Erinevalt mu mõnestki tuttavast on mu karkassi õnnistatud väga hea vastupidavusega. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et varem on see nii palju hoope saanud ning selle käigus tugevaks muutunud või millestki muust. Mulle lihtsalt ei kipu koormusvigastused külge hakkama. Vahepeal käivad küll üksikud signaalid, aga need kaovad paari päevaga. Vahel mõtlen, et mu arengule oleks olnud parem kui ma oleksin mõnikord olnud sunnitud vigastuse pärast treeningutelt eemal olema. Pärast eelmise hooaja lõppu oleksin ma pidanud puhkama. Aga kaugel sellest, piduri asemel panin hoopis gaasi. Ma ei olnud rahul sellega, mis ma olin teinud, ma tahtsin rohkem ja selleks, et rohkem saada panin ma ennast tugevama mahvi alla.
Ma arvan, et minu oluline puudus on treeneri puudumine. Treenin ennast ise. Kuigi mul on piisavalt teadmisi, et omale ise sobivad kavad ümber võistluste koostada, on mul ka piisavalt palju motivatsiooni ja emotsionaalsust, et trenniga nö. üle panna. Treener oskaks mind vahest paremini suunata õigetel aegadel puhkama.
Kevadepoole hakkasid probleemid pihta. Koos suurenenud aeroobse võimekusega tulid ka haigestumised. Kui üle kümne aasta tagasi poksiperioodil olin ma kolm aastat järjest terve nagu purikas, siis viimasel talvel olin kahel korral gripiga voodis ning tuli ka mitmed muud haigestimised põdeda püstijalu. Ajal, mil oleksin pidanud puhkama, tegin hoopis tööd. "Õnneks" on Eesti riik selle eest väga hästi hoolitsenud, et ülalpeetavatega inimesed ei saaks omale naljalt haige peaga kodus istumist lubada.
Tristan ja Carlito - mu pisipere
Koos jätkuva treeningkoormuste kasvuga hakkasid ilmnema täiesti uued asjad. Peale paari-kolme päeva suuremat treeningkoormust jäin ma paariks päevaks justkui külmetushaigusesse. Seda hakkas toimuma keskmiselt kord iga nädala-kahe tagant. Sümptomiteks kerge kurguvalu, nohu, peavalu, kerge palavikutunne, aga palavikku ennast ei ole. Ehk sellised justkui libahaigused. Tulid järsult ja lahkusid paari päevaga. Algul arvasin, et mul on kloorivee allergia - hakkas see jama ju minu ujumisteega enam-vähem samal ajal. Mingil määral võiski olla. Aga reedehommikul oli mul jälle sama tunne (nädalavahetusel oli jälle peaaegu korras), mis sellest, et viis päeva pole ujunud. Sai ju kahekümne nelja tunni jooksul tehtud ratta temposõidu võistlus, hommikujooks ja brick (ratas + jooks). Eelmisel korral kanatasin sama asja käes pärast seda kui 10km jooksuvõistlusele sai järgmisel hommikul 2,5 tundi ratast peale sõidetud.
Pissipaus keset pikka sõitu - Eesti on suvel kaunites värvides!
Mis see on? Koormusastma? Müokardiit? Segi läinud immuunsüsteem? Ületreenitus? Olen nende kõige kohta lisa lugenud. Ma ei tea mis see on sest muud sümptomid ei kattu. Perearsti juurde ei taha ka oma jutuga minna. Ta saadaks mu ilmselt teki alla teed jooma. Nädalavahetusel tuli füsioterapeudiks õppinud Anneli õde meile Hollandist külla, uurisin temalt ka. Ta oli hiljem veel oma arstist sõbrannale helistanud. Väliste sümptomite järgi jõuti järeldusele, et kõige tõenäolisemalt on see keha reaktsioon liiga suurele koormusele - tekivad põletikunähud. Eks ma proovin siis veidi tagasi tõmmata ja suure väsimusega raskeid trenne mitte peale teha. Samas eesmärgid on mul suured ja aeg limiteeritud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar