pühapäev, 31. jaanuar 2016

Jooksujalanõud, ehk mis on pooleteise aastaga muutunud

Kuigi ma olen oma väärtuslikeimaks treeningvahendiks korduvalt GPS-iga spordikella nimetanud on jalanõu ikkagi see vahend ilma milleta ei ole jooksmine üldse võimalik. Jah, pean tunnistama, et paaril võistlusel olen kokku põrganud ühe paljajalujooksjaga.

Poolteist aastat jooksmist on üsna pikk aeg ning olen selle ajaga väga palju arenenud. Tunnen, et olen arenenud väga palju just iseenda vajaduste mõistmises. Hea jalanõu on selline, millega tunnen ennast mugavalt, saan kiiresti joosta, ja mis peamine - ei vigasta ennast. kaks aastat tagasi ostsin tosse nii, et võtsin tuntud kaubamärgi (näiteks Asics) ning ostsin tema kõige kallima mudeli. Arvasin, et tuntud kaubamärgi kalleim mudel garanteerib mulle kiiruse, mugavuse ja kaitseb mind vigastuste eest. Tegelikult ei toimi need asjad absoluutselt nii - sellist mustrit järgides oleks ma kas varsti vigane või oleks enamus mu jooksusessioone kokteil ebamugavusest ja pettumusest. Räägin siis need minu jaoks olulised nüansid jalanõusi eraldi vaadates läbi.

Just hiljuti viskasin Brooks Adrenaline oma arsenalist välja. Kuigi ta oli mul ainuke soe Gore-tex kattega jooksukas pean ma teda vähemalt osaliselt oma vigastuse süüdlaseks. Vähemalt saab ta mind edaspidi teenida jalutuskäikudel.

Mis sai Mizunost

Esimese hooga pean ütlema, et Eestis on Mizuno tohutult hea hinna- ja kvaliteedi suhtega. Eile just vaatasin, et Sportlandis maksis Wave Rider 18 koos soodustusega 59 Eurot. Isegi internetist tellides on teda raske alla 90 Euro kohale saada. Sisuliselt tipptreeningjalanõu 60 Euroga. Vähemalt Nike,  Adidase või Asicsi puhul peaks oma 50% rohkem maksma. 2014 aasta keskel oli see kollane Wave Rider just see, mida ma vajasin. Jooksusamm oli mul toona selline kas kergelt kannale või täistallale maanduv. Jooksin umbes taktiga 160 sammu minutis. Võrreldes näiteks Asics Gel Kinseiga võimaldas Wave Rider mul liikuda tunduvalt kiiremini palju parema maapinna tunnetusega ning ei tekkinud ka valusi veidrates kohtades. Alates 2014 suvest hakkasin ma oma jooksutehnikat teadlikult muutma - tahtsin joosta nagu aafriklased. Hakkasin jooksma tihedama sammuga ning üle pöia - ehk isegi pikamaajooksja jaoks liiga teravalt üle pöia. Ehk siis enam ei vajanud piisava kannapolsterdusega tossu. Tahtsin saada sellist, kus pöid oli paremini kaitstud ja kand madalamal. Eelmise aasta suvel sain kergema vigastuse päka alla just Mizuno Wave-Rideriga joostes. Ehk siis põhjused, miks ma Mizuno pealt ära liikusin: liiga suur kanna ja pöia suhe (treeningjalanõul keskmiselt 14mm), liiga õhuke tald pöia all (just pika otsa jalanõu jaoks) ning ka päkaosa oli veidi liiga lai (mul on kitsad jalalabad). Olen küll mõelnud Wave Hitogamit proovida võistlus- või kiirustreeningute jalanõuna, kuid peale hinna ei suuda hetkel ühtegi asja ette kujutada, mida nad minu jaoks võrreldes Adidas Adios Boost 2-ga paremini teeks. Ehk igal juhul soovitan inimestel proovida Mizunot juhul kui joostes maandud kannale või täistallale või siis sul ei ole liiga kitsas jalalaba. Disain on neil ka minumeelest väga hea. 

Adidas Adizero Adios Boost 2.0

Adidasele sai süda kingitud kui otsustasin proovida Adios 2-te. Kui kõrvale jätta see, et ostsin omale toona liiga väikese numbri (aastaks lillad varbaküüned Tallinna maratonilt) tundusid nad väga kiired ja väga hea tunnetusega. Hetkel on mul siis käsil seeriast juba neljas eksemplar (Adidase jaoks ka neljas põlvkond). Ka pea kõikidelt jooksuvõistluste piltidelt näeb mind just neid mudeleid kandma.

