Jüri Duatlon - enne mölisen, siis teen ... või siis mitte

Nädal algas korraliku väsimusega Rapla jooksust ja sellele järgnevast rattasõidust. Panin sinna ju 100% sooviga teha korralik rekordiparandus ning tänu võistluse käigus tekkinud reaalsele võitlusele minu ja Gerdi vahel. Ma vist ei kirjutanud, missugune vau-efekt mul oli kui seitsmenda kilomeetri kanti avastasin, et mul on esimest korda sel aastal reaalne võimalus Gerti võita.

Teisipäeval oli ABB Spordiklubi jooksutrenn ning kuna ma arvasin, et tänu prognoositavale vihmale, madalale temperatuurile ning ebameeldivale rajale jätan ma sellel nädalal Filtri temposõidu vahele, siis andsin intervalle ja harjutusi ikka korralikult. Nii, et vahepeal küsiti, et kas ma ikka mäletan, et mul homme võistlus. Keha oli kurnatud ning 1500 m lõike järjest alla 6 minuti joosta oli kui mitte piinav, siis vähemal ebameeldiv. Sain muuhulgas samal päeval teada, et Jüri duatlonil teeb oma tuleristsed ka Märt Avandi. Inimestele, kes küsisid meie sansside kohta vastasin arrogantselt, et kui ta on valmis jooksma kilomeetreid alla nelja minuti ning sõitma üle 40 km tunnis keskmist, siis on tal šanssi.

Kolmapäevaks olid jalad parajad "pakud", kuid ilmaennustus lubas juba vähest vihma ning 14 soojakraadi. Tundus, et läheb sõiduks. Otsustasin, et teen selle väikese pulsitestina enne tulevat duatloni. Polnud pointi ennast üksikuna paarissõidu võistlusel enne tähtsamat etteastet ribadeks tõmmata. Lisaks pole viimasel ajal väga maganud ning enamus vabast ajast peale trenni läheb pikaleveninud remondi peale Tristani toas. Kui sadulasse istusin olid jalad ja tahtmine kohe olemas. Vihma ka õnneks ainult tibutas starti sõidu ajal (kodust 6 km) ning ka see lõppes selleks ajaks kui rajale sain. Sain kohe estakaadile, kuna sel varasel tunnil oli startimise vastu osalejate huvi leige. Enda ees nägin stardis minemas vaid ühte noormeest ja mehe-naise paari. Pulssi hoidsin piinlikult 165 peal ning viienda kilomeetri kanti olid mõlemad ees startinud kinni püütud. Edasi tuli oma 16-17 km väga ebameeldivat teed. Vähemalt ei ole ma kuskil mujal suurema fraktsiooniga pinnatud asfalti kohanud. Nagu kruusal sõidaks. Pooleks maaks olid küünarnukid ebatasase tee tõttu korralikult ära pekstud. Tagasipöördel nägin, et tagant pole kedagi tulemas. 2 km enne lõppu pingutasin ka, pulsiga üle 170, sest tahtsin veel kaks paari kätte saada. Finišis oli tunne, et seda tempot oleks veel paarkümmend minutit jõudnud hoida. Koht polnud suurem asi, 38.8 km/h keskmist ja kuskil teisel leheküljel alles. Üks veider moment oli ka. Stardis on kaks noormeest, kelle ülesanne on ratast rampi peal püsti hoida. Kuna aga kumbki ei võtnud seda tegevust enda peale, siis oleksin täiega siruli käinud. Ainult kiire reaktsioon kinga pedaalist vabastamisega päästis halvemast. Loomulikult said nad kõrval seisnud kohtunikuhärralt selle intsidendi eest "vastu pead."

Jüri Duatlon

Nii välja puhanud võistluseks polnud ma ammu. Viimastel päevadel kurk kergelt valutas ning seetõttu ei riskinud suuremat sorti trenni ette võtta. Neljapäeval sörk 7 km ja reedel vaid rattaga tööl-tagasi (40k). Aga laupäeval oli vaja tulistada ning laupäeval olin ma valmis tulistama. Suurest erutusest oli uni juba kell 6 läinud. 9 tundi stardini - no andis ikka oodata. Aga nagu halbade asjadega nii õnneks ka headega - kipuvad kätte jõudma.

