Tuulessõidu triatloni õppetunnid

Tegin oma esimese triatloni, milleks oli Jüri Basseinitriatlon. Ütlen kohe ära, et sellel aastal siiani ebaõnnestunuim võistlus. Samas õppisin mitu olulist asja, mida nüüd siin hea meelega jagan.

Teadsin ette, et olen kehv ujuja ning vastavalt sellele oli ka mul esialgne plaan tehtud. Mul on alati plaan, isegi selliste olukordade jaoks kuhu esimest korda lähen. Kaks tuttavat Krister Haav ja Kardon Kõiv osalesid ka. Mõlema puhul teadsin ette, et nad on minust natuke paremad ujujad 1-1,5 minutit ilmselt ning kuna ma liigun veidi kiiremini rattal ja joostes, siis peaks teoreetiliselt nad ehk hiljemalt jooksudistantsi lõpuosas kätte saama. Ehk siis selline pisike põnev lisaeesmärk. Kätte ei saanud aga kumbagi, mõlemad olid rõõmsate nägudega finišijoonest juba üle kui ma alles ähkides ja puhkides kohale jõudsin. Ja siin on kohe esimene oluline punkt.

1. Ujumise tulemus on tuulessõidutriatlonis ülioluline. Kui saad rattale eespool on väga palju rohkem võimalusi leida omale grupp kelle abiga tuult murda. See seletab väga hästi ära, miks nii Krister kui ka Kardon minust oluliselt parema rattaaja kirja said. Ma ise alustasin rattasõitu 126 inimese seast 111. positsioonil. See tähendas seda, et esimesed 3-4 rattakilomeetrit pressisin ma kõrge pulsiga allatuult 41-42 km tunnis möödudes väga suurest massist aeglasematest sõitjatest. Sel ajal mu tempoga kaasa ei jõudnud keegi tulla. Pärast nelja kilomeetrit tuli Risto Reinpõllu paarisrakend. Kuna Risto sõitis tiimi, siis võis ta rattal kõik lauale lajatada. Võtsin punti kolmandaks ning järgmised kilomeetrid kuni tagasipöördeni lendasime üle 45km tunnis keskmisega möödudes aeglasematest gruppidest ja üksikõitjatest nagu laternapostidest. Kusjuurest kogu selle aja ma taastusin esimeste kilomeetrite pingutusest.

kuskil tagaotsas ratta starti ootamas

2. Väga oluline on grupisõidus ära tabada momendid, millal tuleb kiirendada, millal tagasi hoida. Ehk siis mis juhtus peale tagasipööret.  Teisel mehel oli järsku toss väljas ja just siis magasin ma maha võimaluse meie vedurile järgi sprintida. Ta oleks mu kindlalt vähemalt järgmisesse kiiremasse gruppi vedanud. Ilmselgelt liiga vähe tuulessõidu kogemust. Pärast enam sellist võimalust ei olnud ning üsna pikalt pidin üksinda vastutuult pressima. Mingi aja pärast oli mulle piisavalt üksiksõitjaid, kellest vastutuules mööda läksin, külge kleepunud ning ka tagant sai väike grupp mu kätte. Proovisime organiseerida miskit karusellilaadset asja, aga see hästi ei toiminud. 7-8 inimesest lihtsalt 3-4 inimesel oli piisavalt vedamisjõudu ja organiseeritust, muu oli rohkem ballast.

ratta start antud. Muide pigem Annelile ostetud ratas liikus

 väga võimsalt, nii et selle taha ei jäänud küll midagi

Kuna rattarada oli tagasipöördega, siis oli näha kui suurtes gruppides minu ees sõideti. Ise sain olla vast maksimaalselt 3-4 kilomeetrit tuulevarjus. Jooksma jõudsin juba väsinuna.

jooksuga tõusin 9 kohta

3. Joostes koos endale sarnase võimekusega inimestega tulevad tunduvalt paremad ajad. Jooksin neljaminutisi kilomeetreid, tundus piisavalt kiire ja motivatsioon ei olnud ka väga kõrge. Mõtlesin kui ma ka 3:50 keskmist välja pigistan, siis see lõppkokkuvõttes ei muuda ikkagi enam eriti midagi. Kaasjooksjatest valdavalt läksin lihtsalt mööda, sama tasemega jooksjad olid kaugel ees. Nägin veel esimese ja teise koha meest, kes samal ajal kui ma vahetusalast välja tulin läksid teisele ringile. Nende tempoga ei suutnud jällegi mina joosta.

Kokkuvõttes 126 inimese seas 53. kohal. Mitte küll eriti kõrge, aga tõenäoliselt suurim tõusja pärast ujumist (58 kohta). Igal juhul kehva ujujana eelistan seda, et rattasõit oleks pigem temposõit. Ega ilmaasjata seda nimetata: "race of truth." Ja naisi? Neid jäi mu ette seekord ikka päris mitu. Lisaks mainin ära veel Kardoni ja Kristeri kohad: vastavalt 27. ja 34 (kaotasin aega neile ka ratta peal).