Gert
Gerti olen korduvalt ka oma blogis varasemalt maininud. Tegemist on siis minust kümmekond aastat noorema, pea kümmekond sentimeetrit pikema ning kümmekond sekundit kiirema jooksjaga keskmaa distantsidel (mees, kes nagu muuseas on enamike 10 km võistlustee lõpuspurtides valmis läbima viimased 200 meetrit alla 30 sekundi). Tegelikult ei ole me omavahel kunagi keskmaal võistelnud, kuid trendid erinevatel mõõduvõtmistel annavad vihjeid selles suunas, et umbes nii võiks see olla. Kogu kevade ja suve esimese poole olen pidanud talle kaotamist taluma (kahel korral 4 km sisehalli ABB võistlustel, kahel korral Rae Runil ning korra Rapla Selveri 10 km jooksus, kui finišeerisime samas sekundis).
Kahjuks on Gert juba viimased kuu aega jooksmisest tervise tõttu väljas. Juba teisel Rae Runil oli kergest allakäigust märke, kui ta vaatamata mu "raudmehe väsimusele" võitis mind teistkordselt täpselt sama pika vahega. Pärnus, 10 km distantsil jäi ta mulle juba paari minuti jagu alla. Edasi pole ta võistlustele jõudnud - liiga teevad pidevad põletikud, püsivalt kehv enesetunne ja muud haigussümptomid. Ehk mees tuleb tänase seisuga viia põhjalikumale uurimisele.
Kaur
Gerdi kaksikvend. Kaur tuli sügisel meie trenni kõige ilusamate numbritega. 10 kilomeetrit on ta meist ainsana jooksnud alla 38 minuti ning ka poolmaratoni tulemus oli juba mullu minu uue rekordiga samasse auku. Millegipärast näitasid kevadel numbrid, et Gert on 2017 aastal kiirem poiss. Nii ka läks. Suve keskpaigaks oli Kauril motivatsioon maas ning trenn oli viimane tegevus, mille peale tuldi. Õnneks on paari kuu jooksul Kaur korraliku kammbäki teinud ning viimased võistlused, treeningud ja mehe motivatsioon ennustavad seda, et kõik suure distantsi rekordid (10, 21, 42) võivad perekonnas minna Kauri kätesse. Ainult maraton on vaja nädala lõpus korralikult realiseerida.
Ake
Poolmaratoni mees - kahjuks järjekordne patsient. Minuga minnakse kas kiirelt üles või siis vigaseks. Ake on jooksja, kes kipub 10 km ja 21 km võistlusi täpselt samas tempos lippama. Sellel aastal kontol siis neli stabiilset poolikut, millest parim mõni sekund üle 1:27, ehk teine aeg tänavu meie pundis sellel distantsil. Millegipärast ei õnnestu tal kohe kuidagi 40-st minutist 10 km distantsil jagu saada. Ake on minuga koos ka mõlemal korral Ironman Otepää rajal mõõtu võtnud, kuid kahjuks jäävad tema ratta- ja ujumisvõimed pigem keskpäraseks või kesiseks. Tartu Linnamaratonil ta seekord ei jookse tänu pidevale tugevale valule sääre siseküljes.
Illo
Illo tõin sisse sellepärast, et tema puhul on tegemist väga hea tööhobusega, kelle töötahe on viimase pooleteise aastaga väga stabiilselt ja olulisel määral tema võistlustulemusi parandanud. Õpiku järgi ei tohiks nii kiiresti areneda. Ehk aastaga on jõutud inimesest, kes suutis vaevu poolmaratoni kahe tunni kanti läbi sörkida meheks, kelle isiklik mark antud distantsil on alla 1:35 ning ka 10 km aeg pole enam 40 minuti piirist kaugel. Samas alles poolteist aastat tagasi hakkas piltlikult öeldes noorem versioon Raivo E. Tammest jooksuga tegelema. Natuke veel ja varsti hakatakse mulle korralikult kandadele astuma. Kokkuvõttes on Illo puhul tegemist betoonist või rauast mehega. Anna talle ette mida tahes, no mees ei murdu.
