27 kilomeetrit temposõitu Jüris

Kõigepealt väike nõuanne isetreenijatele: kui oled kergelt haige või tunned ennast halvasti, siis alati mõtle, mida sa soovitaksid teisele inimesele kui sa oleksid tema treener. Asi, mille vastu ma ise pidevalt eksinud olen. Kuna ma olen trennisõltlane siis just iseendale pole suutnud alati õigesti nõu anda. Tihti tekib selline "because I can" tegemine, mille mõju on pigem kahjulik või kasulik.

Praeguseks olen vähemalt niikaugele jõudnud oma asjadega, et treeningplaanid teen 1-2 nädalat ette ära ja neid vähemalt makrotasandil ei muuda. Samuti ei tee järgi ärajäänud treeninguid. Varem tegin puhtalt enesetunde ja tuju järgi, kui oli isu ujuda, siis ujusin, kui tahtsin joosta, siis läksin jooksma. Sama kaootiline nagu oli treening oli ka areng. Enesetunde ja treeningute järgi tundub, et liigun nüüd õiges suunas. Vähemalt viimasel nädalal-paaril on enesetunne ja areng väga hästi olnud etteennustatav. Ehk tekib väike lootus valestitreenimisest tekitatud kahju tagasi pöörata. Ma tean, et lugejaid huvitavad numbrid, kui palju keegi treenib jne. Ütlen ette ära, et kõik need inimeseed, kes arvavad, et ma treenin rämedalt palju, eksivad. Minu viimase nelja nädala jooksevsaldo on selline:
Ujumine: 5h, 20 min, 9600 meetrit
Ratas: 11h. 50 min, 342 km
Jooksmine: 8h, 18 min, 130 km
Jõutreening: 2h, 30 min.

Filter temposõit Jüri

Vahepeal käisin ikka võistlemas ka. Oli selline hooaja esimene tuleproov temposõidus. Kokkuvõttes on muidugi mul raske oma tulemust objektiivselt hinnata. Seda siis kahel põhjusel. Esiteks oli rada muudetud raskemaks, natuke pikem, lisandus üks järsk kurv ja kaks lamavat politseinikku, mida kõike pidi siis kahel korral läbima. Teine, ehk olulisem põhjus oli see, et tegemist oli paarissõiduga ning kui oma kohta eelmise aastaga võrrelda, siis on väga raske hinnata paarilise mõju tulemusele nii minu kui ka konkurentide seisukohalt. Võrdse või tugevama paarilisega saab kindlasti kiirema aja kui üksi pressides, samas nõrgem võib tulemust isegi veidi pärssida. Lisaks on rattasõidu puhul alati ilma faktor. Temperatuur oli küll ideaalilähedane, aga tuule tugevus ja nurk - noh seda on raske kommenteerida, igal juhul ta oli nagu alati sellel Jüri rajal, oli olemas ja segas.

Esimesel poolel hoidsin ennast teadlikult tagasi ja vaatasin, et pulss kindlasti üle 170 löögi minutis ei läheks. Äkki hoidsin ennast algul liiga palju tagasi sest peale iseenda ei suutnud ma kiiruga otsides kedagi teist leida, kes oleks teise poole rajast kiiremini sõitnud kui esimese. Kindlasti neid oli, aga väga vähe. Esimesed 6-7 km Seli ristini olid väga lihtsad. Sain mööda kahest eespool startinust. Puhus ka miski diagonaalis tagatuul, ehk kuni ristini hoidsin ilusti üle 40 km tunnis keskmist. Peale pööret läks rada raskemaks, tekkisid mõned väiksemad tõusud ja langused, tee ise oli krobelisem ja hüplikum ning lisaks puhus vastutuul. Proovisin jätkata mõistusega sõitmist. Olin vist enne starti liiga vähe joonud, sest kurk jubedasti kuivas, samas olin varem võistluse jaoks rattalt kõik pudelid maha keeranud.

Tagasipöörde võtsin rahulikult ja see andis võimaluse selja taha vaadata. Kohe taga oli ühesugustes skinsuitides väga pro välimusega tandem ning nende taga nägin Kardoni ja Arnet. Nende skinsuiti meestega polnud mul mingit kahtlust (ilmselt lähevad kohe mööda). Kardoni paar, keda ma stardikoridoris ei näinud oli ka ilmselgelt lähenenud ning arvatavasti ei ole mul üksinda nende paarile vastast (silma järgi võis vahe olla maksimaalselt 30 sekundit). Profivälimusega paar saigi mu paari kilomeetri pärast kätte. Ise möödusin veel paarist üksiksõitjast. Kuigi kiirus oli mul jälle hea, siis tehniliselt oli see lõik minu jaoks päris raske. Järsult metsa varjust välja saades või künka harjale jõudes tahtis vale nurga alt puhuv tuul pidevalt mu 90 millimeetrist esiratast enda kontrolli alla võtta. Ühes laskumisega kiires lauges kurvis pidin ühe käe aerobarilt maha võtma ainult selleks, et ma jõuaks lenksu õiges suunas hoida. Ilmselt vajan lihtsalt rohkem sõiduharjumust nende jooksudega külgtuules.

Üllataval kombel Kardoni ja co-d tagant ei tulnud ja ei tulnudki kuni lõpuni välja. Kuulsin alles järgmisel päeval, et üks oli neist teisel poolel üsna kustunud. Tagasi Jürri sõit oli selline tüütu pooleldi vastu- ja külgtuulega rügamine. Tüütud olid nii väsinud jalad kui ka see lenksuga maadlemine, et ratast kontrolli all hoida. Kohati unistasin sellest, kui keegi mind kasvõi minutikese veaks, et saaks pulsi korra 150 peale kukutada. Natuke enne lõppu nägin ka Krister Haavi üksinda vastu sõitmas. Viimaseks kaheks kilomeetriks lasin pulsi üle 170 ja võistlus oligi järsku läbi. Ise arvasin, et olin väga hea võistluse teinud. Õhtul netist esialgseid tulemusi vaadates oli pettumus. Lootsin kõrgemat kohta. Samas sõpradest võitsid mind ainult need, kes sõitsid paaris nii, et midagi hullu veel pole. Järgmine sõit saab olema juba varsti Kiili kodurajal - 13 km õudust üle 170-löögise pulsiga.