Ma olen Jooksja

Eelmisel aastal sai välja käidud mõte, et ma võin iseennast jooksjaks kutsuda alates momendist, mil murran 10 kilomeetri jooksus 40 minuti barjääri. Laupäeval see juhtuski Viimsi jooksul. Ei mingit tseremoniaalsust, minimaalsed emotsioonid. Tegin lihtsalt ära selle, milleks mu keha valmis oli. Stardis oli veidi üle 150 inimese. Enamik jooksuhunte valmistus pühapäevaseks Tartu Jooksumaratoniks, mina sellel aastal jätsin vahele, hoidsin energiat ja eelarvet. Ei plaaninudki tegelikult kuskil võistelda. Hommikul ärkasin kell 6 üles, enne 8t oli autoroolis, et ujuma minna. Kilomeeter sõidetud, pöörasin ümber - hing ihaldas hoopis võistelda. Nagu Annelile ütlesin: "Ma olen võistlus-, mitte tööhobune."

Kell 12:30 oli start, ei meeldinud ilm, ei meeldinud rada. Lootsin lõpuks lauget maad joosta, aga tutkit. Lisaks puhus üsna tugev ja jäine tuul. Liikusin veidi alla 4 minuti tempos. Kui keskel tuli ca kilomeetrine tõus kukkus kiirus nelja ja poole minuti peale peale. Lisaks tundsin oma kehas viimase aja liiga väikest jooksukilometraaži. Seda aega ei joosta tavaliselt 30-40 jooksukilomeetri pealt nädalas. Jah keskendun viimasel ajal rohkem rattasõidule. Enamus jooksust tegin 3-4 inimese pundis tulevarju otsides. Viimasel kahel kilomeetril jäin teistest maha (ükshaaval rebisid eest). Ei mu tempo ei kukkunud, lihtsalt nemad olid tugevamad. Ma tean, et suurema tahtejõuga oleks suutnud kinni hoida ja 15-20 sekundit kiirema aja joosta. Mitmel nädalal olen järjest võistelnud (palju rohkem kui tavaliselt), ei olnud enam seda emotsionaalset powerit, vaim oli liiga väsinud. Mulle ei sobi vist nii tihe võistlemine. Lõpus ma ei olnudki füüsiliselt eriti väsinud ja ka emotsioonid olid kuidagi väga tagasihoidlikud arvestades seda kui kaua ma seda eesmärki olen taga ajanud.

Aeg 39:06 ja 12.s koht 154 osaleja seas tähistab rekordiparandust enam kui pooleteise minutiga. Kui on tervist ja ilma, siis jooksen Raplas kiiremini. Jah, ma olen JOOKSJA!

Enne finišit Viimsi kooli ees.