Vähemalt on meil kolm tervet meest. Kui kuu aega tagasi eesmärki: joosta meie pundiga vähemalt kolm parimat ABB maratoni aega, väljakuulutades tundsin ennast veel üsna kindlalt, siis täna, kus kaks kiiret poissi on audis võib selle plaani täitmine üsna keeruliseks kujuneda. Praeguse seisuga peaksime kõik kolm tegema aja minimaalselt 3:25 kanti. Endal on mul seis nii ja naa. Kui SEB poolmaratonile järgnenud nädal, mis oli plaanitud mul väga jooksumahukaks möödus haiguste tähe all, siis teisel nädalal näitasin juba päris korralikke ökonoomsusnumbreid. Jäin siis kohe peale võistlust külmetushaigusesse ning kohe peale seda kui korraks jalad alla sain järjekordselt oma tuttavasse maohaigusesse.
Mida tähendavad head ökonoomsusnäitajad? Pulsi ja kiiruse suhe nii, et isegi kell arvas, et viimastel nädalatel on mul prognoositud VOmax tõusnud esimest korda üle 60, ehk isegi 61 peale. Ökonoomne pulss minu jaoks on üle 10 km pikkuse distantsi puhul keskmise kiiruse 4:42 min / km kohta 147 lööki minutis. Kahju on muidugi kahest asjast. Esiteks sellest, et ma sain plaanitud treeningmahust ainult kaks kolmandikku joosta ning teiseks sellest, et mu kehakaal pole langenud ning mis seal salata - olen ikka korralikult hea ja paremaga liialdanud. Olgu, 73 kg pole paha, ka rasvaprotsent vähemalt visuaalselt tundub samuti normaalne, aga millegipärast unistasin paar-kolm kilo kergemast massist. Eks laupäeval selgub mis saab. Loodan joosta oma siiani tehtud maratonidest parima ning loodan ka seda, et oskan õigesti oma keha signaale lugeda ning sellele vastava tempo valida. Kui tuleb aeg alla kolme tunni - no see oleks ühe pikaajalise unistuse täitumine. Aga kui tuleb isiklik rekord, siis olen ikka õnnelik. Eks varsti kirjutan, mis sai. Pakun, et mu šansid on 40/60. Numbrid näitavad, et peaks saama hakkama. Samas olen pigem kiiruslikku tüüpi lihastega ning kipun pikematel võistlustel, kui kaks tundi, regulaarselt haamreid saama.
Vähemalt on meil kolm tervet meest. Kui kuu aega tagasi eesmärki: joosta meie pundiga vähemalt kolm parimat ABB maratoni aega, väljakuulutades tundsin ennast veel üsna kindlalt, siis täna, kus kaks kiiret poissi on audis võib selle plaani täitmine üsna keeruliseks kujuneda. Praeguse seisuga peaksime kõik kolm tegema aja minimaalselt 3:25 kanti. Endal on mul seis nii ja naa. Kui SEB poolmaratonile järgnenud nädal, mis oli plaanitud mul väga jooksumahukaks möödus haiguste tähe all, siis teisel nädalal näitasin juba päris korralikke ökonoomsusnumbreid. Jäin siis kohe peale võistlust külmetushaigusesse ning kohe peale seda kui korraks jalad alla sain järjekordselt oma tuttavasse maohaigusesse.
Mida tähendavad head ökonoomsusnäitajad? Pulsi ja kiiruse suhe nii, et isegi kell arvas, et viimastel nädalatel on mul prognoositud VOmax tõusnud esimest korda üle 60, ehk isegi 61 peale. Ökonoomne pulss minu jaoks on üle 10 km pikkuse distantsi puhul keskmise kiiruse 4:42 min / km kohta 147 lööki minutis. Kahju on muidugi kahest asjast. Esiteks sellest, et ma sain plaanitud treeningmahust ainult kaks kolmandikku joosta ning teiseks sellest, et mu kehakaal pole langenud ning mis seal salata - olen ikka korralikult hea ja paremaga liialdanud. Olgu, 73 kg pole paha, ka rasvaprotsent vähemalt visuaalselt tundub samuti normaalne, aga millegipärast unistasin paar-kolm kilo kergemast massist. Eks laupäeval selgub mis saab. Loodan joosta oma siiani tehtud maratonidest parima ning loodan ka seda, et oskan õigesti oma keha signaale lugeda ning sellele vastava tempo valida. Kui tuleb aeg alla kolme tunni - no see oleks ühe pikaajalise unistuse täitumine. Aga kui tuleb isiklik rekord, siis olen ikka õnnelik. Eks varsti kirjutan, mis sai. Pakun, et mu šansid on 40/60. Numbrid näitavad, et peaks saama hakkama. Samas olen pigem kiiruslikku tüüpi lihastega ning kipun pikematel võistlustel, kui kaks tundi, regulaarselt haamreid saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar