ta nii ole, mida pikem on distants, seda pikem on õppimiskõver. Ajast rääkides kärpisin aastaga 17 minutit. 17 minutit on selline tulemus, mis nagu on ja nagu ei ole ka. Kokkuvõttes on see veidi vähem kui poolteist minutit kuus. Peale minu tegid trenni osas kõvasti tööd veel Kardon, Krister, Erko, Tanel Padar jpt. Kõik nad arenesid natuke. Minuga samaväärse arengu tegi neist vast vahest ainult Kardon. Tanelil näiteks jooks ebaõnnestus täielikult. Pole hullu, ma tegin eelmisel aastal Triathlon Estonial 2 x suurema fiasko kui sina sel aastal Pühajärvel. Tean väga täpselt mis sul juhtus - täpselt sama asi, mis mul eelmisel aastal. Lähed suure tuhinaga peale, arvad et oled palju parem kui mullu ja saad juba rattal kangi. Rattalt tuled küll maha plaanipäraselt, aga jooksuks ei jää enam mitte mingeid varusi - õppimiskõver ma ütlen. Enda puhul arvan seda, et kui 100% sellele võistlusele pühenduda, siis peab eraldi mägesi jooksma õppima. Kui muud varianti pole, siis "elevationiga" kevadel jooksulindil. Uue ajagraafiku järgi pole kümmet kuudki jäänud.

Kui palju kohti ja aega suudan järgmise aastaga võtta? Raske öelda, no tahaks vähemalt 15 minutit. Ujumine on kirstunael, Kai küsis Marko Albertilt mu tulemuse kohta, vastust võib ette aimata. No ma ei tea, sügis-talvel võtan selles osas midagi tõsiselt ette. Eks talviste testide tulemused näitavad, mis saab. No raske uskuda, et ma olen selline täielik erand, kellega ei anna mitte midagi teha. Mingid kavad mul on. Pean Vladimiriga (Fortuna pealik) ka rääkima, äkki tal mingeid ideid, mida minuga peale hakata.

Üks parimaid tsitaate, mida olen viimasel ajal lugenud on ühelt järjekordselt legendaarselt triatleedilt ja treenerilt Allan Pitman-ilt: "Inimesed ülehindavad seda, mida on võimalik saavutada aastaga, kuid alahindavad seda, mida on võimalik teha kümne aastaga." Minu arvates võtab triatloni enam - vähem selgeks õppimine sama kaua nagu vanasti võttis "baka" - neli aastat. Siis oskad juba teha, iseasi muidugi, mis tasemel, aga suuri pangesi ei tohiks enam tulla. Asju tuleb vaadata pikemas perspektiivis. Ükskõik, kuidas proovida, minust mingi suurema võistluse võitjat aastaga ei tee. Ühe aastaga on võimalik hoopis asjad ära rikkuda.

IM 70.3 Otepää narratiiv

USA Treener Maria Simone soovitab võistluse analüüsimisel vastata järgmistele küsimustele:

1. Mida ma õppisin? Kindlasti sain uusi kogemusi halva ilmaga ujumiseks. Õppisin seda, et ilmselt vajavad jalad IM Otepää jooksuks spetsiaaltreeningut (mägede).

2. Mis toimis hästi? Arvan, et pacing rattal oli seekord naelapea pihta. Samuti olid sujuvad ja kiired vahetusalad. Lisaks arvan, et oli õige otsus panna rattakingad T1 kotti. Arvan, et ka toitumine rattal oli väga hästi plaanitud (vesi + 6 geeli ühes pudelis).

3. Mille üle olen uhke? Koha ja rattaspliti.

4. Mis ei läinud hästi? Ilmselt ei olnud mul piisavalt head ujumisettevalmistust nendes tingimustes. Aeg tuli kehva kuna käelihastel ei ole piisavat vastupidavust hoida kõrget kadentsi ning olin hädas ka nägemisega, mis tingis paljude lisameetrite läbimist. Tulemuseks kehva aeg suure energiakuluga. Teine probleem oli haamri saamine jooksus. Arvan, et 5 km enne lõppu oleks pidanud võtma kohvigeeli. Lisaks puudus ettevalmistus vastval maastikul jooksmiseks.

5. Kuidas sain hakkama olukordadega, mis ei olnud minu kontrolli all? Normaalselt, ei lasknud ennast olukorrast häirida, tegin oma asja.

6. Kus on kasvuruumi? Kõiges. Jooksus on taseme tõstmine üsna keeruline ning seal on ilmselt ruumi kõige vähem. Enamus tuttvaid väidavad, et ujumises on väga palju arenguruumi ja sellele tuleks keskenduda. Usun ka et rattal annab teha aastaga ca 70% sellest arengust, mis tegin eelmisel talvel, kuigi iga uus watt tuleb aina raskemalt. Usun, et aeg 2:20-2:24 on rattaetapil aastaga saavutatav.

7. Kas tunded ja mõtted võistluse ajal olid kontrolli all, kas midagi aitas või töötas mu vastu? Väga hästi toimis esimese ringi jooksmine Mariaga. Ma ei tea, kas oleksin suutnud või pidanud ennast sundima veel kauem tempos vastu pidama. Kas see oleks olnud võimalik selles seisus? Enne jooksu oli kõik väga külm ja kalkuleeritud.

8. Kas võistluseelne planeerimine aitas või pidurdas mind? Arvan, et läks suhteliselt hästi. Pereinimesena ei ole mul kahjuks 100% võimalik välja puhata, aga usun, et antud olukorras sain normaalselt hakkama.

9. Mis oli toitumis- ja joogistrateegia, kas see toimis? Sellest on räägitud. Üldjuhul toimis.

10. Kuidas oli keskkond? Ilm, maastik, võistlus ise jne? Järves ujumiseks ilmselt peaaegu maksimaalselt ebameeldiv. Meres võib muidugi olukord veel halvem olla. Rattal tugevad tuuleiilid ning päikesega veheldusid paduvihmad. Rattarada oli ka kohati natuke ülerahvastatud. Osad inimesed sõitsid konkreetselt üksteise tuules. Jooksu ja rattaraja profiil olid rasked. Temperatuur oli võistlemiseks sobiv.

Viimase etapi sisu ning taastumine

Aega on mul 8 ja pool nädalat ning eesmärgiks maraton alla kolme tunni. Midagi teha ei ole, tuleb palju joosta. Selle nädala algus oli raske, tagareied andsid tunda viis päeva (neist kolm päeva väga intensiivselt). Teisipäevases jooksutrennis oli valus joosta kiiremini kui 6 min/km, ka vaim oli jätkuvalt kurnatud. Kolmapäeva hommikuks plaanisin seitse, aga jooksin ainult 4 km. Alles kolmapäeva õhtul sain jalad enam-vähem liikuma, kuigi natuke valus oli ikka. Vaatamata sellele, et normaalset tulemust ei oodanud oli vaja Pirita Filter temposõidus anda maksimum. Oli ju minu jaoks viimane etapp ja kiip oli vaja ära viia. Mul on see põhimõte, et kui kohale lähen ja number on peal, siis panen ikka korralikult. Seda ma ka tegin ning puhtalt tahtejõu pealt tuli rajal isiklik rekord ajaga 14:05, keskmine kiirus 42.6 km/h ning 26. koht. Järgmine aasta kavatsen seal 44 km/h keskmist välja sõita.

kannatada (panna?) on vaja, teise Kiili etapi finišini alla ühe kilomeetri

Ilma Pirita tulemust arvestamata olen sarjas kõrgel 16. kohal (peale Pirita punktide arvestust ilmselt veelgi kõrgemal). 2017 aasta sarja tulemused siis kokkuvõttes järgmised:

1. Jüri 15k / 26 / 22:03 / 40.8 kph

2. Kiili 25k / 87 / 38:45 / 38.7 kph

3. Pirita 10k / 28 / 14:08 / 42.4 kph

4. Jüri 15k / 42 / 21:53 / 41.1 kph

5. Kiili 25k / 41 / 36:53 / 40.8 kph

6. Pirita 10k / 26 / 14:05 / 42.6 kph

Pean veel taset hoidma 19. augustil toimuva Triathlon Estonia 90 km eradistardi jaoks ning pärast seda võin rahus rattavormi alla lasta selleks, et paar korralikku jooksu teha. Kui esialgu oli plaan minna 100% jooksule üle, siis tänaseks on see plaan muutunud. Selleks, et toetada oma pikaajalist arengut triatlonis ning vähendada jooksuvigastuste ohtu jõudsin järeldusele, et ma ujumisest ja rattasõidust järgnevaks kaheks kuuks ei loobu. Laias laastus on mul nüüd nädalas viis jooksutrenni, kaks rattasõitu ning kaks ujumist. Viiest jooksust kolm on kvaliteettreeningud ning kaks ülejäänut siis kerge jooks maksimaalselt 10 km. Kvaliteettreeningutest üks on Jüri staadionil lõigud, teine struktureeritud fartlek ning kolmas on pikk jooks. Kusjuures ainult osa pikkadest jooksudest on plaanis teha rahuliku tempoga. Pigem tulevad nad rasked struktureeritud ning hõlmavad lisaks Z2-le veel maratoni ja laktaadiläve temposi. Ujumised tulevad ilma kavata pigem rahulikud. Rattasõidud olenevalt ilmast kas rahulik õues ca poolteist tundi või pukil ca 1 tund intervalle. Lõppeesmärk see, et maratoniperioodi lõpuks ei kahaneks oluliselt mu võimekus ujuda ja ratast sõita. Vastasel juhul oleks oht, et lihased kohalduks ümber ainult jooksmisele, sest seda me ju ei taha.