Hea vormi saladus

Tänasega võin öelda, et mul on vähemalt 15 aastat kogemusi enda vormi ja välimuse kallal töötamise osas. Nii vormi heaks treenimine ja toitumine kui ka selle täiesti käest ära laskmine on korduvalt läbi tehtud. Olen inimene kellel on sisemine kirg kõike süviti ja teaduslikult uurida ning siis iseenda peal kõike seda katsetada. Peale tuhandete artiklite olen lugenud hoolega läbi vähemalt 10 jooksu-, 5-10 triatloni- ja kolm vabatehnikas ujumise raamatut. Olen vist juba kusagil seda maininud, et vaadates mu lähisugulasi ja ka seda, mis on alati juhtunud kui lasen endal minna vabalangemise teed, siis kaldun oma suure magusaisuga geneetiliselt selgelt ülekalulisusele. Loodusega leppides ja ilma pideva võitluseta kaaluksin ma täna kindlasti üle 100 kilo. Hilisteismeeas hakkasin ma ju oluliselt kiiremini jämedaks minema kui näiteks mu sama vanad sõbrad. Päris mitmel hetkel olen jahmatusega peeglisse vaadanud, korralikult ära ehmatanud ja siis ennast mõneks ajaks käsile võtnud. Mõned meetodid, mida olen kasutanud on toiminud kauem, teised vaid väga lühiajaliselt. Esimene mälestus kehakaalust pärineb mul ajast kui olin 15-aastane ning see number oli 75,xx kilogrammi. Ilmselt varem ei olnud ma kaalu näinud või siis lihtsalt ei huvitunud nendest numbritest seal tablool. Aga poksitrenni riietusruumis oli kaal olemas ja kuna teised kaalusid, siis tundus mõistlik seda sama teha. Aga 15 aastasel vähemalt poleldi spordipoisil on ju ainevahetus korras ja välimus normis. Täna mõned tunnid enne Kõrvemaa kevadjooksu tegin kiire weigh-ini ning kaal näitas 72,7 kg. Pole ju paha 35-aastase mehemüraka kohta. Olen söömise osas viimasel ajal vabamalt võtnud ning see tänane number ei ole tänu sellele ka viimase aasta kõige madalam. Kuigi mu pikkuse ja kaalu numbrid on samad võrreldes valitseva Ironmani maailmameistri Sebastian Kienlega, siis arvestades mu keha koostist võiks mu ideaalne võistluskaal olla 68 ja 70 kilogrammi vahel (tal on jalades veidi rohkem lihasmassi). Loodan sinna ka olulisemate võistluste ajaks (august - oktoober) jõuda.

Sai nüüd eellugu üsna pikalt veeretatud. Vaja ju välja tuua mõni põhjus miks mind üldse peaks kuulama. Aga nüüd asja juurde ehk asjad, mis töötavad.

Looge omale eesmärgid, mis ei ole seotud kaalu ega kehakumeruste ümbermõõtudega. Ammu ära proovitud. Kaalu sihi tekitamine, enda pidev peeglist vahtimine jne ei toimi. Täna olen 90 kilo, tahan saada alla 80 kilo, mõtlen, et kui selle saavutan küll siis näen hea välja ja hakkan elu täiel rinnal elama - EI TOIMI! Esiteks võib suur osa kaalu kaotust olla seotud vedeliku tasakaalu muutumisega (söön tervislikumalt ja rakud seovad vähem vedelikke). Teine ja olulisem küsimus tekib sellest, mis edasi saab. Tavaliselt saab edasi see, et kolme kuu pärast olete veel raskem kui alguses ja veel vähem motiveeritud uut katsumust uuesti ette võtma. Või siis see enda pidev peeglist vaatamine. "Juba päris hea, aga siin on veel natuke pekki, see tuleks õhemaks saada." Ühesõnaga, need ei toimi. Tuleb omale luua reaalsed sooritusega (mitte välimusega) mõõdetavad eesmärgid. See võib olla joosta järjest kõndimata 10 kilomeetrit, joosta maraton alla 3:30, midagi ujumise, rattasõiduga, jõusaalis raskuste tõstmisega - mida iganes. Oluline, et saaks määrata alguspunkti - tänane seis ja tulevikuks uue, parema numbri. Näiteks kui ma tegelesin mõned aastad tagasi "Bodyrocki" aeroobse jõutreeninguga, siis oli mul seal üks kava, mida ma kasutasin oma võimekuse mõõtmiseks. Seal oli 5 erinevat harjutust erinevatele lihasgruppidele, kindel arv kordusi ja seda kõike tuli teha 8 ringi järjest. Mõõtsin aega, mille jooksul suutsin kogu treeningu ära teha. Alguses pidin puhkama nii harjutuste vahel kui isegi nende keskel ning hing oli kui paelaga kaelas. Ajaks tuli üle 35 minuti. Aasta möödudes suutsin sama kava teha nii läbi, et aeg oli alla 19 minuti ning oluliselt paranenud välimus oli justkui hea boonus. Täna kui ma vaatan peeglisse ei pea ma lugema pekivolte, vaid vaatan oma välimust kui keha, mis läbib 5 kilomeetrit alla 19 minuti, maratoni alla 3:20 ja ujub 1500m alla 36 minuti ning see on juba hoopis teine tunne. Kui ühed eesmärgid saavad täidetud, siis tekivad uued ja omakorda jälle uued, see on kui lõputu ring või siis nõu, mis ei saa niipea täis. Vähemalt mitte enne oma geneetilisele piirile lähedale jõudmist. Ehk ajage taga distantsi, kiirust, raskusi ja hea füüsiline vorm tuleb ise su jurde justkui muuseas.

Võistelge. Registreerige ennast juba varakult mõnele võistlusele ning kuulutage seda oma sõpradele. Sellega tekib kohustus treenida. Võistlus ise on juba väga hea trenni eest. Lausa hämmastav kui palju rohkem jõuab inimene võistlusolukorras. Märtsi lõpus jooksin lauge maa peal isikliku 5 km rekordi: 19:38, nädal hiljem võistlusolukorras küngastel 18:59. Täitsa ime missugused tagavara ressursid konkurents minust välja imeb. Võistelda tasub umbes korra kuus, sii on eeldus selleks, et vahepeal ollakse arenenud. Igast trennist arengut otsida ei tasu. Veel ei tasu põdeda kui mõni võistlus ebaõnnestub - meil kõigil juhtub. Halb võistlus võib olla juhuste kokkulangemine, hea tulemus seda ei ole, sest sa olid siin ja jooksid ise selle distantsi just selle ajaga. Sa suutsid seda vaid sellepärast, et sa olid selleks võimeline. Kordan jälle, et ei pea just jooksmine olema, kasutan lihtsalt seda võrdlust kuna see blogi sai alustatud jooksublogina ning jooksmine on kerge peaaegu kõigile kättesaadav sport. Pikemas perspektiivis ja eriti motiveerides ennast töötama võistlusvälisel perioodil pange kirja mõned nimed, kes on sellel aastal teiega võistlustel samal tasemel. Vaadake, kes järgmise aasta võistlusteks talvel kõige rohkem arenenud on.

 Tristaniga Kõrvemaa lastejooksul

Magage. Vähemalt 7 tundi igal öösel. Veel parem kui 8 või 9, aga inimesed on erinevad ja vajavad taastumiseks erineval hulgal und. Proovige magama minna ja ärgata enam vähem samal ajal. Laupäevaöö kell 3 vastu pühapäeva ei ole nii kvaliteetne aeg nagu pühapäevahommik kell 7. Miks magada maha elu kvaliteetseimad hetked? Jah, aeg ajalt tasub lõdvaks ennast lasta. Pohmellisüümekad muudavad järgmise nädala distsiplineeritumaks. Üleväsinud ja unine inimene on näljane (sööb palju ja võtab juurde) ning alt igasugu vigastusi enda külge korjama.

Olge järjepidev. Kuus korda pool tundi trenni nädalas on kordades efektiivsem kui kaks pooleteisetunnist trenni.

Ärge olge väga piirav söömisega. Kui teil on toitumiskava, siis tehke vähemalt kaks söögikorda või petupäev, kus tarbite, mida hing ihaldab. Mõni inimene võib-olla tõesti vajab ranget toitumiskava. Samas mulle tundub, et ranged toitumiskavad töötavad ainult lühikest aega. Pikemas perspektiivis toimib paremini toitumine kui muutus elustiilis. Näiteks nii, et ma söön maiustusi ainult reedeti või kui tean, et laupäeval on kellelgi sünnipäev tulemas, siis muudan selle nädala magusapäeva laupäevaks. Alati valin toidule lisandiks kartulite, makaronide või riisi asemel tatra või hautatud köögiviljad. Kui võtan liha, siis pigem kana või kala. Alati vaatan, et see oleks võimalikult vähe töödeldud. Puhas filee on alati etem kui kotletid. Koguseid ei ole mõtet piirata, tuleb piirata valikuid. Õhtul on nälg, siis närida õunu, kiivit, banaani aga mitte võileibu teha. Üldse saiatooteid tasub süüa nii vähe kui kannatab.

Pidage blogi ja jagage seda oma sõpradega. Pange sinna kirja oma soovid ja eesmärgid. Te ei taha ju oma lugejaid ometi alt vedada? Nad loodavad teie peale, hoiavad teile pöialt.

Sai vist enam-vähem kõik. Eks neid nippe on veel, aga need, mis ma ette lugesin toimivad kindlasti. Kõik on omal nahal järele proovitud.