Jooksu mugavuse mõttes on tegemist tohutult hea jalanõuga (mitte raskekaalulisele jookjale). Sellega saab vabalt joosta väga lühikesi maid (näiteks jooksin eelmisel suvel 35-aastasena 100 meetrit alla 13 sekundi). Samal ajal olen nendega läbinud neli maratoni kordagi ennast vigastamata. Jah väikseks möönduseks oli see viies katkestatud maraton. Jalanõudel siis kanna ja pöia suhe 9.4 mm (jah mõnevõrra rohkem kui minimalistlikel, kuid hoiavad vigastuse ära ka siis kui lihased on väga väsinud), kitsas liist (ei sobi laiema jalalabaga inimesele).

Jalanõu on ka negatiivseid külgi. Lõiv, mida peab maksma super jooksukogemuse eest on soolane hind, kehv vastupidavus ning saadavus Eestist. Mõlemad praegu käigusolevad paarid olen tellinud Inglismaalt kuna lihtsalt ei satu sellele mudelile Tallinna poodides peale. Kui vanasti jooksin tihti ka pikke otsi Adios Boostil siis enam seda eriti ei tee - lagunevad laiali. Suveperioodil jooksen korra nädalas Adiosega, et tunnetus säiliks. Ma ütleks, et nende puhul on eluiga tavapärase 700-1000 km asemel pigem 400 km ehk jooksukilomeetri hind tuleb üsna soolane.

Adios konkurentidele ehk "Hall hunt" vs "Oranž rakett"

Adidas Supernova Glide Boost (6 ja 7)

Glide sai üles korjatud alates sellest kui esimest korda selles mudelis boost-materjali kasutama hakati. Otsuse tegemisel lähtusin Roman Fosti kiidulaulust antud mudeli kohta. Ning tõesti tegemist on väga hea neutraalse treening- ja miks mitte võistlusjalanõuga. Ütlengi siinkohal ära, et kõik väljatoodud mudelid on mõeldud neutraalse jalaga inimestele. Kellel on tugev pronatsioon peaks vaatama toestavamaid mudeleid.

Glide puhul meeldib see, et ta on pehme ja mugav samal ajal säilitades kerguse ning hea tunnetuse. Selle tossuga on peale pikkade otsade mugav joosta ka lühikesi kiireid intervalle. Lisaks on ta piisavalt paksu pöiaga ning minu jaoks sobiva pöia-kanna suhtega (9 mm). Jalalaba esiosaga ei ole mul selle mudeliga mitte kunagi probleeme olnud. Pean ehk veel ära mainima, et kui muud jalanõud, millest ma räägin sobivad rohkem kitsa jalalabaga inimesele, siis Glide on selles osas vähem nõudlik. Glide tundub olevat ka veidike suurem, ehk kui muudel mudelitel on mul suuruseks UK 9.5, siis Glide puhul on see UK 9.

Peamine erinevus pildil oleva Glide 6 ja 7 vahel on see, et seitsmenda põlvkonna tossu paelad ei kipu iseeneslikult jooksmise ajal vanema.

mõlemad juba üsna pastlad (ca 900 km), Glide 6 vs Glide 7. 7 peal 
see vidin tänu millele lindil jooksmised arvutisse lähevad

Adidas Energy Boost 2 ESM

Uusim mudel mu repertuaaris. Olen nendega vaid 2 korda jooksnud. Kuna mu muud pikamaa treeningjalanõud hakkavad vaikselt õhtale jõudma, siis sai poes käidud. Glide Boosti ei olnud ning otsustasin vahelduseks Energy Boosti proovida. Teadsin eelnevalt, et oma omadustelt peaks ta olema Glidele üsna sarnane. vaid veidikene kõrgem kand (1 mm). Kaalu peaks tal olema numbrite järgi mõned grammid vähem.

Põhilise erinevusega hakkab silma ehk harjutust veidi tihkem Tech-fit pealne (veniv ja tundub, et ilma õmblusteta). Ehk siis jalg on justkui tihkemalt jalanõus sees. Reaalselt on see vahe nii väike, et kui mul silmad kinni siduda ning panna jooksma uue Glide või Energy Boostiga, siis ma arvan, et ma ei saaks aru, mis mul jalas on.

Eks natuke oleneb sellest ka kui hästi Energy Boost kestab, aga praegu arvan nii, et edaspidi ostan selle mudeli kumb on poes soodsam või ilusamate värvidega. Minu jaoks käituvad nad mõlemad väga sarnaselt, ehk teevad täpselt seda, mida ma suure kilometraažiga jalanõult ootan.

Kokkuvõttes ei ole olemas sellist asja nagu parim jooksujalanõu. See, mis võib ühele inimesele väga meeldida või teise jaoks olla suisa ohtlik. Samuti ei ole kalleimad jooksujalanõud parimad. Mõni odav võib olla väga hea. Minu jooksuajaloo kalleim toss valmistas mulle suurima pettumuse. Kristjan ostis expolt enne Honolulu maratoni odavaimad Asicsid ning jooksis nendega oma esimese maratoni täiesti probleemivabalt.

"Must energia", jah ma annan tossudele nimesi






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar