Igal juhul läksime siis meie külast mina, mu elukaaslane, poeg ja Margus. Ilm väga kiita ei olnud, kogu aja tuli seenekat. Asfaldil jooksmiseks oleks selline ilm täitsa Ok. Kahjuks asfaldi ei olnud, oli liiv, muru, kruus ja mõni koht natuke porine ja libe. Kuna ma varem ei olnud Kõrvemaal võistelnud, siis ei osanud rajast enne midagi arvata ning distantsi põhjal võtsin eesmärgiks umbes 1 tund ja 6 minutit. Oleks ma rada enne näinud, siis oleks prognoosi 2-3 minutit aeglasema teinud. Lisaks oli plaan esimese 100 hulka joosta (kirja oli end pannud tuhatkond jooksusõpra). Alustasin viimasest stardigrupist ning alguses oli natuke nikerdamist, et ennast ettepoole saada. Selles mõttes oli vähemalt see huvitav, et kogu raja jooksul jooksis minust ainult üks inimene konkreetselt mööda ja läks eest ära. Ise möödusin väga paljudest.
Esimestel kilomeetritel sai selgeks, et rada on raskem kui ma arvasin. Kops tahtis kergelt kinni minna ning tõusudel tuli end natuke tagasi hoida. Umbes teisest kuni kuuenda kilomeetrini jooksin ühe habemega mehe taga, kelle seljale oli kirjutatud "Ironman Copenhagen finisher," Kui ironman, siis ilmselt oskab oma tempot plaanida ja tundus turvaline valik. Ironman tegi head tempot ja möödusime päris mitmetest. Laugema raja keskmise osa peal hakkas paistma naisterahvas roosas ja otsustasin hoopis teda püüdma hakata. 7-8 kilomeetri peal saingi ta kätte. Edasi oli inimesi juba hõredamalt. Järsku avastasin, et mu kõrval jookseb meesterahvas paljajalu. Arvestades neid kõiki munakive laskumistel kukkusin siis uurima, et kas jalgu ära ei lõhu. Sain vastuseks, et pole hullu. Vaatasin siis natuke ta jalgu ja oligi justkui evolutsioon oma tööd teinud. Täpselt nii nagu raamatus kirjas: laiem arenenud pöid, suur varvas natuke eraldunud, tugevad säärelihased - selline, milliseks paljajalu jooks pidi inimese jalad arendama.
Mitmel korral tahtsin oma kindaid minema visata. Mingil arusaamatul põhjusel olin nad enne starti kätte pistnud ning juba teisel kilomeetril võtsin käest ära ja nüüd oli neid tüütu kanda. Liiga head kindad olid, hea meel, et ära ei visanud. Mis veel juhtus? Neljandal kilomeetril väänasin jalga, aga õnneks mitte väga kõvasti ja valu kadus kiirelt, peale 10-t kilomeetrit hakkas tagasi tulema. Ootamatult kaks kilomeetrit enne lõppu jõudis ironman mulle järele - need ju ammutavad viimaseid energiavarusi kosmosest. 500m lõpuni silt ja kõlaritest kostab, et naiste võitja Kaisa Kukk on finišikoridoris. Njah, arvata võis, et nii läheb. Tänu oma stardipositsioonile ma isegi ei näinud teda. Vaatasin, et nüüd on finišisirge ja hakkasin kiirendama. Ei olnud finišisirge, hoopis finiš oli kaugemal peale väikest tõusu, mul pulss laes. No ironmani päris kätte ei saanud, finišeerisin täpselt tema selja taga. Aeg oli 1:06:59 ja koht 68, sellistes tingimustes, arvan, et olen rahul.
Kohviku diivanil Tristaniga Annelit oodates istus must poiss meile kõrvale. Vaatasin, et Ibrahim Mukunga. Uurisin siis kuidas läks. Ära võitis ning eriti raske ei olevat olnud. Veel kurtsime teineteisele seda kuidas me mõlemad tänu libedale pinnasele oma hüppeliigest vigastasime. Tagasihoidlik häbelik poiss oli. Aga sellel rajal 16 km peaaegu 50 minutiga - see on tase. Lasin lõpetuseks Annelil veel endast võitjaga koos ühe pildi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar