Ülevaade minu jooksujalanõudest

Täna rajale minnes on mul valida kolme laheda tossupaari vahel.

1. Adizero Adios Boost

See pildil vasakul. Kes vähegi joosuvõistlustel käinud on seda mudelit kindlasti näinud. Ülimalt universaalne pikamaa võistlusjalats, mis oma omadustelt sobib väga paljudele. Kuna oma eelmise võistlusjalatsi Adios 2 pidin pärast umbes 150 kilomeetri läbimist tema väiksuse pärast ära andma, nimelt ei tahtnud rohkem varbaküüsi loovutada, siis  sa seekord numbri võrra suuremad ostetud: UK 9,5. Üldse meeldib mul jalanõude suurusi esitada inglise numbrites - lihtsalt harjumus tänu aktiivsele netipoodide kasutamisele lähiminevikust. Tavaliselt suurusena UK 9 ütleb mulle palju rohkem kui näiteks 43 või 44.

Adios Boost on midagi sellist, mille jalga pannuna tunnen ma ennast kohe palju kiirema ja kergemana. Kuigi see on ilmselt natuke illusioon, kujutan ette, et sama pingutusega läbin ma selle tossuga iga kilomeetri viis sekundit kiiremini kui tavalise treeningjalanõuga. Pehmendusest rääkides on kruusateel (kus ma suurema osa oma treeningust jooksen) kivid päka all ilusti tunda kuid samas siiski piisavalt polsterdatud, et nendega mitte oma varbaluupeadele haiget teha. Tunnen, et maapinna kontakti ja vooderduse suhe on justkui täpselt ideaalne. Kokkuvõttes hetkel kindel esimene valik nii võistlusteks kui ka kiirustreeninguteks. Pole ime, et see mudel maailmas nii populaarne on.

2. Mizuno Wave Rider 17

Pildil kõige tagumine paar. Pärast Asicsis pettumist tänu nende hirmkallile mudelile Gel Kinsei 4 (kindlasti hea toss - mulle lihtsalt ei sobi) eelmisel suvel tundus Mizuno universaalne treeningu ja võistlusjalats Wave Rider 16 lausa õnnistus. Mullu juunis panin pooljuhuslikult Sportlandis 25% allahinnatud kauni kollase Mizuno tossu prooviks varba otsa ja mu süda oli võetud. Pikemalt mõtlemata tegin tossupaari enda omaks. Mizuno Wave Rider 16 oli sisuliselt minu esimene uue ajastu jalanõu, mille auklikuks jooksin. Tänu sellele mudelile hoian südames veel täna sooja kohta Mizuno jaoks. Aga Wave Rider 17 juurde, paberite järgi peaks ta olema oluliselt kergem kui 16 - aga ma ei tunne seda. Kui 16 oli üsna paindlik ja temaga oli selline mõnus lähedane maapinnakontakt, siis 17-ga seda ei ole. Veel häirib minu jaoks suur kanna ja päka kõrguse vahe: 14,1 mm. Joostes on tunne, et peale päkapuudet tuleb ootamatult vara kand järgi. Et Achillese kõõluse - säärelihaste energiasalvestus toimuks peaks justkui veel rohkem ettepoole nõjatuma või siis päkka spetsiaalselt veel teravamalt alla suunama (kes asja jagab saab aru, et see ei ole võimalik, ega ka loogiline). Küllap on aastaga mu harjumused, eelistused, soovid ja tehnika niipalju muutunud, et ta ei ole enam päris minu mudel.

Kui inimene, kes tahaks hakata jooksmisega tegelema peaks mult tossunõu küsima ilma, et teaks täpselt kuidas ta jookseb ja mis talle sobib, siis oleks Mizuno Wave Rider 17 vähemalt selles nimekirjas, mida kindlasti proovida soovitan.

3. Adidas Supernova Glide 6 Boost

Pildil parempoolne. Selline valik sai tehtud kui olin hädas parema päkaga. Veidi olen pärast seda oma tehnikat muutnud ja probleemist tänaseks üle saanud. Konditsiooniks oli toona minu enda antud diagnoosi järgi kas algav metatarsalgia või Morton's neuroma. Selline väga ebamugav tunne, justkui koguaeg oleks väike kivi päka all häärumas. Ise pean peamiseks tekkepõhjuseks liiga ekstreemset "forefoot striket" (päkale maandumist liiga terava nurga alt). Igal juhul otsisin treeninguks jalanõu, mis oleks esiteks väiksema kanna-päka suhtega ning omaks seejuures korralikumat päkapolsterdust. Tellisin sportsshoesi lehelt ilma proovimata number 9 paari ära ning ei pidanud pettuma.

Siinkohal olen Roman Fostiga nõus - tegemist on väga hea treeningjalatsiga. Jalg on hästi kaitstud ning mis mind eriti üllatas - minu standardite järgi suhteliselt raske jalanõuga (10,6 oz) saab joosta väga kiiresti. Ehk sobib väga hästi peale pikkade jooksude veel lõigutreeninguks ning paremate alternatiivide puudumisel ka ilmselt võistlusteks. Sellise talla paksuse kohta on tal väga hea maapinna tunnetus ning struktuur, mis lubab üllatavalt head pöiatööd. Midagi halba peaks vist ka mainima? Väänasin peale Rapla Selveri jooksu nendega metsas hüppeliigese välja.

4. Brooks Adrenaline ASR 10 GTX

Igavesti vägev nimi, justkui oleks tegemist miski superautoga.

Selles teemas oleks patt mainimata jätta minu ustavat talvist teenrit. Novembris oli selge, et jooksuga aktiivseks jätkamiseks vajan midagi sellist, mis oleks Eestimaa talves kuiv ja soe. Kuna pean maastikutossuga saama ka vajadusel asfaldil joosta, siis ei hakanudki toona puhtalt lume jaoks mõeldud ekstreemsema mustriga isendeid otsima.Pärast kümnete reviewde vaatamist otsustasin sellise suhteliselt kalli mudeli kasuks. Esimese jooksu tulemusel sain talla alla villid. Oli selline +5 temperatuuriga päikesepaisteline lörtsine päev. Puuvillases sokis hakkas jalg higistama, talla alla tekkisid sokivoldid ning tulemus oli ette teada. Edaspidi kandsin ainult sünteetiliselt materjalist sokke ning ühtegi villi pole üle seitsme kuu enda jalgade küljes kohanud.

Jalanõud on veekindlad ja väga soojad. Pärast kahte tundi vees ja soojas lumepudrus olid mu jalad täiesti kuivad. Libisemiskindlus on mitte küll super, aga siiski piisavalt hea. Tänu ilmselt tallatugevdusele ja Gore-Tex materjalile on jalanõu veidi raske, kuid käitub sellegipoolest pigem kui jooksujalanõu, mitte talve- või matkasaabas. Nendega peaks kindlasti järgmise talve jooksud ka joostud saama.

Lõpetuseks lühidalt Anneli valikutest ka. Jookseb ta juba mainitud mudelitega - Adios Boost ja Glide 6 Boost. Mitte nii, et tõmbab minu kobakad jalga ning lippab nagu Miki Hiir. Tal on ikka enda omad - rohkem tüdrukute värvides. Vähemalt Adios Boosti kiidab ta taevani.