299

Täna hommikul näitas kaal 73.3 kg. Eile õhtuks oli tõsine plaan ZWIFTis võistelda. Tavaliselt olen seda teinud reedeti. Kuna reedeks näitas võistluste ajakava 20 km sõitu laugel maal ning neljapäevaks oli märgitud 30 km rada, mis läks kahel korral üle 140-meetrise kõrgusega Box Hill'i, siis oli selge, kumba ma eelistan. Loomulikult mägist ja pikemat. Ehk plaanid tuli natuke ümber teha. Kirsiks tordile sai veel kolmapäevaõhtune ämma kõne: "briketti oleks vaja homme vedada." Ok, peale tööd läksin ja vedasin poolteist tundi, mis jättis mu enne võistlust piisava ajalise varuga, et jõuaks veel süüa, toitu seedida ning SIS Go Hydro abiga vedelikke laadida.

Londoni rada Zwifti's on tehtud hästi huvitavalt. Kõigepealt sellist asja nagu Box Hill päriselt Londonis ei asu. Mägi on täiesti olemas, aga tegelikkuses asub Surreys 70 km Londoni kesklinnast edelas. Zwifti rada on aga selline, et suur osa rajast läheb läbi mööda Londoni kesklinna UCI raja virtuaalset koopiat. Ehk me külastame Buckinghami palee juures asuvat parki (koht, kus lõpeb näiteks Londoni jooksumaraton), parlamendihoonet koos Big Ben-iga, Trafalgari väljakut, Thamesi kaldaid, ületame Toweri ja Chelsea silla ning ka muid vaatamisväärsusi, mida ma kas ei tunne või mille imetlemiseks mul piimhapet täis jalgadega mahti ei ole veel olnud. Edasi tuleb poole kilomeetrine tunnel, mis sisuliselt teleporteerib meid Londonist eemale maakohta, kus asub ka kurikuulus Box Hill, ehk erinevalt päris ratturitest ei pea me sinnajõudmiseks kümneid kilomeetreid lauskmaal väntama, vaid saame otse läbi teleportatsioonitunneli. Kokkuvõttes on arendajad väga laheda asjaga hakkama saanud pannes kokku kaks päris, kuid teineteisest eemal asuvat maailma: Londoni kesklinna ning muheda maakoha koos kontimurdva tõusuga.

Võistlus ise oli natuke harjumatu, kuna kogu B-kategooria startis teistest eraldi, mis tähendab seda, et kogu võistluse jooksul on täpselt teada, mitmendal kohal ma oma otseses konkurentsis olen. Ehk kui tahad oma kategoorias võita, siis tuleb minna esimestega ja kannatada. Kui minut oli stardini, soojendus tehtud ning kirjas juba enam kui 80 startijat, sai hakata panustama sellele, kas ma ennast esikümnesse välja rabelen. Tristani ja Anneli panused olid üksluiselt igavad, ehk jah, küllap ma ikka suudan. Nagu alati stardist sprindiga minema, power lakke. Jalgades andsid tunda nii teisipäeval vendade Kuuskmäedega spordihallis kangutatud kiired kaheksasajad, kui ka äsja tehtud briketi tassimine. Lihastele ma tegelt niiväga ei lootnud, lootsin pigem rohkem oma mootorile, ehk kopsule, verele ja südamele. Esimesed kaheksa kilomeetrit kuni mäeni liikus ca 40-pealine peloton (kuhu ma ka ennast sättisin) kiirelt, B-kategooria kohta liiga kiirelt. Teadsin seda sellest, et kuna olen ilmselt üks favoriite ning kui mul on raske, siis paljud selles grupis teevad kindlasti endale liiga.

Box Hilli tippu sõitmiseks vajalikud 3.4 kilomeetrit läbin ma mõistliku tugeva tempoga tavaliselt ca 9 minutiga, umbes 7 julma minutit võib kuluda mul sõites VOmaxis tuntavalt üle oma laktaadiläve. Mäe esimese otsa võtsin ambitsioonikalt, oma võimete kohta natuke liiga ambitsioonikalt. Kui teise kolmandiku alguseks olin tõusnud neljandale positsioonile, siis mäe tippu sain üheksandana ning hing oli paelaga kaelas. Isegi laskumisel ei antud armu, sest pidin enda grupis hoidmiseks vaeva nägema ning jõudes jalamile otsustasid kolm BRT (Bolt Racing Team) meest veel omakorda rünnata. Õnneks suutsime grupi kokku tõmmata ning edasi läks sündmustevaesemalt. Meid oli vast 7-8 meest ning tabloolt oli näha kuidas meie tugev sõit jälitajatega vahet ainult kasvatas. Teisel ringil mäele lähenedes oli selge, et esikümnest ma enam välja ei kuku. Mäel nagu ikka tõmmati veel esimesed paar minutit koos püsinud grupp pikaks. Ilmselt hakkasid meeste ahjud kõva kütmise peale liiga kuumaks minema ning osad pidid hakkama jahutuseks vett peale kallama. Poolel maal suutsin veel mäe keskel rünnanud BRT meeste kandadel püsida, siis aga kustus üks kolmest BRT mehest lõplikult ning kohe ka pärast seda ei jätkunud mul enam watte, et ülejäänud kahte vaateväljas hoida. Mäe otsas oli mu positsioon neljas jättes piisava vahe ette (15 sekundit), et BRT mehed saaks omavahel lõpuspurdis medalid jagada ning sama palju selja taha kahe järgmise mehega, et kui ma ennast nüüd lõdvaks ei lase, siis peaks suutma seda kohta kuni finišini hoida. Esialgu see vahe mu taga veidi vähenes kuna jälitajad ilmselt lootsid mind salamisi kätte saada, aga pärast mõnda aega punnitamist hakkas see jälle suurenema. Küllap olid mõlemad selleks hetkeks aru saanud, et mõistlikum on hakata valmistuma omavaheliseks sprindiks. Üldiselt 3-4 viimast minutit tulevad vaatamata suurele väsimusele kergemini. Kuna aju saab aru, et pingutus hakkab kohe-kohe lõppema, siis võib hakata vaikselt osasi kehafuktsioone välja lülitama, mis vabastab rohkem energiat võistluse tugevaks lõpetamiseks.

