Sooja võis olla 11-12 kraadi, päike käis vaheldumisi, kord paistis, siis oli pilve taga. Puhus veel külm edelatuul. Õnneks mitte väga tugevalt, aga piisavalt, et rattal ebamugavusi valmistada. Arvestades rattaringi oli tuule suund üsna halb, aga kirdetuul oleks olnud veel hullem. Tuttav tegi enne võistlust ringi ära ja väitis, et tuul puhub igalpool vastu. Natuke ebaloogiline, aga mõnes mõttes oli tal õigus - taganttuulest suure osa kattis ära mets ja samas vastutuul oli just raja lagedal osal. Aga oli ka üks kolme-kilomeetrine teganttuule lõik isegi olemas. Ehk siis kokkuvõttes väga palju küljetuult, palju vastutuult ja veidi taganttuult. Teadsin, et saab olema raske, aga eks kõigil on raske. Kuna ma juba kukkusin rajast kirjutama, siis võiks sellega juba lõpuni minna. Eks ma seal kohapeal uurisin ikka põhjalikult korraldajate käest, et kust august ma sisse pean jooksma, kust välja ja kuhupoole rada üldse läheb. Muidugi võtsin ka arvesse seda, et natuke saab teiste järgi ikka ka teha. Kogu distants (5/26/2,5) koosnes siis sellest, et algul tuli joosta kaks 2,5 km pikkust ringi, siis ratta selga ning kaks 13-kilomeetri pikkust ratta ringi ning lõpuks rattalt maha ja veel üks kahe ja pooleme jooksuring otsa. Jooksurajal oli kõike: asfalti, kruusa, muru, multsa ning isegi Kiili ainuke küngas, millest pidi (ilmselt põnevuse pärast) igal ringil üle jooksma. Rattaring Kiili - Paekna - Sausti koosnes mõnest kilomeetrist heast siledast asfaldist, natuke rohkematest kilomeetritest karedast kergelt künklikust asfaldist ja mõned kilomeetrid olid ikka väga karedad ja künklikud. Otseselt auke vähemalt tees ei olnud, aga mõtlesin, et mõned kohad võivad esmakordsed startijad küll ära ehmatada. Lenksust tuli korralikult kinni hoida, et käsi lahti ei lööks. Mul oli vähemalt see eelis, et ma teadsin rada ette.
Marloni ja Tristani arusaam paarissõidust
Annelile ütlesin siis enne starti, et ma proovin joosta suhteliselt hästi ning ärgu ära ehmatagu kui ma rattal kohti hakkan kaotama. Mul on ju seljataga vähemalt kümme korda rohkem jooksu- kui rattakilomeetreid. Peale lapsepõlve ostsin esimese jalgratta (kohe temporatta) ju alles eelmisel sügisel. 25 aastat praktiliselt ei istunudki ratta selga. Ehk siis eeldasin, et need mehed, kes mu tempos jooksevad on minuga võrreldes rattal ikka väga kiired. Peaasi, et mitte liiga hullult kohti ära anda ning viimases jooksus siis äkki mõni positsioon tagasi võita. Aga kõik plaanid ei lähe päris nii nagu arvad, eriti kui alal, millest koosneb pool võistlust pole mitte mingit võistluskogemust. Ajalise prognoosi panin ka: parimal juhul umbes üks tund ja 15 minutit, aga proovin 1:20-sse saada. Võistlusstrateegia oli ka olemas (alati tasub peas läbi mõelda ja visualiseerida kuidas võistlus kujuneb). Jooksen esimesed 5 kilomeetrit küll kiiresti aga hoian hoolega tagasi, et anaeroobsesse ei läheks. Rattas lajatan haamri ning viimased 2,5 minutit võin haigetel jalgadel kuidagi ikka läbi komberdada. Peamine: no stress, see on elu esimene vahetusaladega võistlus ja peamine eesmärk pole mitte ennast ribadeks tõmmata, vaid õppida - yeah right :D. Vahepeal viisin veel ratta vahetusalasse sellisesse nurka, kus eriti teisi jalgrattaid ei olnud (ise sain valida kuhu) nii et oleks võimalik isegi segaduses olles ta pärast üles leida. Veel sain teada kuhu need kaks väikest kleepekat käivad, mida vahepeal ära tahtsin visata - kiivri peale. Ratta alas nägin palju väga kalleid rattaid ja mitmete all oli jookse, mis uuena maksavad sama palju kui minu jalgratas (mitte küll päris letikat, aga seda, millega ostsin). Aga oli ka palju oinasarvi (klassikalisi maanteerattaid). Oma Plasmaga olin ma kuskil kesktase. Hea raam, Ultegra grupp. Muidu stock treeningjooksudega (sellel aastal jooksude upgrademiseks eelarvet ei jätku), ainult sadula olin sobivama vastu vahetanud (ISM Adamo Attack) ja aerobarile panin joogisüsteemi, et saaks täiskiirusel kukkumisega riskimata juua. Sõiduasendi tegin omale ise suure hulga videode vaatamise, artiklite lugemise ja katsetamiste tagajärjel.
Stardis räägiti uuesti üle kustkohast rada läheb ja kuhu läheb mimg mida peab veel silmas pidama. Ei jõudnud pingesse minnagi või tuleb see sellest, et olen viimasel ajal tihemini võistlema hakanud ja iga uus võistlus ei olegi enam midagi nii erutavat. Igal juhul olin rahulik, aga põnevil. Kõik need uued vidinad, jalgrattad, vahetusalad, tossudel kummipaelad, triatlonikombe tekitas põnevust ja see fakt, et läksin lihtsalt uut ala õppima ning iga tulemus, mis tuleb, on isiklik rekord. Ratta kindad jätsin ka kätte - lihtsalt arvasin, et vastu tuult hakkab külm ja sõrmed muutuvad tundetuks.
Aga lõpuks see stardivile tuli ja hakkasime lippama. Olin ennast kuhugi keskele sokutanud vaatamata sellele, et ka esimesest reast startides ei oleks ma kellelegi jalgu jäänud. Algus läks nii nagu igal rahvajooksul - pusisin ennast inimeste vahel slaalomit tehes vaikselt ettepoole. Millal ükskord teised minu ümber slaalomit tegema hakkavad? Ühel hetkel adusin, et naisi minust enam eespool ei olnud. See on vist iga tõsisema harrasjata evolutsioon, et peale iseenda võistled alguses naabrimeeste ja sugulastega, siis hakkad vaatama, mitmes naiste hulgas oleks, siis võistled tippnaistega ning lõpuks tippmeestega. Minul on praegu see tippnaiste faas. Esimese kilomeetri ajaks tuli 3:35, seda oli kehas ka tunda, et tempo oli kiirem kui plaanitud. Korrigeerisin selle edaspidi nelja peale - võistlus on ju üsna pikk. Möödusin noorest silkajast Armin Angerjärvest, kes mind eelmisel kevadel Elvas 10 kilomeetri jooksus võitis ning kuna minu ette tekkis vahe, siis hakkasin vedama 4min / km gruppi. Rattale tuli minna küll kiirelt, aga värske jalaga. Umbes selline see grupp teise ringi lõpuni ka püsis. Ühel hetkel oli mu kõrval Kõrvemaa võistluselt tuntud raudmees. Teinud vahepeal kodutööd teadsin, et ta nimi on Alo Alunurm ning vähemalt minust on ta triatlonimaailmas kõvem tegija. Pidin ka kohe seda äratundmist jagama. Üldse kipun ma rasketel võistlustel inimestega lobisema. Ühel hetkel möödusin ma ühest teisest tegelasest (protokollist vaatasin, et oli Toomas L) ning kuna minu ees oli rajal väike takistus, siis põikasin veidi järsult ta ette, mille peale ta vastu mu jalga läks nii, et ma tasakaalu kaotasin ja oleksin peaaegu siruli multsa sisse lennanud. Viisakas nagu ma olen vabandasin kohe, mille peale sain ainult miski sapise vastuse, täpselt ei mäleta. Ilmselt oli Tom kas väsinud, naisega riius või teda lihtsalt häiris, et inimesed raske töö ajal lobisevad. Igal juhul ei teinud ma sellest suuremat numbrit ning silkasin mäest ülesminekul tast uuesti mööda. Niikuinii kui naise kommentaare uskuda oli mul terve võistluse suu kõrvuni peas. Ma lihtsalt nautisin kogu seda protsessi ning vaatamata väsimusele püsis tuju tõesti kogu aja eufooriliselt laes.
hetk enne starti (olen teiste taga)
start on antud
Gruppi vedamas (211 on Alunurm ja kirjudes
riietes taga Rohde)
Vahetusalaga läks normaalselt kuigi olin seal protokolli järgi üks aeglasemaid. Kuna mu pea oli kogu vahetusala protsessiga hõivatud, siis ajasin nupud sassi ja ei suutnud kella modet ratta peale vahetada. Kilomeetri vaheaegu sain, aga kadentsi mitte (ilmselt oli see üle 100). Scott Boa rattaking läheb natuke aeglaselt jalga (kuigi ära tuleb väga kiirelt) ja kiivriga tegin ka ühe vale lükke. Rattaking on vahetusalas joostes ka natuke aeglasem kui sokkides või paljajalu. Vahetusalasse sisenesin kahekümne kolmandana ja välja tulin vast paar kohta tagapool. Rattaklambrid sain hoobilt kinni ning alustasin sõitu. Esimesel sirgel sõitsin kohe hooga oma uuest sõbrast Toomasest mööda (jälle). Ilmselt sudis ta oma rattakingadega midagi. Umbes kolm kilomeetrit stardist möödus ta minust uuesti ning siis veel üks ratas (Chris Rohde? värvilised riided). Ok, pole hullu, saldo Paeknasse jõudes (6km) ainult -1 minu kahjuks. Samas tundus, et ma justkui läheneks paarile teisele eessõitjale. Kurve võtsin ka nii kiirelt kui ei ole seda kunagi varem teinud. Peale Paeknat taganttuul ning ühe jutiga lendasin mööda "fulldiscist" ja "kõrgetest pöidadest" ning lisaks kohe ka ühest oinasarvest. Vaatasin, et kilomeetri keskmised mul vahepeal 1:22 ja 1:23 (ca 43 km tunnis). Alla 1:30 keskmisi pole ma sellel teel varem teinud. Saldo +2 mulle. Pähe tekkis kahtlus, et äkki ma eksisin oma rattasõidu võimete kohapealt.
Selline tähesõdalane olin rattal
Peale Nabala risti järsku pööret, kus on halva tee peal väike tõus nägin enda ees veel ühte ratturit. Tema pressis püsti kõrget käiku - ma istudes kerget käiku kiirelt kerides järel. Laskumisel oligi ta mul käes. Edasi tuli külm vastutuul ning halb tee. Üks mulle sarnane tegelane läks must mööda ja oma teed, kah erkrohelised põlvikud ja must kombe (Indrek Reinbach?) Samas enne selle halva tee lõppu püüdsin ma veel kinni kaks siniste nimeliste kombedega võistlejat. Stardis mõtlesin, et äge oleks mõnest nimelise kombega tegelasest jagu saada. Üks neist tuli järgi ja möödus minust uuesti enne esimese ringi lõppu. Alla kahe kilomeetri oli tagasipöördeni ning tuulest välja aeglustamine segas natuke mu rütmi. Kuigi ma algul mõtlesin, et tiksun rahulikult tagasipöördeni, siis tundes jalgades lisajõudu kiirendasin, kordasin oma möödumist ning tagasipöördesse läksin juba "vabas vees."
Tagasipööre teisele ringile
Ma ei mäleta, kas ma teise ringi alguses veel kellestki mööda sain, võimalik et sain, aga seda mäletan küll, et selle ringi sõitsin praktiliselt üksinda. Kurvides kiikasin üle õla kartes, et varsti saab keegi mind jälle kätte, aga taga oli tühjus. Alles lõpuprotokollist sain, et kedagi sealt tegelikult enam tulemas ei olnud. Paekna nurka võtsin nii kiirelt, et peaaegu oleks välja sõitnud - tee servast jäi vast 30 sentimeetrit. Mingil hetkel hakkas kauguses must täpp paistma. Rattal on ju see värk, et ainult pooleteise minuti läheduses olev võistleja võib olla distantsi mõttes pea kilomeetri kaugusel. 3 kilomeetrit enne teist vahetust sain selle tegelase kätte ning suutsin vast mõnikümmend sekundit armuaega oma jooksuetapile juurde teenida. Kui kõrvemaa viimastel kilomeetritel kordasin peas matrat "ära jalga välja vääna", siis seekord palusin kõrgemat võimu, et rattakummid terveks jääks (tundus, et läks hästi ja ei tahtnud raisku lasta). Lisaks olin viimane isik, kes möödus enne vahetusala aeglaseimast ratturist ringiga. Rattasõidu lõpetasin 19. positsioonil ja nagu arvata oli sain vahetusalast seekord kiiremini läbi. Kogu aja korrutasin enda peas: "enne paned ratta ära, siis võtad kiivri lahti."
Tähesõdalane lendab vahetusalasse
Ma olen teinud küll jooksutrenne kohe peale rattasõitu, aga see oli esimest korda, kus ma ennast päriselt kinni sõitsin. Reied tundusid nagu hiiglaslikud kanged kuumad pakud ja ma liikusin nagu tigu. Ok, kui kellale vaatasin, siis oli tempo ainult mõni sekund üle 4 min / km, mis tähendas, et asjalood polegi nii hullud kui nad paistavad. Minu õnnetuseks aga osutus see viimane sell, kellest mööda sõitsin igavesti kõvaks jooksumeheks. Jalad olid kinni ja nägin kuidas ta mulle läheneb. Pooleteise kilomeetri peal mööduski. Viskasin pöidla püsti ja hõikasin "hea töö!" See vaatas mind ehmunult ja jooksis edasi. Mis neil triatlonimeestel viga on? Olgu, protokollist sain aru mis sellel isendil, ta oli lätlane ja ilmselt arvas, et ma tahan teda sõimata. Eks ma punnitasin ja muretsesin edasi, et kes must veel mööda võib minna, aga asjata. Ratta peal oli töö tehtud ja vahed olid liiga pikad, et midagi muutuda saaks. Turvaliselt jooksin lõpuni ning mu debüütvõistluse 1 tund, 14 minutit ja 49 sekundit andis mulle hämmastavalt kõrge 20. koha 76 võistleja seas väga tugevas konkurentsis.
Finiš juba paistab
Ajad:
Jooks 5 km - 19:38
Ratas 26 km - 43:47
Jooks 2,5 km - 10:09
Ma olen jooksutreeningutel läbinud pea 10 000 kilomeetrit. Olen alati rääkinud, et ma olen selles andetu ja kõik mis tuleb, see tuleb väga suure tööga. Jalgrattaga olen sõitnud alla 1 000 kilomeetri ja siis teen rattasõidu oma esimesel võistlusel tugevama kui jooksu. Ma ei tea, kust see tuleb, äkki taipoksiga said jalad tugevaks? Ehk siis kokkuvõttes jooksu tegin suure töö ja treeningu pealt, ratast sõitsin talendi pealt ja see tuli välja isegi paremini. Moraal - alati tasub proovida erinevaid asju, kunagi ei tea, milles ma andekas võin olla. Äkki ongi siis triatlon rohkem minu ala kui jooks?
Seitsmeaastane vennapoeg Hans-Kristjan omab juba praegu
suuremat kogemust triatloni-duatloni alal
Eesmärgid täidetud, rahulikult pojaga auto suunas.
Tänan Annelit, kes mind on mõistnud ja toetanud ajal, mil issit poe kodus (teeb jälle trenni), kes oli ka pühapäevasel minu asendamatu tehniline abi. Tänan oma venda Kristjanit ja tema pere, kes tulid mulle jälle kaasa elama ning tänu põhiliselt kellele oma elu selle jooksu ja triatloni teemaga "ära rikkusin" :D
Osa pilte võetud 21cc lehelt, teised tegi Anneli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar