Kuidas mulle viimase koha eest medal anti

Seekord on jutt õnneks üsna lühike. Treener arvas, et ma võiks koos paari muu trennikaaslasega võistlema minna. Mõtlesin, et parem on proovida ja kaotada kui mitte üldse proovida. Olen ju ainult kuus kuud selle asjaga tegelenud. Toimus see vahva üritus Jüri ujulas, mis on muide väga hea puhas rahulik kodune koht, kus ma tavaliselt ujumist harjutamas käin, ehk koduväljaku eelis. Annelilt sain veel tema superägedad ja kallid võistlusprillid kaasa. Mu enda omad lähevad tavaliselt hüpates nina kohalt pooleks või tulevad lihtsalt eest ära. Anneli omadega oli lootus, et vähemalt seekord ei pea pimekana-krooli ujuma. Kohale jõudsin ca 25 minutit enne täiskasvanute etappide algust. Riietusruumis oli juba trennikaaslane Märt ees. Tuttavaid nägusi nähes läheb olek alati mõnusamaks ja osa närvipinget kaob seest ära. Õnneks Märt võistles veteranides, nii, et üks inimene vähem kellele kaotada.

Bassuruumi jõudes olid meie klubi naisvõistlejad ka juba kohale jõudnud. Kuna veidi oli aega, siis ujusin ennast vaikselt soojaks. Tegin ka mõned vettehüpped, ning Märdi ülestõstetud pöidlast sain aru, et pilt oli hea. Ise tundsin ka, et need ju üsna perfektsed. Treeneri poolt soovitatud plaan, mille järgi pidin ennast seadma oli nii, et esimesed 50 meetrit hoian ennast tagasi ning saltopöördeid ei tee (liiga suur võimalus ära käkkida). Olgu siis öeldud, et minu alaks oli 100 meetrit vabaujumist ning absoluutklassis oli mul ainult kaks konkurenti. Minu start oli juba kolmas või neljas nii, et närvi koguda eriti ei saanud.

Tulid mõned viled, sain enam-vähem aru kus ja mida ma tegema pean. Viiv enne hüpet kiikasin veel kõrvalrajal startiva Martini poole, kas ma hüppan ikka õigel ajal? Kuna tema hüppas, siis ma hüppasin ka ja plärts, pooleldi kõhukas. Ilmselt selle asemel, et ilusti hea nurgaga vette hüpata tahtsin ma vist kaugust hüpata, ehk kes jõuab õhus kaugemale enne vette jõudmist. Proovisin ennast sundida keskenduma, et hingaks korralikult sujuvalt vette, ujuks hea tehnikaga ning hoiaks vähe tagasi. Hingamisrütmist sain aru, et see hästi ei toimi sest väljahingamised olid kuidagi järsud ja katkendlikud. 50 meetri peal oli selge, et ikka alustasin liiga kiirelt ning pidin oma plaanist lülitada viimaseks pooleks üle nelja hingamisele loobuma. Ainult viimasel sirgel sain mõned tsüklid vahele jätta ja oligi järsku finiš.

Ujulas kohtasin veel endist füüsikaõpetajat, ultrajooksjate hulgas tuntud Rain Vellerinda, kes oli tulnud veteranidega rinda pistma. Kuigi koolist on ikka väga pikk aeg möödas, tundis ta mu ilmselt tänu mu eestlaste seas mitte nii tavapärasele perenimele ära. Sain teada, et teda on varsti ees ootamas 24-tunni jooks. Suht ulme, aga soovin talle selles edu. Samas võistlusrajal kohtume omavahel juba maikuus basseinitriatlonil.

Mis ma siis veel ütlen? Seda, et 100 meetri ujumine on üsna 400 meetri jooksu sarnane, algul proovid hoida tagasi ja lõpus on kops korralikult koos. Kogemuste puudumise pärast tegin kolm viga. Vettehüpe oli natuke käkk (kuigi sellelt kaotasin ainult maksimaalselt sekundi). Algus oli, nagu mul tihti juhtub, veidi liiga kiire (400 meetri jooks ei ole sama, mis 100 meetri jooks). Ja viimasel 25 meetril oleks võinud endast ikkagi rohkem anda (ei olnud eriti väsinud). Ahh tulemus ka? Aeg 1:39:12 (isikliku rekordi parandus nelja ja poole sekundiga) ning kolmas koht kolmest. Nänni anti kah, diplom ja medal. Muide Anneli prillid olid super. Pean omale võistlemiste jaoks kah  sellised hankima. Muid stiile ujuti ka (mina seekord mitte) ning klubile tuli veel hõbe Märdile, kuld Liinale ja Meriliisile kolm medalit, millest vist kaks olid kullad.