Tulemus oli selline, et pärast 18 kilomeetri jooksu lumes olen järgmisest päevast sisuliselt invaliid olnud. Parema jala kanna all on selline tunne, et oleks justkui mingi luu sealt ära murdnud. Samas ma tean, et see, mis mulle liiga teeb on hoopis korralikult käima tõmmatud plantarfastsiit (kannakõõluse põletik). Eriti ebamugav on olukord just hommikuti või palja jalu kõva põranda peal kõndides.
Kuigi jah paraku läbi valusa kogemuse sain lõpuks enam-vähem asjale pihta, miks mu jalg alates kolmandast jaanuarist pidevalt mulle muret valmistanud on. Probeem on kas lumi ja jää, minu jäigad maastikutossud või siis kombinatsioon mõlemast. Laupäeval kui jalg kõndides haiget tegi jooksin peale rattasõitu soojade jalgadega lindil 3 kilomeetrit. Joostes ei tundnud mitte mingit valu. Pühapäeval tõmbasin jala kinesioteibiga kinni ning õhtul tegin rahulikult 13 kilomeetrit koos väikeste kiirendustega. Teip aitab, talla all oli küll ebamugav pea kogu jooksu, aga valu ei tundnud.
Tavaliselt olen ma oma vigastustest jagu saanud nii, et likvideerin vigastuse põhjuse, kuid sellegi poolest jätkan treeninguid. Tavaliselt ka muidugi vähendan umbes 50% koormust valusale kohale (antud juhul siis igasugust jooksmist). Tõenäoliselt ma õue jooksma ei kipu enne kui teed jääst puhtamaks lähevad või siis jalg täiesti korda saab - nii et päev läbi pole üldse miskit valutamist tunda.
Proovisin internetist ka otsida seoseid lume või jää ja plantarfastsiidi vahel. Pigem ei leidnud. Küll aga pidi lumes jooksmine soodustama luuümbrise põletikku. Tõepoolest, vasak säreluu oli reedel ja laupäeval valulik. Kui keegi peaks sellest midagi rohkemat teadma, kirjutage aga julgelt kommentaaridesse.
Kuigi suhkruväljakutsega pole ma siiani murdunud (korra sülitasin katki näritud küpsise prügikasti), siis jooksukilomeetrites läheb vist küll Anneli minust varsti mööda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar