Mida ma Indrek Tustiti loengust kõrva taha panin

Eks ma olen igasugu informatsiooni treenimise, taastumise, toitumise jne kohta juba aastaid igalt poolt ammutanud, nii raamatutest, internetilehekülgedelt, interviuudest, vestlustest teadjatemaga jne. Pidevalt tuleb peale uusi uuringuid ja teooriaid, millest siis mõned lükatakse aeg-ajalt ümber. Väga suureks väljakutseks on minu (ja ma usun ka paljude teiste inimeste jaoks, kes on iseendale treeneriks ja ka nende, kes on teistele treeneriks) kõige olulisemate asjade väljanoppimine ja nende kasutamine õiges proportsioonis. Asja teeb omakorda veel keerulisemaks see, et kõik meetodid ei anna erinevate inimeste puhul samu tulemusi. Pidevalt keerlevad peas küsimused, mida süüa, kui palju süüa, kas venitada või mitte, kui jah siis missuguse meetodiga venitada (dünaamiline, staatiline, aktiiv-isoleeritud), kui palju teha kiirustreeninguid, kas ja kui palju jõuharjutusi teha, kas insanity on vastupidavussportlasele sobiv ja palju muudki.

Sellel nädalal õnnestus meeste tervise nädala raames kuulata Indrek Tustiti (füsioterapeut, valitud vähemalt korra aasta treeneriks) ettekannet sportimise ja sportimisega alustamise teemadel. Kuigi osad töökaaslased pärast nokkisid, et "Janar, sinust räägiti väga palju", panin siiski mitu olulist teadmist omale kõrva taha. Töökaaslastele vastasin naljaga, et ma panin vahepeal loengul näpud kõrvadesse ja tegin: "lalalalalalalalalalalalala." Eks selles naljas on natuke tõde ka, kuna Indrek Tustit peab harrastussportlasi kõige ohtlikumaks grupiks, ning harrastussportlase mõiste on välja mõeldud ainult selleks, et arstidel (nagu tema) piisavalt tööd oleks. Sisuliselt inimesed, kes elavad nagu tavalised töö- ja pereinimesed, kui treenivad nagu tippsportlased (varem või hiljem viib katastroofini). Ma arvan, et esiteks härra Tustit dramatiseeris selle meelega üle ning teiseks ei treeni ma päris nagu tippsportlane sest kes mu blogi on piisavalt lugenud, siis ma lihtsalt ei taastuks ära. Eks igast aukukukkumisest proovin õppida midagi ning samas peab ütlema, et mu valulävi läheb aasta-aastalt kõrgemaks. Kui paar aastat tagasi piisas kahel päeval järjest 15 km jooksust, siis nüüd on vaja oma kolmel päeval vähemalt 20km läbida eeldusel, et ma pole ette teiperinud.

Aga nüüd olulised punktid.
1. Jõutreening on väga oluline komponent kõikidele vastupidavusalade harrastajatele. Vaja selleks, et vähendada vigastuste ohtu ning tõsta testosterooni, mis pikub pikkade aeroobsete treeningutega liiga madalale langema.

2. Venitamine on oluline (mitmed teooriad vaidlevad vastu) sportlastele alates 30 eluaastast, kuna lihased hakkavad lühenema. Lihaste lühenemine omakorda põhjustab liigesevaevusi. Lühidalt liigeses on ca 2 mm vaba ruumi ning ülepinges lühenenud lihas tõmbab luud üksteise vastu, mis tekitabki valu. Tasub teha kaks pikemat venitussessiooni nädalas (ca 20-30 minutit, sobib väga hästi jooga)

3. Palju HIITi ei ole vastupidavussportlasele eriti sobiv kuna liiga palju anaeroobset tööd kipub lõhkuma aeroobseks tegevuseks vajalikke ensüüme. Ma pole nüüd 100% kindel, et sain sellest põhjusest päris täpselt aru.

4. Traditsioonilised staatilised harjutused nagu näiteks plank on palju efektiivsemad kui teha samal ajal liigutusi (näiteks tõstad käsi või jalgu). Jah sama väidab ka mu uus (2015 välja antud) jooksuraamat "Build your runner's body."

5. Jooksja peaks vähemalt korra nädalas tegema kiireid lõike. Ainuüksi selleks, et rahulike treeningute tempo tunduks kergem (pluss siis seos arengu ja testosterooniga).

6. Inimene vajab ööpäevas mitte rohkem kui 1 spl suhkrut - hästi väike kogus. Noh lihtsalt üks "obvious fakt", tegelt peaks seda ammu iga lugeja teadma, et suhkur on paha.

Kokkuvõttes siis sai loetud ette mõned asjad, mida ma kavatsen edaspidi treeningutes natuke rohkem kasutada.

väike illustratsioon pildipangast - sõidu pealt kingade jalgapaneku

 õppisin alles 2015 augustis selgeks