Põhidistantsi start oli sätitud kella kolmele, ning enne võistluskeskusesse jõudmist näitas kraadiklaas 22 kraadi ning taevas oli pilvitu - tuleb kuum võistlus. Igaks juhuks olin kaasa pakkinud oma uue aeropudeli, mille alles hommikul karbist välja võtsin. Kokkuvõttes oleksin hästi ka ilma hakkama saanud, sest jooksurajal oli vesi täiesti olemas.

Saabusin veidi üle tunni enne starti ning Avandi ja E Tamm olid juba ilusti kohal. Kuna aga puudusid Kenenisa Bekele, Eliud Kipchoge, Sebastian Kienle, Alistar Brownlee ning Justin Bieber, siis jätsin pildistamiskatsed kuulsustega järgmisele korrale. Vähemalt oli Krister Haav, kes infopunkti ees must mitu kord mööda jalutas nagu oleksin tühi koht. Ilmselt olin oma 10 aastat tagasi Taist ostetud musta värvi "Police" maikas tema jaoks liiga gängsta. Peale Kristeri oli kohal veel Karli (pealtvaatajana) ning Taivo konkurendina, siis igav mul kohe kindlasti ei hakanud. Jürgen Ligi oli ka, aga temaga ei rääkinud sest mind ta ei tunne ja ma natuke häbenen. Veidi kahju oli tast ikka sest mulle tundub (nii palju kui ma näinud olen), et tal on perekonnas või suguvõsas maksimaalselt 0.01 fänni. Jürgen, kui sa seda loed, siis ära muretse, ma olen sinu fänn ning loodan su vanuses pooltki nii kõva mees olla, kui sa praegu oled. Tegelt sa võikski vahelduseks eelnõudele ja parandus ettepanekutele ühe korraliku mehe blogi lugeda. Avardab silma. Aga ära palun ainult seda #amidahentyteeb värki loe, see tõmbab su kohe pehmoks ära!

Rada? Väga pealtvaatajasõbralik. Kõigepealt 5 kilomeetrit (4 ringi) jooksu. Ühtepidi puhub tugev tuul vastu, teistpidi lükkab tagant. Õigemini lükkab ta tagant nii, et kuum õhk lihtsalt seisab su ümber - nagu saunas oleks. Üks väheseid võistlusi, kus mul tõesti meeldis vastu tuult rohkem joosta. Edasi rattasõit Vaida-Seli suunas 10 km ja siis sama teed pidi tagasi. Kahjuks pidin tugeva tuule tõttu juba enne starti sõnu sööma. Ma tõesti ei tea, missuguse võimsusega vastu tuult vändata nii, et kiirus oleks 40 km/h, aga palju, palju rohkem kui ma suudan. Viimaks 2,5 km jooksu samadel ringidel, kus enne joosti. Kuna pulsivöö unustasin koju, siis tegin taktika järgneva - jooksen pea-aegu täiega, sõidan täiega ning lõpuks rooman finišisse.

Vaatamata sellele, et startijaid oli 64 oli konkurents kõva, Päris palju oli noori välejalgasi, kellel nimed tagumikule trükitud. Mulle see meeldis, saan teada kelle taga jooksen. Kui meid stardist minema lasti ei suutnud uskuda oma silmi ega jalgu. Terve mass pani must kiiremini, kuigi omast arust ei alustanud just kõige aeglasemalt. 400 m stardist vaatan kella, tempo 3:15 - ebanormaalne. Mõtlesin: "te hullud tehke mis tahate, ma tõmban tagasi ja jään oma liistude juurde." Juba esimese kilomeetri lõpus, mis polnud teab mis kiire (3:49) tundsin, et kuidagi raske on. Kuna aga plaan nägi ette alla 20 minutist esimest jooksu, ning ka Krister tundus veel üsna lähedal olevat pidin edasi punnitama. Õnneks lohutas see, et mõned seljad, kes ennast arulagedalt kiire stardiga ära petta lasid tulid ikka vaikselt vastu. Veel oli huvitav, et arvestades Kristeri eelmise nädala jooksu aega ootasin, et meie vahele tekiks ikka parajalt pikk distants. Esimese ringiga tuli seda ca 20 sekundit, kuid millegipärast ei tahtnud see üldse pikemaks käriseda. Olgu öeldud, et ta jooksis Jüris esimese ala 2 minutit kiiremini, kui nädal tagasi Tabasalus. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas mõni kuumusega kiiremini liigub. Veel oli kaasaelajana raja ääres jooksutreener Urmas Põldre. Ma ei tea, kuidas sa sellises riietuses mu seal ära tundsid, sest oma teada mul miskeid eristuvaid jooni pole, pigem on kõik proportsioonid kohe liiga keskpärased. Viimase ringi alguses võtsin esimest korda juua, sellise väikse lonksu ning ülejäänu topsist kallasin pähe. Muide Märt Avandilt esimese korra kohta täitsa hea jooksu aeg, 22:09, mille tõttu pidi Taivo (Velling) ikka päris korralikult pingutama, et kuklasse hingavat Märti eemale hoida.

Jooks 5 km: 19:32 (24-s koht) - check!

pakun, et need jooksu pildid on esimeselt ringilt, kuna

Urmas Laur on veel väga lähedal. Väike poiss, kes tiimi tegi

(kutsuti Rassuks) jooksis oma vanuse kohta hullult hästi.

konkurent hr. Haav tegi ilusa jooksu

jooksu lõpupoole sest juba on korralikud vahed

Arvestades, kui sujuvalt mul esimene vahetusala möödus, siis ilmselt ükski inimene nendest, kes seda nägi ei usuks, et ma pole seda alates viimasest triatlonist mitte kordagi harjutanud. Veidi olin mures kiivri pähepaneku pärast. See on üks sellised väga mugavaid ja häid sorte, aga alles siis kui ta peas on. Inimestele, kellel vähekenegi kõrvad peast eemale ulatuvad POC Cerebeli ei soovita. Mul läks seekord miski ime läbi esimese korraga üle kõrvade. Ilmselt toimis higi loodusliku lubrikandina. Kogu vahetusala 25 sekundit, 17-s aeg. Suur osa konkurentidest harjutab seda regulaarselt.

nii, minek!

Nüüd oli käes aeg rattasõidu käes. Kes mäletab, mis ma sügisel kirjutasin, siis see süsteem on duatlonis (arvatavasti) triatlonis ennast ära tasunud ning suure tõenäosusega olengi nüüd selles "next level." Ehk kui on leivanumber, siis tuleb hakata leiba välja teenima olenemata sellest kui väsinud oled. Minnes oli diagonaalis puhuv tuul üsna soodne ning kiirus läks ilusti üles. Püüdsin kinni enda ees rajale läinud pealtnäha üsna tugeva temposõitja. Peas uus Giro Aerohead kiiver ning taga ketas. Sõitis ka hästi, protokolli järgi arvan, et oli Toomas Timmermann. Tegin miski topeltmöödasõitu meenutava asja, millega tõusin kaks kohta kõrgemale. Paari minuti pärast küttis Aeroheadi-mees omakorda minust mööda (see on siiani esimene kord sel aastal kui minust on mööda sõidetud, nii et palju õnne süütuse võtmise puhul). Olin ilmselt jala liiga lõdvaks lastud. Edasised kilomeetrid tulid siis tema vedamisel (möödusime veel mõnest sõitjast). Hoidsin lubatud 10-12m pikivahet ning kui keegi teeb sulle tempot, mis on kasvõi 5% kergem kui sa ise oleksid sõitnud, siis annab see täiega tunda. Jalad vabanevad laktaadist ning mõne minuti pärast oled valmis jälle panema. Igal juhul mulle see tempo meeldis, sest Seli poole keerates näitas kell keskmiseks 42 km/h. Ma ei tea kas mu vedur sõitis powermeteri järgi või olen ma ise lihtsalt harjunud tugevamalt vastu tuult pigistama, aga enam Seli poolt vastu puhuvas tuules mulle see tempo ei sobinud ning võtsin ohjad üle. Umbes kahe kilomeetri pärast tagasipöördel nägin, et vahe oli ca 40-meetriseks kärisenud. Kuni ristini puhus tuul jälle tagant ning siis viimased 7-8 km jälle pigem diagonaalis vastu (kirdest äkki?). See tee on üsna kurvine ning ühel hetkel kui kiirus on pea 50 km/h, kurvis rebib tuul rooli kord ühelt poolt, siis teiselt poolt ning ainult keha kallutamisega ei keera, siis oli küll korra jälle hirmus hetk (äkki panen välja). Tegin veel mõned kauguses paistvad täpid täissuuruses meesteks ning kilomeeter enne lõppu sain veel paar tüüpi kätte, kes juba esimese jooksu alguses mulle astronoomilise vahe sisse olid jooksnud. Sel hetkel mõtlesin, et see on ette kaotatud lahing kuna selle järelejäänud distantsiga ma omale enam üle 10 sekundi ette ei sõida. Lõpus nagu ikka lasin jala lõdvemaks, vabastasin nad kingadest ning tegin järjekordse tehniliselt ilusa vahetusala.

ainus mees, kes seekord rattal

hambaid näitas (Toomas Timmermann)

ratta lõpp. Päriselt ka, ma panin need rattakingad ikka 

jalga ka vahepeal...

Rattasõit 20 km: 31:48, päeva viies aeg edestades mitmeidki teenekamaid tegelasi (Valdur Jaht, Raido Luuk jne).

Vahetusala: 29 sekundit, 23-s

Täpselt nii nagu etikett ette näeb lendasidki need kaks noormeest kohe peale vahetusala hirmsa kiirusega must mööda. Mul korraga nii hing kui ka puusad täiesti kinni. Urmas hõikab raja kõrvalt: "sa tegid väga hea ratta"! Hõikan vastu, et ratas tuli hästi välja jah ja proovin kuidagi jalgu liikuma saada. Esimene kilomeeter tuleb tugevalt üle nelja minuti. Teise kilomeetri alguseks vaatan, et üks neist kahest noormehest, Karl Mell (sellepärast tean, et talle oli tagumikule trükitud "Mell"), kes kohe alguses oma 50 meetrit must ette küttis enam kaugemale ei liigu. Tunnen, et jalgadele on vahepeal jooksmine uuesti meelde tulnud. Urmas teise ringi alguses innustamas: "kuule sa liigud nüüd palju paremini, kui eelmisel ringil." Saan lisa powerit ja kütan edasi ... ning 700 meetrit enne lõppu juhtub vältimatu olukord: saan Melli kätte ja jooksen eest ära. 100 meetrit enne finišit tõmban veel kombeka luku uuesti kinni ja teen viisaka näo pähe. Äkki teeb keegi finišis lõpupilti, sest kogenud harrastussportlane peab selleks alati valmis olema. Viimane kilomeeter tuli tugevalt alla nelja minuti.

Teine jooks 10:04, päeva 21. aeg.
Kokku: 16.s koht ajaga 1:02:21

Edasi tulevad siis riburadapidi sõbrad, tuttavad ja muud televiisorist tuttavad näod. Õnneks seekord võitsid harrastussportlased poliitikuid ning poliitikud omakorda näitlejaid. Isegi Raivo E Tamm oli oma paarkümmend kilo alla võtnud. Ma kahtlustan, et juhul kui ma oleks Tristani kaasa võtnud vaatama, kuidas Kellapi ema jookseb, siis poleks teda enam välimuse järgi ära tundnud. Edasi läks juba lõbusalt tuttavatega emotsioone jagades ning hiljem Lasergeimis laste sünnipäeval sõda mängimas. Lapsed nõudsid, et 15-aasta tagune lasergeimi meister (päriselt ka, mul on esikoha medal ja karikas) nendega sõda mängiks. Enesetunne oli õhtul ikka päris sooda, sest olin tol päeval tõesti kõvasti pingutanud.

Nii, lõppsõna. Jooksu osas oma sõnu sööma ei pidanud. Rattal pidin kahjuks küll. Panna seda siis enda või "force majeure" süüks, seda ei teagi. Samas improviseerib tõik, et üle 40 km/h keskmist suutis ainult Harri Sokk ning teisel mehel, Mart Suurkivil olen jalgrattal juba kandadel, järgmisel aastal ehk juba möödas. Lihtsalt elus on nii - ühed mehed jooksevad, teised mehed sõidavad ja sinna pole mitte midagi teha.

Mujal tehti ka vägitegusi. Naistevägi mu jooksugrupist käis Maijooksul ennast ületamas, miski punt mehi veel Tallinn City Trailil (sorry, ma pole isegi teie tulemusi analüüsida veel jõudnud) ning vend va kavalpea käis SUPi laua võistlustel. Ilmselt on tal igas maailma nurgas lauatamine end ära tasunud, sest olevat ta noppinud sealt sprindi hõbeda ja pika maa kulla. No on kavalpea, oskab ikka alasi valida.

Edasi plaanin teha natuke suuremat mahtu ning loodetavasti õnnestub mõni mehetegu Narva energiajooksul või Tartu Mill triatlonil teha. Muud võistlused (kui neid tuleb) tulevad väsimusfoonilt. Puhatud on juba küll. Seniks edu kaaskannatajatele!

Jüri Suurkivi tegi liiga hea pildi, et mitte seda hiljem lisada.