Kevadist vormi testimas, ehk meenutusi Nõmme maanteejooksust

Uhkelt rinnale tagudes võin väita, et olen oma kevadist plaani mahtude kasvatamise osas eeskujulikult täitnud. Veebruar oli treeningu mahtude osas suurem kui kunagi varem ning märts jälle omakorda veel mahukam kui veebruar. Keskmiselt tegin ma nädalas puhast treeningut kolmeteist ja poolel korral, kokku umbes üksteist tundi. Harrastaja kohta on seda päris palju, tippudega võrreldes mitte nii väga. Teoreetiliselt lubaks keha tõsta mahte 20 tunni kanti, mille saaks siis realiseerida põhiliselt jalgrattasõidu mahu kasvatamise arvelt. Palju jooksu kolgib liiga läbi, liiga suur vigastamise oht. Viivuks õnnistas märts meid päikese ja sooja ilmaga ning kõik need päevad kasutasin ma ilusti ära, et rattaga tänavale saada. Kael oli esimestel kordadel jube kange kuna nüüd tuli aero-asendis ka päriselt teed vaadata, mitte nii nagu pukil: jõllitan kuhu jumal juhatab. Vaadates hirmuga sellele, kuidas triatloni ja temposõidu võistlused lähenevad olen paaniliselt oma mahte just ujumises ja rattasõidus oluliselt suurendanud. Joosta oskan ma niigi, ujuda ja rattaga sõita - mitte eriti.

Väga palju olen teinud triatlonikeeles bricke. Brick, kes ei tea, on selline trenn, kus ühele triatloni alale järgneb vahetult teine. Olen neid teinud põhiliselt sisetingimustes või siis nii, et jooksen õues ja ratast teen toas. Meeldejäävaim brick koosnes kolmest ringist, kus igas ringis oli 20 min ratast ja 10 min jooksu. See ajas jalad ikka päris korralikult sassi ning tundus kokuvõttes väsitavam kui teha lihtsalt tunnikesele rattale poolekas jooksu peale. Üllatav selle brickinduse juures on see, et need hirmujutud sellest, kuidas peale rattasõitu on jube raske joosta ei kipu minu puhul eriti kehtima. Igas ratas-jooks brickis olen olnud nii pulsi kui tempo järgi sama võimekas kui lihtsalt jooksma minnes.

Aga nüüd pealkirja teema juurde tagasi minnes. Tegin nädal aega tagasi väikese testi - jooksin 5 km nii kiiresti kui jõudsin. Ajaks 19:37, mis oli isiklik rekord. Ehk minu puhul esimest korda alla 20 minuti. Kuna olen omadega jõudnud sellesse faasi, kus üksinda on pea võimatu rekordeid üle joosta, siis mõtlesin, et lähen panen ennast proovile ka päris võistlusel. Viie kilomeetri jooksud on võistlemiseks väga mugavad. Ei kesta kaua, nendeks ei pea eriti ette valmistuma, taastumine võtab üsna vähe aega ning olulisi korrektuure treeningplaani tegema ei pea. Lisaks saab hea ülevaate oma kiiruslikust vastupidavusest. Minu ettevalmistus oli see, et ma päev varem tegin tavapärase kahe asemel vaid ühe trenni - küll raske, aga basseinis, nii et jalad olid hommikul üsna värsked.

Korralduse osas on Nõmme maanteejooks hästi lihtne. Lähed pool tundi varem kohale, registreerid ennast ainult 10 Euro eest ära, teed soojenduse ja ongi start. Vastavalt nii nagu 5 ja 10 km võistluse puhul soovitatakse läksin kohale parajalt näljasena, kere on kerge ja kõht ei tegele seedimisega ehk kõrge tempo peale ei teki piinavaid gaase (paljude puhul väljendub see nn pistmisena). Ilm oli viimase paari nädala üks halvimaid. Kaks soojakraadi ning taevast sadas alla miskit vihma ja lörtsisegu, mis tegi jalad üsna kiirelt märjaks. Peale viie minutist soojenduse läksin tagasi tuppa (spordikeskuse omasse siis) ning teatasin Annelile, et seal õues ei saa ennast mitte soojaks, vaid saab hoopis külmaks. Mingi hetk ikka läksin tagasi ja tegin sörgi ning dünaamiliste venituste asemel hoopis kiirendusi, et õiget jooksusammu sisse saada ning pulsimootorit üles kerida.

