Keeruline nädal ning väike ülevaade tänastest jooksukatest

Kuna juhtus palju, siis on ka jutt pikk nii, et varuge kannatust. Põnevamad sündmused hakkasid pühapäevaga, kus läksin teist korda jooksma pärast seda, kui traktor oli tee lahti lükanud. Juba reedel vaatasin, et nende kivide otsas ma oma jala väänan. Vaatamata sellele, et peale Filtri temposõitu muutus olukord energiatasemega mul väga kurvaks (kuidagi vaevu-vaevu vedasin ennast läbi trennide ning tegin lühemalt ja jätsin trenne ära). Eks mingi osa energiast läks ka remonditegemisele poja toas. Pühapäeval peale seda kui olin ennast hommikul veel üsna halvasti tundnud (võimalik, et eelmise õhtu õllest ja kookidest) otsustasin vähemalt joosta 7-10 kilomeetrit. Samm oli kuidagi kerge ning minek hea. Kolmandal kiomeetril olingi selle juba mainitud kruusa peal ning siis juhtuski see, mis juhtuma pidi - kivi sattus täpselt õigesse kohta päka alla ning nii see raksakas käis. Kuigi paar roppu sõna lendas polnud ma isegi üllatunud. Tegelikult polnud ma pea aasta aega midagi ära väänanud. Kui algul mõtlesin, et lonkan nüüd selle kilomeetrikese koju ja panen ennast sidemesse, siis teades, et nädala jooksul on vaja kahel korral võistelda tuli endale sisendada: hakka meheks ja kannata. Kuna sidemed olid terved, siis sain juba 500 meetri pärast ennast nii liikuma, et kõrvaltvaatajale võisin paista täiesti terve, seda arvan muidugi mina. Kokku tegin sama soojaga 10.5 km. Kodus kinesioteip peale ning Tristani tuba remontima. Otsustasin, et pöid peab kiire paranemise huvides olema väga liikuv, kasvõi läbi valu. Kuigi üldjuhul on pikem paranemine kehale kasulikum, siis aeg-ajalt lihtsalt olukord nõuab seda, et valu tuleb unustada ning edasi võidelda.

Viimsi basseinitriatlon

Tegime venna Kristjaniga kahekesi tiimi, sest mul pole maastiku ratast ja ma ei tea kui hästi ma oskan. Põhidistantsil oli 22 lõpetajat, mille hulgas ainult kolm tiimi (jee poodiumil!). Veel osalesid paar ujumissõpra, Kristjan Poltimäe ning Karli Kannenberg. Madalas Viimsi kooli basseinis tuli ujuda 200 meetrit. Kuna olen viimasel ajal enda kohta väga palju ujunud ning ka jõudu oskasin väga hästi jaotada (isegi sprintida jõudsin viimasel sirgel), siis ujusin Poltimäe ja Karliga enam-vähem samasse auku. Minu puhul tähendas see muidugi hämmastavad 20 sekundit detsembrist pärineva isikliku rekordi parandamist. Sellega oli minu jaoks juba piisavalt tehtud. Reaalsuses oli see muidugi alles päeva 16-s aeg, ehk arenguruumi on metsikult.

Edasi vaatasin seda, kuidas Kristjan eelviimasena rattarajale lasti ning esimese ringi (1,7 km) lõpuks esimeste hulgas välja ilmus. Kahjuks oli peakonkurent Viimsi Vallavalitsus omale mingi kõva rattamehe palganud ja kuna Kristjani tehnilised oskused toore jõu vastu ei saanud tuli minna jooksurajale 40 sekundit vallavalitsusest maas. Kristjanilt tubli päeva viies aeg.

