Väljakutse tehtud - suhkur söömata

Reedel möödus 31 päeva sellest kui algas periood, mil võisin igasugu mõnusaid maiustusi vaadata ja katsuda, aga suhu panna ei tohtinud. Kuigi oli raske läks seekord napilt napilt õnneks. Veel läbis minuga edukalt selle katse Anneli. Anneli kõrval osales väljakutses veel paar tema töökaaslast, kuid nemad kahjuks murdusid üsna kiiresti. Üks kahtlane õhtu mul siiski oli. Jõin viina ja mahla, aga see oli juba ammu kokku lepitud pidu ning sain endaga kokkuleppele, et teen selle õhtu osas väikese erandi. Tulemused? Kaotasin kehakaalus umbes ühe kilo. Ma arvan, et arvestades pingutust on seda kaalukaotust liiga vähe. Märkasin, et hakkasin õhtuti lohutuseks võileibu sööma. Kas tahaks seda katset uuesti teha? Ei taha. Muidugi pean vähem magusat tarbima, aga pigem võiks see õige võistuskaalu saavutamise tee olla selline, et korra nädalas ikkagi midagi mõnusat endale luban, Pigem loobun kõikidest saiadest ja leibadest ning hilisõhtusest näksimisest. Olgu, näksin ikka midagi, aga lubatud võiks olla ainult puu- ja köögiviljad.

Parema jala vigastusest räägin ka. Asjalood on täpselt nii nagu ma pool kuud tagasi lootsin. Kui teha kõiki neid asju, mis ma oma eelmises/üle-eelmises artiklis kirjutasin, siis võib vabalt edasi joosta. See nädal on mul jooksumaht juba üle 100 kilomeetri. Ei kõla väga nagu invaliidi teema. Jah, eks ma ikka tunnen seda kõõlust vahepeal talla all, aga sellist seisu nagu siis, kui ma konkreetselt lonkasin, pole tagasi tulnud. Jätkan venituste, kere- ja tallalihaste treenimise, rullimisega ning usun, et poole kuu või veidi rohkema pärast saan oma vigastuse ajaloo varna visata. Lisaks pehmema tossuga saan ka lumes joosta, ei juhtu hullu midagi. Ehk siis lõppjäreldus: liiga jäik jalats ei lasknud pöial õigesti painduda ning tekitas sellega liiga suure pinge kannakõõluses.

Kolmandana pean rääkima Endomondo väljakutsest kuhu ma teid kõiki jaanuari alguses endaga võistlema kutsusin. Arvan, et tänu vigastusele jäi mul umbes 100 kilomeetrit jooksmata ning kukkusin kaheksandala positsioonile. Tänaseks olen ennast siiski neljandale kohale tagasi võidelnud, kuid konkurents on väga tihe. Palju inimesi on juurde tulnud ning teine kuni üheksas koht on sisuliselt saja kilomeetri sees. Kuigi vastupidavus tänu korralikule mahule on üsna hea, siis kiiruslikud võimed ei ole hetkel kiita. Arvutasin välja, et hetke maratonivorm võimaldaks Ilma lume ja jääta joosta 3:15 kanti. Samuti pole kiita laktaadi lävi, mis on umbes 4:20-4:25 min/km. Selleks, et joosta üle mu 5 ja 10 km rekordid ning omada reaalset võimalust 3 tunni alistamiseks maratonis tuleks laktaadi lävi viia alla 4:05/km. Plaan, kuidas suve alguseks sinna jõud on olemas. Peab ainult lootma, et minu geneetika nüüd nii lootusetu ka pole.

hetkeseis kilomeetrite tabelis