Aylaga tossude kulumist uurimas - mida räägib see jooksutehnika kohta?

See nädal algas mul vaevaliselt. Pühapäeval pärast pikemat rattasõitu läksin oma isale appi puid vedama ja seal see jama algas. Kõht läks kuidagi raskeks ja hakkas kergelt valutama. Ei tahtnud kaevelda ning õhtuks me need puud ikkagi ära veetud saime. Aga kõhus oli mingi paha putukas sees. Selline tunne, et olen kõhu liiga täis söönud ning sellepärast tahab magu valutada. Pärast õhtusööki läks asi veel hullemaks ning magama suutsin jääda alles pärast paari tundi voodis vähkremist. Kokku nautisin tol päeval kõhuvalu vähemalt oma kaheksa tundi. Suuremat valu suutsin küll järgmistel päevadel vältida, kuid süüa sain vähe ning stabiilselt oli tunne, et kõht on väga täis, aga samal ajal olen ma näljane. Teisipäevast-neljapäevani olin ma töö pärast Helsinkis. Võtsin oma jooksukad kaasa juhuks kui kõht peaks lubama väheke sörkida. Kuigi läbi kerge valu, loksumise tunde ja pideva ebamugavuse see mul ikkagi isegi kolmel korral õnnestus. Jooksin ringe ümber järve meenutava merelahe, mis asub otse raudteejaamast põhjapoole.

Kõhu sain korda alles neljapäeva õhtuks ning seda tähistasin laevas chilliburgeri ja šokolaadiga. Veel õnnestus selleks aastaks avada merehooaeg. Vesi oli kõigest kolm kraadi, aga saunast otse minnes kannatas paar korda sisse minna küll. Selline vahva jaapani stiilis saun asub üsna Helsinki kesklinnas merekaldal nagu seda on Kultuurisauna. Kellel huvi proovida, siis soovitan seda teha. Kuna ümber selle eelnevalt mainitud lahe jooksis väga palju soomlasi siis õnnestus mul märgata koguni kahte kultuurilist eripära. Esiteks meeldib neil liibukate peal kanda lühikesi pükse. Kuna antud tegevuses suudan ainult ebapraktilisust näha, siis on see ilmselt miski kohalik moeröögatus. Veel meeldis enamikel meestel jooksu ajal pidevalt maha sülitada. Jällegi asi, mida ma Eestis eriti märganud ei ole. Jah sülg on rõve, aga kuna eestlane on kannataja rajvas, siis võtab ta ennast kokku ja neelab selle jõleduse alla:)

pole küll Hki-st, aga riietus on üsna sama

Aga nüüd põhiteema juurde. Reedel tosse jalga tõmmates avastasin, et ühtede mu heade jooksukate aeg on kahjuks ümber saanud. Kuigi tegemist on Eesti jooksjate seal väga populaarse mudeliga, siis minumeelest on see ikkagi parim disain ja värvilahendus, mida ma tossudel näinud olen. Peale selle olid nad hämmastavalt head ka võistlustel. Paraku ühtegi maratoni ma nendega (Adidas Adios Boost 1 siis) ei teinud (Boost 2-l juba kaks seljataga) jääb ikkagi kummitama siiani üks põnevamaid sündmusi nii soorituse, raja kui ka põnevuse pärast - Südasuve maraton Võsul, kus ma eelmisel Juulil 15,4km distantsil umbes tunni ja kahe minutiga 17. koha pälvisin.

Mis neil siis viga oli? Mõlemas jalanõus oli ilusti olemas sõrmepistmise auk juhuks kui käes on palju asju ja vaja tossud sõrmede otsa pista. Ühes igaks juhus koguni kaks tükki. Suurem mure oli tallad. Eriti parema jala oma kus päka välisservas oli platiktugi läbi kulunud nii et väikese sõrme sai kerge vaevaga läbi pehme ja pudeda vahetalla vajutada. Aga nüüd kulumisest. Praktiliselt säilinud kannamuster ning slickid päkad viitavad sellele, et tegemist on inimesega, kes kasutab jooksmisel peamiselt jalalaba esimest osa ning kand maad peaaegu ei puuduta. Ehk siis ametlikes terminites "forefoot striker." Pildil pole näha, aga isegi see väike kiri, mis tähistab kanna osas kulumist on 100% terve. Ayla vasaku kulmu juures on see kõige katkisem osa. Väliskumm on mõlema päka välisservas plastikuni kulunud ning paremal jalal on isegi selle all olev plastiktugi ära kulutatud. Ayla pani tähele seda, et millegipärast on parema jala välisserv kiiremini kulunud kui vasaku oma. Aga otsustasime, et praegu veel järeldusi ei tee. Vaatame tulevikus üle ka järgmised tossud selleks, et aru saada, kas ma tõesti olen veidi balansist väljas ja avaldan paremale jalale suuremat koormust. Tippjooksjate aeglustatud videodest on hästi näha, et peaaegu kõikidel maandub esimesena päka välisserv ning siis rullub jalg sissepoole. Ilmselt käige efektiivsem põrutuse leevendamise moodus, mille inimjalg on aja jooksul omaks võtnud. Seega ei tohiks selles midagi valesti olla kui välisservad on rohkem kulunud. Pigem oleks selge alarm, et midagi on väga valesti kui hoopis siseküljed oleks rohkem kutud. Sellisel juhul ma siin ilmselt analüüsimas ei oleks, vaid oleks ilmselt ammu mingi vigastusega jooksust eemal. Peaaegu ühtlaselt siledaks kulunud päkk viitab ei milegile muule kui äratõukel tekkivale hõõrdejõule. Jõu suuname taha (ja alla) ja kuna maakera ei anna järgi, vaid annab järgi hoopis meie mass, siis nii tekibki jooksmisel see edasi (ja ka üles) liikumine. Natuke hakkida saanud plastik talla keskosal näitab ainult seda, et toss on näinud palju kruusa ja maastikku. Tasasel asfaldil see osa maad ei puuduta.

Aga tänaseks kõik. Tundub, et ilm lubab mu jälle üle pika aja jalgratta selga ja peab kiirustama enne kui jälle sadama hakkab.