Pikem tempojooks ja haigused

Haigusejuttu

Justnimelt haigus, ehk gripp oli see, mis mu teisipäeval pärast tempojooksu täiesti maha murdis. Kolm päeva parajat õudust: vaheldumisi külma- ja kuumahood, valud selja ja jalalihastes, suruv tunne rinnakorvis ning peavalu, mis ei peatunud hetkekski, isegi mitte palavikualandaja tagajärjel. Tavaliselt on nii, et kui Coldrexi sisse võtan, siis kolmeks tunniks on olek enam-vähem normaalne. Suudan mingil määral internetis surfata ja televiisorit vaadata. Seekord oli nii, et lihasvalud läksid väiksemaks, kuuma- ja külmahooge oli vähem, aga peavalu jäi. Enam vähem oli olukord talutav kui hoidsin silmad kinni ja ei liigutanud. Jalgpalli MM-i vaatasin nii, et lamasin silmad kinni diivanil, televiisor käis ning proovisin kommentaaridest aru saada, kes juhib. Tänaseks hakkab olukord normaliseeruma, on veel kerged nõrkusehood väike palavik ja spontaansed kõhuvalud, aga küllap saan lähiajal vaikselt jooksurdadele tagasi pöörduma hakata. Seekord võtan asja rahulikult, loodus andis just mõista kui ebameeldivaks võivad asjaolud kujuneda kui olla liiga ettevaatamatu.

Eks sai toona tulega mängitud küll. Muidugi juunikuu ilmas, kus kuu kõige kenam päev on täna (17 kraadi ja päike) on viirused varmad levima ning haigeid on lademetes. Hetkel olemegi kolmekesi haigena kodus: mina, mu poeg (meist kõige tervem) ja Anneli. Jaanilaupäev oli üsnagi vihmane. Käisin kolm korda muru niitmas. Päike paistab, kõik näib justkui normaalne. Saan niiduki käima ja 15 minutiga vihmavalin kraevahel. Nii oligi vaja teha kolm ringi, et saaks muru niidetud. Veidi peale niitmist siis valusa kurguga jooksma. Sain vaevu kilomeetri koduväravast eemale kui mind tabas ilmselt tolle päeva kõige tugevam paduvihm. Koju jõudsin justkui märg kalts. Ei tahtnud trenni pooleli jätta, kiirelt teised püksid ja särk selga ning lindile. Proovi pärast jooksin viimase kilomeetri paljajalu. Kõik tundus väga lahe välja arvatud avastus sellest, et mu parema keskmise varba alla oli tekkinud parajalt suur vill. See oli siis esimene vill üle poole aasta alates sellest kui käisin oma Brooksidega esimest korda puuvillase sokiga jooksmas. Üldiselt olen suutnud olla peaaegu täiesti villivaba. Peab kasutama korralikke sokke ning jalanõud peavad hästi istuma.

Pean nentima, et tavaliselt olen haiguste osas üsna hooletu olnud. Olen mitmeid kordi palavikuga taipoksi harrastanud ja ka jooksulindil jooksnud. Tulemusi on olnud seinast seina, tavaliselt olen järgmiseks päevaks täiesti terve olnud, aga on olnud ka üksikuid kordi kus mõtlematu trenni tormamine on mu nädalaks voodisse aheldanud. Päris õues ei ole palavikuga treenimas käinud. Haigena jooksmise puhul proovin siiski kinni pidada kaela reeglist, ehk kui sümptomid on ülevalpool kaela, siis võib joosta, kui aga allpool, siis treenida ei tohi. Ehk siis valusa kurgu, nohu ja peavaluga olen üsna palju kordi oma jooksutreeninguid teinud ning mitte kunagi ei ole sellise tegevuse pärast olukord halvemaks läinud.

Jooksujuttu

Mõtlesin, et tutvustan oma igapäevast treeningrada läbi teisipäevase tempojooksu. Kuigi jaanipäeval vaatamata eelnevatele külmetusilmingutele käisin veel tünnis ja tavalises saunas oli mul hommikuks kurguvalu kadunud. Ainus, mis andis jaanipäevast tunda oli kerge uimasus raskustunne kõhus. Tegin oma hommikuse 6 km sörgi (teen nad peaaegu alati ilma söömata, et keha õpiks toime tulema madala veresuhkru ning väheste toitainetega) ning kuigi eelmisest jooksust ei olnud veel nelja tundigi möödas tekkis lõuna paiku hea võimalus põhitrenni jaoks, seda nii ilma kui perekorralduse kohapealt.

Anneli, kes veel täna vigastuse küüsis tuli jalgrattaga kaasa ning tegi vehepeal telefoniga pilte. Üldiselt olen sunnitud enamuse ajast treenima üsna tasase maa peal. Kuigi künkaid peaaegu ei ole on suurem osa rajast tuultele avatud ning kohati võib see olla vägagi tugev. Kümne kilomeetri peale on umbes kahe-kolme meetri kõrgune järsum tõusunukk ning kaks lauget tõusu kõrguste vahega 7-9 meetrit ja pikkusega 200-300 m nii, et vägagi lauge. Mäe trenni siis kodu juures teha ei saa, küll aga saab seda soovi korral peaaegu alati vastutuult jooksmisega asendada. Teekattest on kaks kolmandikku kruusatee või siis midagi selle sarnast ning kolmandik on asfalt. Soovikorral saan teha nii, et peaaegu kogu trenn oleks asfaldil. Millegipärast ei taha seda võimalust väga palju kasutada.

Ilm oli hetkel kergelt päikeseline, temperatuuriks 13 kraadi. Midagi sellist, millega võiks tuule puudumisel rekordeid joosta. Plaaniks oli joosta kiiremas tempos (alla 4:20 /km) kolm 15 minutist lõiku. Otsustasin, et peale jaani ennast kohe tapma ei hakka ning seadsin sihiks kiiruse asemel hoopis pulsi (ehk ajan pulsi üles ja kiirus tuleb nagu tuleb). Kümme minutit sörki ning hakkas esimene intervall. (all homemade Kenyan dirt-road)

Enne intervalli algust lasin Annelil minna, pidime teineteist uuesti nägema kui ta mu enne lõppu jalgrattaga teisel ringil uuesti üles leiab. Peale selle nn Kenyan dirt-roadi lõppu ootab mind ees 4 kilomeetrit kruusateel, üsna tihti väga tolmaval jooksu üle lagedate põldude. Teeäärseks asustuseks vaid üks hobusekasvatus ja paar peaaegu hüljatud farmihoonet. Küll aga rõõmustab see teelõik igasugu Sierra-mehi (tänapäeval sõidavad nad rohkem Volvode, Mersude ja BMW-dega) ja muid oma võimete piire katsetavaid autojuhte. Ei pea nad paljuks ka teeäärsele jooksjale oma oskusi näidata ning ikka mida võimsam kruusa ja tolmupilv taga, seda uhkem. On ka üksikuid korralikke, arvan et mõned kohalikud elanikud, kes saavad aru, et iga jooksja ei pruugi olla WRC-rallitiimi mänedžer kohalikke talente värbamas. Tagasi jooksu juurde. Esimese intervalli lõpuks olin jõudnud umbes 5,5 km kaugusele kruusatee lõppu. Koos asfaltiga hakkas ka teine pikem tõus. Esimese intervalli keskmine kiirus 4:19 / km ning pulss 166 andsid mõista, et hea ettevalmistuse puhul on 40 minuti piir kümnes kilomeetris sisuliselt käes.

Ma kipun palju rääkima kümnest kilomeetrist ja neljakümnest minutist. Mis sellega siis on? Kui ma hakkasin eelmisel aastal jooksmist treenima, siis sai natuke selle üle juureldud, et mis hetkest saab niisama vahepeal sörkijast jooksja. Eks ta on rohkem selline spirituaalne asi, mida ei olegi väga mõistlik otseselt numbritega siduda. Samas olles ise numbri ja statistikainimene pidin ma enda jaoks piiri tõmbama. Otsustasin, et mind võib jooksjaks kutsuda kui olen alistanud 10 kilomeetri jooksus 40 minuti piiri. Üsna selline laest võetud number, aga 30 minutit oleks oma utoopilisuse pärast olnud lihtsalt liialt demotiveeriv. Nii, et täna olen veel "rekreatiivne sörkija," aga eks teatan valjust kui ma jooksjana uuesti sünnin.

Pärast pooleteiseminutist sörki hakkas teine lõik tõusu keskelt ning valla keskuse juures kurv paremale rõõmustas mind kohe mõõduka vastutuulega. Teine intervall oli sisuliselt kogu ulatuses otsetee küll asfaldil, aga vastutuules. Sealt ka tulemus keskmiseks kiiruseks 4:32 ja pulsiks 165, mis kõiki asjaolusi arvesse võttes samuti pole nii paha midagi.

Naaberkülas pidin hakkama distantsi parajaks tegema, ehk tiirutasin siis selle sees ja ümbruses nii, et vähemalt kolm lisakilomeetrit ringile otsa tuleks. Kui oma poolteist kilomeetrit jäi veel kiires tempos joosta võisin metsavahele ehk koduteele keerata. (all: paar kilomeetrit on veel minna)

(all: kodune mets on suvel isegi päris ilus)

Metsalõik oli nauding. Energiat oli rohkem kui vaja ning oleks võinud vähemalt enesetunde järgi veel ühe samasuguse lõigu teha. Kolmanda intervalli numbriteks tulid 4:22 / km ja 169 BPM. Võrdluseks eelmise aasta juulis joostud poolmaratoni keskmine kiirus oli 4:44 min / km ja pulss 167 BPM. (all: õnnelikult finišis)

Ahjaa, mis sellest villist sai? Olin enne järgmist jooksu pikalt kahevahel, kas see katki teha ja tühjaks pigistada või jätta nii nagu on. Arvasin, et järgmise jooksu ajal plahvatab see iseenesest. Õnneks ei võtnud mitte midagi ette ning peale tossude jalgapanekut ja rajale asumist ei olnud peaaegu mitte midagi tunda. Näiteks sokkis mööda maja ringi tatsates andis see endast üsna korralikult märku. Ehk siis siit järeldus, et villiga võib vabalt joosta kui ei ole selle tegevuse juures sama ärritajat, mis esialgu selle villi tekitas. 19 kilomeetrit järgmisel päeval, vill ei plahvatanud, vaid paranes ise mu haigeksoleku ajal ära.