Mõned hetked hiljem olin juba stardis. Silma järgi tundus, et veidi alla 100 jooksuhullu on ennast sellesse mitte nii meeldivasse ilma kohale tarinud. Et mitte korrata Otepääl tehtud viga, kus ma lasin ennast esikolmikus liiga kiirelt stardist minema vedada läksin vabatahtlikult kuhugi startijate pundi lõpuossa. Juba antigi start ning samal hetkel ma avastasin, et ei olegi võimalik oma stopperit käima vajutada. Ettevalmistustuhinas olin unustanud oma Garmini käima panna. Esimese mõnesaja meetriga sai alglaadimine tehtud. Kuskil 300 pealt oli ka miski satelliit olemas ning sain aja käima panna, et mul oleks mingigi ettekujutus tempost olemas. Spordikeskuse territooriumilt välja, kurv paremale ning adusin, et mu kõige suurem hirm: äkki peab Nõmme mäest üles jooksma, saab tõeks. Vähemalt hea, et enne ei teadnud ette pabistada. Ma olen üldse tõusudel jube kogenematu ja kehva ning ainus mõistlik strateegia tundus olevat võtta asja väga konservatiivselt - mitte ennast tõusul ära küpsetada. Siinkohal kasutan võimalust mainida, et kõrguste vahe sellel rajal oli minu jaoks vägagi hirmutav. Ainult 5 kilomeetrise raja peal tuli tõusta üle 30 meetri üles. No muidugi tegi meele mõrudaks kui ma nägin kui paljud inimesed tõusul minust mööda jooksid, aga ma neelasin selle alla sest ma teadsin, seekord jooksen ma targalt. Peale seda rasket küngast kulus veel mõnisada meetrit, et omale õige rütm sisse saada. Mõnest inimesest sain laugel mööda, keegi läks minust mööda ning siis tekkis peaaegu kuni lõpuni status quo - ehk mitte midagi ei juhtunud. Ilmselt ongi see natuke lühematel maadel üks näitaja, et oled paremaks saanud. Üldjuhul alla 20 minuti jooksjad teavad oma võimeid hästi ning rajal ennast ära ei küpseta.

Garmin tegi vahepeal piikse, mitte küll õigetes kohtades, aga sain teada enda jaoks olulise indikaatori - jooksin iga kilomeetri kiiremini kui neli minutit. Minu ees umbes viie meetri kaugusel oli üks umbes minu kasvu meesterahvas, kelle õlale ma minis purdiga siis umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu ennast ponnistasin, ning 30-40 meetrit eespool oli suurem punt. Ja nii see jäigi peaagu muutumatuna kuni lõpuni. Tõepoolest võistlusrada ei olnud muidugi kaugeltki selline, millega ma harjunud, ehk enamus ajast oli kas langus või tõus, mitte nii nagu mu kodu juures, kus kilomeetrite viisi lauget maad. Vähemalt jooksime asfaldil ja ei olnud libe. Ma ei kujuta ette, kuidas seda üldse libedaga joosta saaks.Teadsin, et kuskil 3,6 km peal asub raja kõrgeim punkt ning sealt edasi läheb põhiliselt allamäge. Igal juhul peale seda 3,6 km punkti oli selge, et eesolijaid ilmselt me kätte ei saa ning mul tuleb selle sama härraga, keda ma varem nimetasin lõpus üks vahva duell maha pidada. Kusjuures ma täiega naudin neid masohistlikke duelle. Kes millal ründab? Kelle varud on lõpus paremad? Kes kannatab suuremat valu? Poolteist kilomeetrit enne lõppu kui öeldi kohti, olin 30-s. Enda selja tagant kuulsin, kuidas kellelegi öeldi, et ta on teisel kohal olev naine. No kurat, rohkem naisi ma endast küll mööda ei lase! Sparta esinumbril pidin kahjuks juba esimesel kilomeetril, sellel hirmsal tõusul, minna laskma. Õnneks seda teist naist lõpuosas ei näinud, ilmselt jäi natuke maha.

Viimasel kilomeetril nähes, et sellest hobuseraua tõusust tuleb nüüd alla joosta tegin ma seda, mida ma kõige paremini oskan, ehk joosta kiireid laskumisi. Möödusin eesjooksjast, languse keskel olevat kurvi võtsin ideaaltrajektooris nagu vormel. Isegi siis oli tunne, et peaaegu lendan kurvist välja. Laskumisega tegin ca 5 meetrit vahet enda kasuks (hingamise hääle kaugenemise järgi). Sirgel natuke stabiliseerusin, keegi kuskil hõikas, et 18 minutit on täis - selge, teeme täna alla 20, enam pole palju jäänud. Tuli parkla ning tõmbasin sammu pikaks ja viimaseks 250ks meetriks lülitasin sisse oma kõige kiirema käigu, mis selle väsitava jooksu lõpuks veel jäänud oli. Kuna samme ja hingamist kuulda ei olnud, siis olin oma koha kindlustanud. Finišis muidugi tänasin kaasvõitlejat huvitava jooksu eest. Just sellised väikesed duellid on need, mis mu paremaks teevad, mis panevad mind mugavustsoonist välja minema ja oma piire tõeliselt kompama.

Hetk peale finišijoone ületamist, jalas Anneli kingitud superhead

püksid ja parimad jooksutossud. Ning jah, vahe järgmisega on sees :)

Lõpukoht 29-s ajaga 18 minutit ja 59 sekundit. Ehk tänu sellele viimasele punnitamisele sai sellel künklikult ja keerulisel rajal 19 minuti piir elus esimest korda murtud. Lausa ime, mida konkurents minuga teeb. Keegi oli Garminisse viimase kilomeetri kohta segmendi teinud ning sealt lugesin välja, et jooksin selle korraliku 3:37-ga. Samas midagi ei ole öelda, eestlane on jooksurahvas. Suhteliselt väikesel jooksul joosta künklikul rajal 5 kilomeetrit alla 19 minuti ning saada kõigest 29-s koht. Respect!

nii näeb see viimane kilomeeter välja