kas "Spordisaalides võtavad võimust ebapädevad libatreenerid" ?

Selline intrigeeriv pealkiri (jutumärkide sees) vaatas mulle vastu 23. mai "Päevalehest." Põhiliselt innustas mind kirjutama tõik, et ma ma ise kuulun ka võimust võtvate ebapädevate treenerite hulka (puudub katusorganisatsiooni / organisatsioonide poolt atesteeritud kutsekvalifikatsioon).

Ma annaks päevalehele siinkohal veel mõned soovitused uuteks artikliteks. Minu enda kohta võiks kirjutada: "IT keskkonnas võtavad võimust ebapädevad liba protsessiarendajad" või eelmise ameti seisukohalt: "Hankejuhtimises võtavad võimust ebapäedevad libajuhid." Olen ju ülikoolis ainult ärikorraldust ja psühholoogiat õppimas käinud.

Veel oleks kindlasti kumaks kaubaks: "Riigikogu saalides võtavad võimust ebapädevad libapoliitikud." Kui paljudel tänastel poliitikutel on politoloogia-alane kraad? Pakun, et väga vähestel. Nii võiks loetelu lõputult jätkata.

Sellest kevadest juhendan ABB Spordiklubi jooksusektsiooni treeninguid. Initsiatiiv tuli treenitavate poolt. Mõned korrad asendasin talvel treenerit ning ilmselt neile mu stiil sobis. Varasemalt olen jooksu alal juhendanud üksikuid inimesi ning mõned korrad ka taipoksigruppi treeneri puudumisel juhendanud. Kuigi mul kutseharidust treenerina pole, olen läbinud edukalt mõne online koolituse ning mõttega läbi lugenud kordades rohkem materjali triatloni aladega seotud treeningutest, toitumisest, taastumisest, anatoomiast kui üks ülikooli õppekava seda sisaldada suudaks. Samuti püüan kursis olla enamuse uute teooriate ja uuringutega, neid kriitiliselt hinnata ning metoodikaid mõistuspäraselt katsetada. Minu arvates ei ole nii, et hea treener saab oma kraadi kätte ja siis laseb elu lõpuni sama paberi peal liugu. Elukestvalt tuleb uurida, õppida, katsetada, omada sisemist soovi, entusiasmi ja põlemist - et pakkuda treenitavale parimat lahendust. Oluline on ka psühholoogia. Kõige tähtsam on see, mis on inimese peas. Olen näinud väga talendikaid inimesi, aga kui neil ei ole sisemist soovi kuhugi jõuda või tulemuste nimel kannatada, siis võib neil olla kasvõi kogu maailma talent, aga nad ei jõua mitte kuhugi. Siinkohal saab treener natuke motiveerida, nõustada, inimesi maa peale tuua, aga must töö tuleb alati ära teha treenijal endal.

Kas treener vajab isiklikke kogemusi? Nii ja naa. Tean väga häid treenereid, kes ise ei jookse. Colm O'Connell viis David Rudisha maailma tippu ilma, et keegi midagi tema enda jooksu tulemustest või vastavast haridusest teaks. Lisaks on ka paar Eesti paremat jooksutreenerit mitte nii väga jooksjad. Usun, et üsna palju annaks juurde isiklik kogemus, millel oleks sarnasus treenitavate endaga. Preagu on mul grupis täiskasvanud inimesed, neist paljudel on pered. Alustanud ise 30+ halvas vormis pereisana oskan ehk paremini arvestada sarnases olukorras olevate inimeste võimalustega nii arengu kui ka pühendumise seisukohalt. Samuti võimalike ohtudega ülekoormuse või vigastuste tekkeks. Usun, et on päris suur erinevus kas treenida juba väljakujunenud täiskasvanuid või parimas arengueas noori, kellel on minimaalselt kohustusi ja stressi. Lisaks pean oluliseks, et treeneri kogemuste pagasis leiduks ka piisavalt ebaõnnestumisi. Läbikukkumine on parem õpetaja kui õnnestumine.

Ega jooksutreeneri ametis suurt maagiat pole. Keha tuleb doseerida võimalikult optimaalselt mitmel eri tasandil (aeroobne, anaeroobne, neuromuskulaarne, laktaadilävi, lihaste ühtlase arengu tagamine jne). Pidevalt tuleb koguda tagasisidet hetkeseisu kohta, kas liigutakse õiges suunas? Need, kelle õpilased jäävad valdavalt terveks ja teevad tulemusi (arenevad) ongi pädevad treenerid sõna otseses mõttes - paber või mitte. Tõepoolest soovist akadeemilist poolt näha võib mind suvel tõenäoliselt kohata TÜ kehakultuuri sisseastumiskatsetelt. Hetkel treenin oma gruppi suure entusiasmiga (tasuta) edasi ning loodan, et mu nõust on abi õpilaste isiklike rekordite järjepidevaks ületamiseks.