Kamaluga agooniat - Viimsi jooksu pikendatud poolmaraton

Käisin Viimsi jooksul. Läksin teadlikult peale veidi väsinuna. Selleks, et ennast paremini tundma õppida. Ka sellepärast, et nii tihti võisteldes, kui pidada silmas arengut pikemas perioodis ei saagi kõike puhanult teha. Kui enne Sakut näitas Trainingpeaks hetkevormiks pea ideaalsed +18 vormipunkti, siis pühapäeval oli see number -6. Enesetunde kohta olin laupäeval märkinud, et jalgade seisund on tunduvalt kehven kui võistluseelsel päeval olema peaks. Olin ju neljapäeval ebaõnnestunult rattal FTP testi teinud. Natuke negatiivsemast küljest oli veel veidi kõrge kehakaal, 74,7 kg. Paar head asja oli ka. Esiteks pole ma enam kaua haige olnud ning teiseks on need paar kiirustreeningut, mis ma ujumiste ja rattasõitude vahele olen saanud teha vaikselt vormi paranemist näidanud. Paraku küll jooksu arengu seisukohalt jääb kilometraaži ilmselgelt väheks. Aga kuna ma sel aastal panustan triatlonile kui tervikule ning rattas ja jooksus näen rohkem paranemisvõimalusi, siis paraku nii on, et enam tihti jooksuradadele ei satu.

lastel oli seekord päris tore

Seekord oli natuke kurikuulsal Viimsi jooksul uus korraldaja, MyFitness, kes tegi seda asja tõesti väga hästi. Kõik stardid toimusid ajaliselt täpselt, WC-si oli piisavalt, rajal ei olnud eksimisohtu ning ka lasteprogramm oli väga hea (muidugi Tibu alias Venno Loosaar on tasemel). Nagu ka pealkirjas vihjatud, siis rada oli tavapärasest standarddistantsist pool kilomeetrit pikem, ehk 21,6. Läksin peale kindla plaaniga poolteist tundi alistada ning vaikselt (juba ei tea mitmendat korda) unistasin sellest, et saaks esimest korda jooksuga poodiumile. Stardis oli meid umbes sadakond (146).

enne starti heas tujus nagu alati (vasakul teise koha

saavutanud Martin Sagaja ja paremal punases särgis

minuga pikalt koos jooksnud Alari Lumberg)

Peale stardipauku pani osa rahvast päris kiirelt ajama. Paarist inimesest sain peale alguses tehtud staadioniringi mööda ning silma järgi lugesin, et olen kuuendal kohal. Kell näitas, et olen alustanud jälle veidi kiirelt, ehk alla nelja minuti tempos, hakkasin siis vaikselt seda korrigeerima ning vahe esimestega seetõttu hakkas ka kohe kärisema. Üllataval kombel ei läinudki kedagi must mööda. Peale teist kilomeetrit langes kiirus 4:15 peale ning ise mõtlesin, et selles staadiumis ta küll nii raske ei tohiks olla, aga kannatasin vaikselt edasi. Kolmandal kilomeetril jõudis üks musta nokkmütsiga, mustade pükste ja musta särgiga tegelane mulle järgi. Isegi kõrvaklapid ta peas olid mustad. Võtsin talle sappa ning kuni seitsmeda kilomeetrini liikusime üllatavalt hästi pea nelja minuti tempos. Millegipärast on mul alati kergem kellegi teise taga joosta kui üksi tuult murda. Peab tõdema, et ta jooksis ka üllatavalt ühtlaselt, et hakkasin pead murdma -  äkki on tema sisse miski metronoom peidetud või on ta tegelikult hoopis robot. Isegi kauge eesjooksja hakkas silma järgi meile lähemale tulema.

Sellist head kulgemist mulle kahjuks pikalt ei lubatud, sest järsku oli mu veduril plaks aku tühi. Ühesõnaga raputas käsi ja aeglustas järsult. Edasi pidin punnitama üksi. Sain aru, et sellest kuuendast kohast ma paremat välja ei punnita, kui just keegi ees täiesti lambist ära ei kustu. Kogemus ütleb, et selle distantsi ja taseme juures ei kustu. Proovisin enam vähem tempot hoida (loomulikult langes) samal ajal energiat säästes - raske ja üksildane oli. 10 km piiksu peale vaatasin, et olen alla 1.29 graafikus, siis aga tuli metsatee, lombid ja muda ning sinna mutta see graafik kaduski. Õnneks ei olnud teda küll väga pikalt (veidi üle kilomeetri), aga noh ma ei hakka jälle oodi selle kohta esitama, kuidas mulle meeldib asfaldil mitu korda rohkem kimada kui metsateel ukerdada. Metsatee sai ühel hetkel joogipunktiga lõpu ja nii sai lõpu ja mu üksiolek, sest tagant jõudis üks punases särgis mees mulle järgi. Vaatasin pärast protokollist, et oli Alari Lumberg.

Jäime siis kahekesi jooksma. Kuna meil mõlemal oli päris raske, siis sai ka väheke lobisetud. Sain teada, et see mees jooksis viimasel sügisjooksul pooliku 1:25 kanti, aga tänu vigastusele oli ta pikalt jooksust eemal olnud ja sai ainult viimase kuu korralikumalt treenida. Sellegipoolest oli ta mark aukartustäratavalt parem kui minu oma. Vahepeal nägime venda Kristjanit, kes oli rattaga meile vastu tulnud. Temalt saime teada, et oleme hoopis viies ja kuues. Viimased 7 kilomeetrit tuli joosta mere äärest, ehk siis ilusti vastu parajalt tugevat tuult. Kuna oli piisavalt nii kuuma kui tuult, siis loomulikult hakkasid mul rinnanibud kipitama. Joosta oli raske ja proovisin natuke tuulevarju leida, aga ei leidnud kuna tundus, et tuul hüppas kord üht, kord teistpidi diagonaalis ja mitte kuidagi ei suutnud eesjooksja keha seda varjata. Kristjanilt saime veel teada, et meie eesolev mees on ca minuti kaugusel ning meie taga on järgmie veidi üle poole minuti maas. Ehk arvasime, et kui me ühtlaselt jätkame, siis säilitame oma kohad ning viienda positsiooni teeme selgeks alles lõpus.

vabaõhumuuseumi ees tuule ja väsimusega võitlemas

Umbes neli kilomeetrit enne lõppu kui oli väike mäest alla minek tegin katse rünnata. Tundus, et minu taha tekkis väike vahe. Käristasin seda veidi veel, läks raskeks ning pidin tempot veidi alla laskma. Arvasin, et ta püüab mu kohe uuesti kinni, aga ei, seda ei juhtunud. Mingi aja pärast avastasin et ei kuule enda taga enam samme. Kristjan, kes võttis iga natukese aja tagant vaheaegu tõstis mulle pöidlad üles, millest sain aru, et olin silmnähtava vahe sisse teinud. Edasi jooksin pool transis. Mäletan vaid seda, et vahe tagumisega Kristjani poolt mõõdetult oli 10 sek, 15 sek, 25 sek ning hetkel kui paar kilomeetrit enne lõppu oli see 31 sekundit, siis tundsin ennast kergemalt. Nüüd enam ei saanud keegi mu kohta ära võtta. Finišeerisin üksinduses ajaga 1:32:57, ehk poolmaratoni vaheaeg tuli jälle samasse auku, mis Sakus (1:30 ja 1:30 vahele). Igaks juhuks küsisin veel sekretariaadist üle, jah olingi viies, aga nagu Annelile ütlesin: "see on alles algus."

selle jooksu viis kiiremat