Natuke minust ja miks ma jooksen

Kuna ma olen viimasel ajal väga lahedaid blogisi lugenud, siis mõtlesin ka ise veidike kätt proovida ning mõned mõtted  ja kogemused kirja panna. Juurdlesin pikalt selle blogi kontseptsiooni üle ning otsustasin, et eelkõige kirjutan ma ikkagi oma kirest, milleks on viimased umbes 14 kuud jooks olnud. Kirjutan natuke ka muudest kirgedest ja asjadest, mis minu sees võnkeid tekitavad ehk siis võikski olla justkui elu blogi läbi jooksu.

Olen hetkel üsna värskelt 34 aastane, ehk päris pikalt siin juba ringi tatsanud, samas loodetavasti veel alles oma elu esimeses pooles. Ehk see teine pool tuleks võimalikult mõnusalt ja samas ka põnevalt mööda saata. Lisaks on mul veel elukaaslane ja kolmeaastane poeg.

Spordi ja treenimisega olen üsna pikalt elus kokku puutunud. Rohkem küll hilisemas ajas sest noorena olin ma veidi kidur ja sellepärast tuli vahest ka peksa saada. Kui enamus mu tuttavaid sai ühel hetkel täiskasvanuks ja loobus igasugu füüsilisest arendavast tegevusest peale puude lõhkumise ja põllukündmise, siis mina keeldun jonnakalt täiskasvanuks saamast. Aga spordist: 15-aastasena hakkasin poksima, samal ajal hakkas ka alkohol maitsma. Peale 18 poksida ei viitsinud, juua meeldis endiselt, meeldisid ka arvutimängud. 22-selt olin juba päris paks. Tänu heale sõbrale leidsin tee kickboxinguni, sealt Muay Thai ehk taipoksini, paari aasta pärast läksin laisaks, siis 28selt taasavastasin selle paariks aastaks, siis jälle paksuks kuni 31. eluaastani, millest alates olen ma suutnud ennast enam-vähem vormis hoida. Samas kui midagi olen teinud, siis üsna tõsiselt, ehk eelloetud tegevustes olen ikka korduvalt võistelnud ka (mitte küll alati väga edukalt).

Kui massist rääkida, siis vahvaimad numbrid, mida näinud olen on olnud veidi üle 88 kg ning viimati kui kaalule astusin, siis paistis sealt vastu 75.0 kg. Ehk jälle üks asi, millest on tore kirjutada. 75 kilo on nüüd muidugi pikamaajooksja kohta (minu pikkus 178cm) üsna raske, aga samas on väga tore kui on arenguruumi. Siin foto ka sellisest 85+kg tegelasest.

Igal juhul jah, tulin Taist tagasi, vaatasin oma pilte. Ilus loodus oli, mina eriti mitte. Oksele päris ei hakanud, hoopis hakkasin treenima ja targemini toituma. Väga palju oli abi selliselt lehest nagu www.bodyrock.tv. Suzanat, kelle videode järgi ennast toona kaltsuks higistasin pole seal enam ammu. Kokkuvõttes oli meetod väga tõhus ja suvel julgesin juba särgi ära võtta. (All fotol umbes 76 kg).

Samas pumpamine ja keksimine hakkas ära tüütama ning leidsin tee uuesti, nüüd juba üsna vanana tagasi taipoksi juurde. Kõik muutus 2012 augusti keskel kui tööandja saatis e-maili selle kohta, kas keegi soovib ennast veel sügisjooksu distantsidele kirja panna. Kiirelt siis www.jooks.ee lehele jooksu valima (olin ju taipoksi trennide vahele oma 6 km ringi regulaarselt sörkinud). Mõtlesin, et võiks ennast üllatada elus esimest korda 21 km läbimisega. Sügisjooksu lehel oli kirjas, et 42 km läbija saab lisaks medalile ka maratoni särgi. Mõeldud? - EI! Tehtud? - JAH! Panin ennast oma elu kõige esimesele jooksuvõistlusele kirja - Tallinna Maratoni täisdistantsile :D. Igal juhul kui internetis kirjas ei oleks, siis ise ka ei usuks, et ma finišisse jõudsin. Aga sinna ma vigaste jalgadega (vähemalt 10 korda krampe masserinuna) umbes 4 tundi ja 18 minutit peale starti jõudsin. (all fotol hea näide ühest korralikust enese petmisest - aga püksid on lahedad eks?)

Nädal aega pärast seda ma sisuliselt ei kõndinud ja vähemalt kuu aega ma ei jooksnud. Lihtsalt ei saanud. Alles hiljuti oma naise vigastuse kohta infot otsides sain teada, mis mul toona viga oli - peroneal tendinosis (http://www.aofas.org/footcaremd/conditions/ailments-of-the-ankle/Pages/Peroneal-Tendonitis.aspx).

Aga liisk oli langenud ....