Jooks oli kuidagi emotsioonitu. Olin oma etteasted peale ujumist külma ilmaga juba päris kaua oodanud. Tõsist soojendust ei viitsinud teha ning polnud ka inimesi, kellega võidu panna. Oli vaid rattalt tulnud väsinud jalgu, kellest kergelt mööda kalpsasin. Igaks juhuks jooksin kiiremini, et saada korralik treening ning ei oleks pärast inimesi, kes tulemuse vaatamise järel küsiksid mult, et mis juhtus. 5:04 oli päeva neljas aeg (esimesele kaotus alla 15 sekundi) ning distantsiks oli siis ametlikult 1400 m, minu GPS järgi pigem ikka 1450.

Hans-Kristjan oma vanuseklassis kolmas koht üheksast 

esimest korda "külatriatloni" poodium ka läbi käidud

Rapla Selveri Suurjooks

Reedel mõtlesin, et mis pagana pärast see vasak jalg ikka veel valu teeb. Võtsin soki ära. paistes oli ning alaserv oli lilla. Olin ikka midagi katki teinud seal hüppeliigese sees selle väänamisega ning ilmselt polnud lisavunki andmine võistluse ja tugevate rattatrennide näol (jõudsin vahepeal teha nii Vo2max kui ka neuromuskulaarseid intervalle) just kõige paremini paranemisele mõjunud. Polnud midagi teha, läks teibi alla. Pühapäeval ju hirmus oluline võistlus. Miks oluline? Kuigi ma tänase seisuga olen ratta peal kõvem käpp kui jooksurajal, omab jooks mu südames kuidagi erilist kohta. Oli esimene kestvusala, mida hakkasin tõsiselt harrastama, oli justkui mu pääsetee mängurlusest ning mentaalsest kollapsist. Tegelikult oli seda ka lapse sünd - üks inspireeris inspireerima teist, ehk kasutades Pulleritsu poolt eesti keelde toodud uudissõna: isa ei tohi olla lödipüks. Tegelt on meie keeles kaks uut sõna, see ebaolulisem on taristu. Mingil põhjusel olen pidanud just 10 km jooksu tõeliseks pikamaajooksja mõõdupuuks. 

Hommikul ärgates oli iga kohapealt jube loid tunne. Kui aga Raplas olin ning dress seljas ja võitluskaaslasi nägin siis tuli peale juba panemise tunne. Illo küsis veel, et mis plaan on. Vastasin enesekindlalt et 38 minutit ning siis lisasin ebalevalt, et ma ei tea, tegelikult pole ma seda kunagi teinud. Kuna Kaur tänu oma eelmisel aastal hästi välja tulnud võistlusele sai eliitgrupist startida, siis oli vaja mulle ja Gerdile ka see privileeg sebida. Nii et saime rajale ilusti koos ning ei pidanud esimesel kilomeetril tavapärast slaalomi harrastama.

Pacinguks (kiiruse valik ja selle hoidmise plaan) tuli mul igavesti hea mõte. Kuna naised on palju kainemalt kalkuleerivamad kui mehed, siis võib kihla vedada, et üks kogenud naisjooksja ei hakka esimestel kilomeetritel kohe üle vindi panema. Abi oli kohe stardikoridorist võtta. Seadsin ennast Moonika Pilli kandadele. Ta on must mitmel võistlusel kolmanda-neljanda kilomeetri kanti värske näoga mööda jooksnud. Arvestades ta paari viimase aasta tegusi, siis oli ta ilmselt juba stardis palju suurema kala püüdmise peal väljas kui mina. Kaur pani stardist natuke kiiremini minema, mina hakkasin vaikselt oma asja ajama. See vooluga minek oli ka selline, et inimesed liikusid edasi ja tagasi ning kogu aeg minu ja Moonika vahele ning pidevalt oli vaja teha ajutööd, kuidas võimalikult ühtlaselt ja energiat säästvalt liikuda. Vahepeal kiikasin kella ning kuna ta näitas pidevalt 3:40-3:50 tempot, siis tundus, et liigume õiges graafikus. Esimesed paar kilomeetrit läksid üsna lihtsalt, siis tuli neid laugeid tõuse ja languseid. Mulle mu "tempomeistri" stiil niiväga enam ei meeldinud kuna ta jooksis tõuse minu jaoks liiga kiiresti ning langusi jälle aeglasemalt kui oleks võinud. Ehk olukord hakkas kergelt ebamugavaks minema.