Olen tähele pannud nii ise kui ka lugenud sellest, et peale treenituse ja keha kompositsiooni muutuvad pikemaajalise regulaarse treenimise ja võistlemise tagajärjel veel mõned asjad. Esimene asi on raskuste talumine. Algajatel on väga raske tugevat treeningut taluda, isegi nii raske, et paljude jaoks lõppeb see tee peale esimesest trennist osa võtmist. Isegi meie jooksutrennis olen märganud paari inimest, kes tulid, neil oli silmnähtavalt raske, ilmselt järgnes sellele ka mitu päeva tugevat lihasvalu. Edasipidi ei ole need inimesed ennast rohkem näole andnud. Kogenud treenija jaoks on see justkui rutiin, et ta paneb ennast pidevalt ebamugavasse tsooni, mõnikord kohe tõeliselt ebamugavasse, kuid paari päeva pärast on valmis seda jälle kordama. Valulävi suureneb ju ainult siis, kui valu regulaarselt tunda. Valulävega koos muutuvad ka need kellad, viled ja pidurid, millega keha kaitseb meid enesele liiga tegemise eest. Pärast korduvat pingutust saab keha aru, et polegi nii hull ning kaitsemehhanismid võib tõsta järgmisele tasemele. Ühel hetkel sama pingutus ei tekitagi enam nii palju ebamugavust.

Teine huvitav asi on see, kuidas keha õpib ressursse kasutama. Samal ajal kui toimub teadlik õpe, ehk läbi kogemuse me õpime ennast paremini tundma. Kogenud võistleja saab väga hästi aru selest, kas praegune pingutuse tase on mõistlik, et hea tulemusega finišisse jõuda, ehk oskab valida õigema intensiivsuse. Teine nähtamatu asi, mis tundub et toimib on see, kuidas keha õpib erinevatest kehafunktsioonidest ressursse vabastama pingutusega toimetulekuks. Võtame kasvõi selle finišispurdi, osa ajufunktsioone lülitatakse välja selleks, et vabaneks ressurss viimaseks tugevaks pingutuseks. Proovi korraga spurtida ja matemaatikaülesandeid lahendada? Kindlasti tuleb paremini välja rahulikult sörkides.

Aga selle sõidu lõpp? Finišisse tulin protokollis 86 inimese seast neljandana. Kuna mu 20 minuti FTP x 0.95 oli suurem kui 4 W/kg kohta ning see juhtus esmakordselt, siis tõsteti mu tulemus otse A-kategooriasse. Enam mind B-kategooria võistlustel näha ei saa. Eks hakkan siis esialgu A-kategooria viimaste kohtade nimel punnitama. Kogu talvise treeningtsükli eesmärk sai saavutatud vaid kolme kuuga. Strava annab mu ennustatavaks FTP-ks 311 W, mis on 4,24 W / kg, ZWIFT ja Trainingpeaks ütlevad, et mu tase on 299 W, ehk 4,08 W/kg. Ise lähtun edaspidistes treeningutes viimasest (madalamast) numbrist. Üha enam olen veendunud, et igal inimesel on asjad, kus ta on andekas ja alad, kus ta on vähem andekas või hoopistükis andetu. Kogemused on näidanud, et kui ma võtan omale mõistliku eesmärgi ujumises, siis saavutan selle parimal juhul prognoositust kaks korda pikema ajaga, joostes suudan oma eesmärgi saavutada 50/50 tõenäosusega ning rattal kipun arenema poole kiiremini kui oleks tavapärane. Suur dilemma, kuhu peaks keskenduma? Triatloni õpikud ütlevad, et keskendu oma nõrgimale alale. Aga kui ma ühel rindel arenen palju kiiremini kui teistel ning see on triatloni pikim ala? See tekitab küsimusi, millele ilmselt ei ole nii lihtne vastata? Peatse kuulmiseni / lugemiseni / nägemiseni!

 Sõidan juba viimased kaks nädalat TFC racing team kollases särgis

hammer time!