2016 Jooksu väljakutse - ehk miks ma pildilt ära kaon.

15. jaanuar oli viimane päev, mil ma päevalõpu sisuga Eesti jooksjate tabelis Rünno järel teist kohta hoidsin. Põhjuseks miks ma ära kukkuma hakkasin ei olnud ei motivatsiooni langus ega ka isikliku eluga seotud ümberkorraldused. juhtus see, mis jooksjaid kõige tihemini sellises olukorras ikka tabab - vigastus! Alustasin aastat suure hurraaga, lootusega teha kevadel üks väga kõva maraton. Iseenesest ei ole 15 km päevas või siis 400 km kuus joosta minu jaoks midagi enneolematut, kuid uus ja harjumatu oli ilmselt olukord, kuidas ma seda tegema pidin. Juba aasta esimestel päevadel tegin kaks üle 20 kilomeetrist otsa üsna sügavas ja vajuvas lumes. Jalad ei olnud ilmselt sellise pinnasega harjunud ning parema jala tald hakkas tunda andma. Täpsemalt kanna poolt jalavõlvi alt. Ilmselt siis mingi plantarfastsiidi vorm. Valu ei ole tugev, ei sega otseselt jooksmist, kuid see probleem ei kao ära, vaid pigem kõrget nädalakilometraaži hoides hoopis süveneb. Valu tunnen tavaliselt hommikul esimesi samme tehes, siis kui hakkan jooksma (1-2 kilomeetri jooksul) ning jooksu käigus uuesti peale umbes kümnendat kilomeetrit. Praeguses seisus suudaks ma vabalt võistelda kuni poolmaratoni pikkust jooksudistantsi küll mõninga ebamugavusega, kuid siiski kindlalt lõpuni. Poole kuuga sai selges, et niimoodi edasi joostes midagi paremaks muutuma ei hakka, pigem läheb vähehaaval hullemaks. Mingi otsust tuli vastu võtta. Õnneks on hetkel aasta ebasoodsaim aeg jooksu treeninguks ning ma otsustasin, et keskendud nüüd mõnda aega pigem ujumise- ja jõutreeningule. Küll on hea, et ma eelmisel aastal triatloni oma ampluaasse võtsin, pelgalt jooksjana oleksin praegu ikka väga frustreerunud. Muidugi on natuke kahju sellest, et ma selle challenge välja hõikasin. Aga ma luban, et ma tulen täiega tagasi kui jalavalu joostes ära kaob. Sinnamaani püüan joosta üle päeva rahulikult 7-8 km korraga, et keha säilitaks jooksuharjumuse. Kui tunnen, et olukord hakkab paranema, siis hakkan ka vähehaaval uuesti mahtu tõstma. Kui olen täesti korras, siis vähemalt teise koha peale hakkan kindlasti uuesti konkurentsi pakkuma.

Üks asi, mis on jooksuvigastusest väljatulekul minu jaoks täiesti out on igasugu tallatoed või muud tehnilised abivahendid. Kujutan ette, et mingi pool füsio - kaupluse hübriid kukuks mulle kohe esimese hooga tallatugesi müüma. Lihtsalt maksa raha ja paneme sulle kuhugi toe alla. Jah äkki mul ongi  kohe mugav ja asi korras, aga ma ei taha mingil juhul ennast terveks eluks mingitest taldadest sõltuvaks teha. Jalg peab ennast ise ära parandama ja tugevamaks muutuma. Ma olen tuhandeid kilomeetreid neutraalsetes jalatsites jooksnud, mitmeid maratone kergetes õhukeste taldadega jalanõudes ja midagi pole juhtunud.

Teine asi on jookse vähem puhka rohkem. Jah, see on Ok, et ma paranemisfaasis tõmban natuke tagasi, aga pikemas perspektiivis pean ma homme suutma palju rohkem, kui ma suutsin eile. Mul on palju kergemaid vigastusi olenud ning alati olen üle saanud kas sellega, et muudan veidi oma jooksutehnikat või siis treenin, venitan, masseeerin teatud lihaseid. Ehk jälle sama asi - probleemi ei lahendata mitte raha eest ostetud kalli lisavarustusega, vaid vigastuse probleem tuleb inimeses iseendas lahendada. Terve normaalkaalus mees peab olema suutelina jooksma 500 km kuus. Ja kui ta seda ei suuda, siis järelikult on kas jooksutehnika vale, mingid lihased, luud või liigesed on liiga nõrgad või on kehakaal liiga suur. Aga kindlasti pole asi selles, et tal pole mingeid 200 raha maksvaid tallatugesi. Ühesõnaga probleemid tuleb lahendada iseenda sees.

Natuke suhkrust ka. Üsna raske on kuna kommid on mul pidevalt silme all. Mitmel korral olen ennast paberi avamisel suutnud õigel ajal korrale kutsuda. Usun, et olen seeläbi säästnud nädalaga vähemalt 30-40 kommi enneaegsest hukust minu hammaste all. Lisaks on raske jäätise ja pannkookidega. Kuna poiss ei söö neid nii palju ja ma ise olen üsna pannkoogi hull, siis on nad üsna suures koguses hoopis koerasöödaks läinud. Lastele jäätist tõstes on meeletu kiusatus vähemalt lusikas puhtaks lakkuda, aga see on ju ka keelatud. Aga kokkuvõttes on nädal juba libastumisteta möödunud ning ma tunnen, et raskemad ajad hakkavad nüüd läbi saama. Ei näe ma enam komme objektina, millest mõne peaks ma möödudes alati põske pistma. Kokkuvõttes usun, et suur hulk kaloreid on juba säästetud. Kokku tuleb ehk kuuga 1-2 kg võitu kehakaalus, paremad toitumusjarjumused ja kindlasti on ka hambad tänulikumad. Kaalu osas on ainsad küsimused veel selles kui palju ma nüüd peale jooksu ärakukkumist nädalas treeninguga kaloreid kulutan ning kui palju ma maiustuste arvelt muud toitu rohkem söön.

ostsin jälle ühe raamatu (umbes kahekümnes

jooksu teemal), aga soovitan.