Ühel hetkel oli Gert mu kõrval, teadsin et ta on üsna ettevaatlik alustaja, kuid mind kindlasti võistlusel silmist ei lase, ehk koguaeg olin kindel, et ta on kuskil lähedal. Hoidsin Gerdi seljataha ning olukord oli üsna raske. Järsku juhtuski nii, et Moonika oli oma grupiga vahe meile sisse teinud ning meie lähedal hakkas vaikselt mingi järgmine seltskond moodustuma. Järgmine halb moment on mul ajust pühitud, ilmselt olin jooksuga veidi deliiriumis, aga neljanda - viienda kilomeetri vahel tuleb uuesti ette pilt, kus Gert on miski nelja-viieliikmelise grupiga must ca 40 meetrit eespool ning ma jooksen TÄIESTI ÜKSINDA vastu tuult! Millega ma nüüd ometi hakkama sain? Jooksen edasi, proovin miskit rütmi kätte saada. Õnneks jõuab tagant mulle üks kollases särgis nokkmütsiga mees järgi, kes hakkab mind vaikselt edasi vedama. Kahjuks jään tast kümmekond meetrit maha, siis kiirendan ja olen tal jälle selja taga, siis juhtub sama asi uuesti.

Ühel hetkel vaatan, et Gerdi grupile oleme juba üsna lähedale jõudnud. Ise ka ei suuda uskuda. Veel lisab enesekindlust, kui jookseme mööda Jaan Õunast ja ühest nais-Täppsportlasest (kaks inimest, kes tavaliselt minust võistlusel mööda jooksevad). Veel üks kiirendus, aga olen Gerdil kandadel. Saan ta hingamisest aru, et tal on ka raske. Oleme nüüd viiekesi ning hakkan lõpustrateegia peal mõtlema. Tore on see, et vaatamata kõigele pole ma siiani ühegi kilomeetri läbimiseks pidanud üle nelja minuti kulutama. Vahepeal oli moment, kus tundus, et grupp hakkab natuke lagunema ning läksin ka ise Gerdist mööda. Nagu Gert hiljem ütles siis oli see ta võistluse kõige raskem hetk. Raske moment ning siis olin ma järsku tagasi ja tegin veel möödumise. Taktika juurde tagasi minnes tean, et lõpuspurdi peale kindlasti asja jätta ei saa. Ründamisega on see lugu, et seda tuleb teha järsu kiiruse tõstmisega ning see kulutab jubedasti energiat. 1 vs 1 võib see vastase hästi murda, aga kui taga on grupp, siis võib see pulsi lakke lükkamine enne lõppu valusalt kätte maksta. Nüüd oleks olnud muidugi hea pulssi näha. Teadsin, et midagi mul sees on, aga kui palju? Kui teaks, et pulss on 175, siis on mineku varu piisavalt, kui 183, siis jääb kiirendus üsna lühikeseks. Igal juhul otsustan, et kiirendan 8 km tähise juures. Nii ka teen ja jooksen grupiga kohe 10 meetrit vahe sisse. 90 kraadi parempööre ning tuul otse vastu - kurat! Lasen tempot veidi alla, ei kavatse tervet eelviimast kilomeetrit vastu tuult üksi lükata. Üks rohelises särgis meesterahvas jõuab järgi. Sätin ennast ettevaatlikult tema tuulevarju ning jään uut parempööret ootama. Pööre tulebki ning surun uuesti vahe sisse. Pagan! Pööre oli kruusale, mille peal ma juba ette tean, et jooksen palju halvemini kui asfaldil. Noormees rohelises tuleb jälle järgi. Lasen ta mööda. 400 meetrit enne lõppu ning tal on rohkem powerit kui mul, lasen tal minna hoides ühtlast kiiret tempot. Pilk kellale ning vaatan, et napilt-napilt alla 38 minuti siit kätte ei saa. Enne viimast kurvi kiikan üle õla, Gert on vähemalt 30 meetrit maas, siin enam midagi muutuda ei saa. Keeran lõpusirgele ning järsku kuulen taga spurtivaid samme. Ei ole võimalik, Gert oma sprindikiirusega must möödas. Hakkan ka pressima ning jõuan talle peaaegu kõrvale, kuid kahjuks enne on finišijoon. Gert on pingutusest siruli. Hea võistlus oli. Meil mõlemal isiklik rekord sama ajaga 38:07. Minuti pärast saabub Kaur kellest olime teisel kilomeetril enda teadmata mööda läinud. Veel näeme Ake, Miku ja Illo saabumist. Korralikud ajad meie klubi meestel.

see koht, kus ma Gerdiga vahe sisse tõmbasin

see on see kruusa koht natuke enne lõppu

Igal aastal olen vähemalt korra seda tossujuttu puhunud. Mõtlesin, et inimestel äkki huvi lugeda minu isiklikest kogemustest erinevate jooksukatega.

Adidas Adios Boost 2.0

Jätkuvalt hea ja kindel jalanõu lõikudeks, tempotreeninguks või võistlemiseks pea kõikidel distantsidel. On mugav, kerge ning ei lõhu jalgu. Praeguse seisuga ei olegi midagi leidnud, mis täpselt tema nišši sobiks.

La Sportiva Helios 2.0

Ma pole küll eriline maastikujooksu ekspert, kuid väga raske on ette kujutada kergemat ja kiiremat maastikutossu keskmise tehnilisuse astmega rajale. Tald on pehme, sellega peab arvestama, ehk ei sobi pikaks jooksuks asfaldil, samuti kohtades, kus võib omale midagi teravat jalga astuda (tallas puudub kaitseplaat). Kuna muster ei ole väga sügav, siis ei pruugi see olla parima pidamisega väga mudasel rajal. Kuigi lumes ja jääl on ta parem kui enamus asfaldijalanõusi usun, et talveks on olemas parema pidamisega variante. Kokkuvõttes ideaalne heinale, mullale, liivale, mitte teravatele kividele (tänu oma pehmele kleepuvale tallale peab superhästi ka märgadel kividel), vette ehk igasuguseks kiireks ja tehniliseks jooksuks pehmel ja vahelduval maastikul. Jooksin nendega läbi laulasmaa ultra esimese maratoni ning null kaebust. Oleks võinud jätta jalanõud vahetamata.

Adidas Energy Boost

Olen nüüd nendega üle 600 kilomeetri läbinud ning arvamus on muutunud. Ja seda mitte paremuse, vaid halvemuse suunas. Millega ma siis rahul ei ole. Minumeelest tahab see toss jooksjat kuidagi kontrollida, raamidesse suruda, kuidas peab jalalaba täpselt käituma. Kuna need tossud on mul täitnud seda funktsiooni, mida tavaliselt Glide Boost sari, siis kipun rohkem nendega võrdlema. Ehk täidavad pika ja taastava jooksu rolli. Kuigi kaal on üsna normaalne (310g), siis tunduvad nad oma mõõtmetelt kuidagi kobakad (lai ja paks tald). See on ainult tunne, sest kui ma võrdlen kiiruseid, siis vaatamata enesetundele ei ole mu pulsil ja kiirusel mitte mingit vahet selles osas kas ma jooksen Glide või Energyga. Samas jooksu tunnetus on selline, et Glidega teeks tempojooksu küll, kuid Energy Boostiga pigem ei tahaks.

Nike Lunar Epic

Ehk kutsun neid ka pilvesussideks. Põhjuseks nimelt nende kergus ja pehmus. Kaalult on nad Adiose sarja kanti, kuid tunduvalt paksema tallaga. Jalas istuvus ning mugavus tänu Flyknit materjalile superhea. Olen nendega jooksnud intervalle, kiireid testjookse ja pikemaid jookse. Igas olukorras tunduvad mõnusad ja kiired. Samas 5km ja lühemale võistlusele tahaks 500 hobujõulise Bentley asemel kasvõi 400 hobujõulise Ferrari viia. Mis mind natuke nende puhul häirib on see, et ei ole sellist head pinnatunnetust või pinnakontakti ning samuti järskudel suunamuutustel kipub laserlõigatud Lunarlon tald justkui läbi vajuma. Lisaks on probleemiks see, kuidas see soontega tald enda sisse kõik väiksed kivid neelab ning hiljem peab neid naaskliga taga ajama. Kokkuvõttes usun, et ta võib olla lisaks treenimisele väga hea jalanõu võistlemiseks maratonil või poolmaratonil (kindlasti ei tohiks olla maastikul) kuna tänu nende pehmusele tehnika lagunemine pika võistluse lõpufaasis ei sea jalgu nii palju ohtu kui kerged võistlusjalatsid ning mõnikord ma tunnen et ma saan joosta täiesti lõdva jalaga ning ei pea tehnikale üldse mõtlema. Täishinnaga ei ostaks, aga kui õnnestub isend saada 40% allahindlusega nagu mul juhtus, siis võta ära.

Nike Flyknit Streak

Streak sari on Flyknit Raceri sarja kõrval teisena tuntud Nike võistlustossude seeria. Ostsin need jalanõud puhtalt uudishimust, sest reviewde järgi pole neid teab mis kõrgelt hinnatud. Oma 192-grammise kaaluga on nad tugevalt kergemad kui ükski teine jooksukas, mida elu jooksul kandnud olen. Eks seda minimalismi on näha nii kerges ja õõnsas tallas kui ka võrku meenutavas flyknit pealses. Gert juba hoiatas, et suure tõenäosusega sööb suur varvas ennast tossu ninast varsti läbi. Omapärane on selle mudeli puhul see, kuidas flywire (niidid või nööd, mis pingutavad tossu teatud punktidest) muuhulgas kanna kinni tõmbab. Saan aru, et selle mõte on kaitsta jooksjat tossu äratulemise eest, kui kuri konkurent kannale astub. Samas saab see koht arvatavasti väga hästi jooksjale villi tekitamisega hakkama kui pael tugevamalt kinni tõmmata või liiga madalat sokki kanda. Kuna jooksin nendega just 10 kilomeetri rekordi, siis võitjate üle on kuidagi ebaõiglane kohut mõista. Samas olid nad jalas piisavalt ebamugavad, nii et üle 10 km distantsi nendega järjest joosta küll ei taha.

Zoot Makai

Järjekordne väga kerge jalanõu. Seda tossu iseloomustavad kolm asja: paks ja pehme tald, pehme sisemus ning triatlonitossule omane kiirlukustus. Ehk siis meeldib see, et saab nad ruttu jalga ning ka nende kaal on piisavalt kerge (tänapäeva mõistes ei ole 287 grammi just väga kerge). Lisaks ei hõõru (pole õmblusi ega kihte üksteise peal), mis tähendab seda, et kõik triatlonid-duatlonid kuni 10km jooksuni saab väga turvaliselt ära teha. Alates poolraudmehe distantsist on olukord selline 50/50, ehk mitte midagi ei päästa nii pika distantsi puhul sellest, et jalaga koos tossu sisse läinud liiv või väike kivike kuhugi päka alla villi tekitama ei hakkaks. Siinkohal tasuks tõsiselt mõelda, kas 15 vahetusalas võidetud sekundit on väärt riski, et oma 15 kilomeetrit peaks valuga jooksma. Ise leian, et ilmselt mitte, vähemalt niikaua kui poodiumile asja ei ole. Pakendis on lisaks triatlonile omastele kummipaeltele ka standardsed paelad nii et võib vabalt kasutada võistlemiseks või treenimiseks pea igal distantsil, kus talla all asfalt. Samas puhtalt jooksjale leiab selle raha eest paremaid alternatiive.

selline sortiment siis