Kolmapäeval käisin Filtri etapil ratast sõitmas. Erinevalt eelmisest korrast õnnestus seekord (kuigi kohati napilt) sõpradest ja tuttavatest jagu saada. Neid oli mul rajal seekord koguni kaheksa hinge. Keskmine kiirus 13 kilomeetri peal oli 39,5 km/h. Küll see 40 keskmist ka loodetavasti veel sellel hooajal langeb.
Nüüd aga põhisündmuse juurde. Kuni laupäevani olid mu tõsisemad maastikujooksud tehtud Kõrvemaa Kevadjooksu või Tartu jooksumaratoni raames. Ehk nüüd Tallinn City Trailile tagasi vaadates polnud ma õiget maastikujooksu näinudki. Enne jooksu püstitasin omale kolm eesmärki või siis põhimõtet, mida joostes silmas pidada (tähtsuse järjekorras):
1. Mitte ennast vigastada
2. Proovida ära üks korralik maastikujooks ja saada sellest üks kasulik ja tugev treening.
3. Võtta asja rahulikult, eriti alguses. Koht ja aeg pole tähtsad.
Etteruttavalt öeldes, nii nagu alati läinud on, ei täitnud ma oma kolmandat eesmärki. Kui on võistlus, siis mina rahulikult võtta ei saa. Kuigi kardios oli varu, siis lihased karjusid juba 8 km enne lõppu korralikult appi. Kuna mul ei olnud aimugi kuidas parkimisega on, siis panin oma auto Selveri ette (tegelikult oleks saanud palju lähemale). Velodroomil olin oludega tutvumas ja stardimaterjale võtmas juba oma 50 minutit enne lähte andmist. Jalad ei olnud mul just parimas korras, sest tänu ajalise eesmärgi puudumisele tegin võistluse keset korralikku treeningnädalat. Peale Filtrit käisin veel ujumistrennis, neljapäeval punnitasin kangete jalgadega veel ühe tugeva FTP-d arendava rattatrenni. Ainult reedel trenni ei teinud. Lõhkusin hoovis puid. Vaadates seda puude hunnikut, siis on mul oma 40ks tunniks veel seda puude lõhkumiseks nimetatavat crosstrainingut, mis tegelikult ei ole triatloni jaoks üldse halb.
Võistlusalal hakkas esimese asjana silma müügitelk. Nagu rusikas silmaauku müüdi seal Icebugi kõrval La Sportiva maastikujalanõusi. Kuna ma olin maastikujalanõude osas natuke huvi pärast internetis maad kuulanud, siis ma sisuliselt ignoreerisin kogu IceBugi ning jalutasin otse La Sportiva mudelite juurde. Mõtlesin natuke (mul polnud mingit plaani täna jälle tosse osta) ning proovisin huvi pärast Heliost jalga (omapärane laineline tallamuster, vähem ekstreemne, kui nende teisel mudelil Bushidol). Kuigi nagu alati proovisin ka seekord niigi poehinnast soodsamat hinda veelgi allapoole kangutada (ei õnnestunud), oli peas juba tehing tehtud. Jutt läks ultrajooksu peale ning selgus, et tossude müüja (naisterahvas) oli Laulasmaa Ultrat varem korduvalt teinud ning soovitas seda võistlust mulle igati. Olekski pikemalt vestlema jäänud, kui aeg poleks nõudnud oma (vaja uuesti auto juurde minna jalanõusi vahetama ja asju ära panema).
Otsustasin, et Heliosed saavad kohe võistlusel tuleristsed. Tavaliselt tuimalt uute jalanõudega (eriti sellisel pikal distantsil) võistlemist ei soovitata. Aga mul on head jalad, mis naljalt ville ei saa ja küüsi ei kaota, olgu need uued tossud kuitahes sissetreenimata. Tagasi stardialas leidsin kohe tänu uutele ägedate ABB spordiklubi särkidele oma nö tiimikaaslased üles. Illo (teda teadsin ammu), Tarmo ja Dmitri (nende kahega sain siis tuttavaks). Sarnane riietus ühendab inimesi, purustab barjäärid ja loob ühtsustunde. Vestlesin veel paari "random" inimesega ning oligi aeg starti lennata.
Stardipauk käis ära ja kõik see patsahkam ca 50 esimest (mina nende hulgas) pani vales suunas ajama. Kuskilt eest hõigati, et teisele poole ja pöörasimegi siis ringi. Nüüd olid kiiremad mehed taga lõpus ja aeglasemad ees, ehk sai kohe möödumiseks "offroadi" tegema hakatud. Rada oli oma profiililt minu jaoks kindlasti raskeim, mida ma läbinud olen. Va mõned vahelõigud oli see valdavalt kitsas, ebatasane, läks enam-vähem igast järsakust, mis piirkonnas oi üles ja tuli neist ka järsult alla. Lisaks jooksime läbi kõik piirkondlikud vaatamisväärsused: teletorn, botaanikaaed, lasnamäe pank, sõjaväe bunker, rippsild, laudtee jne. Mitmeid kordi pidi ronimisel appi võtma käsi. Raja keerukust näitas ka tõsiasi, et mu aeglasemad jooksukilomeetrid tulid 5:50 kanti ning kiiremad 4:10 kanti. Minu kogenematust maastikujooksul ilmestas hästi see, kuidas ma laugetel lõikudel kohtades tõusin ja vahesi sisse jooksin ning samas tehnilisel osal kõike seda saavutatut kogenud orienteerujatele kaotasin.
Kuskil vast viiendaks kilomeetriks olid jõujooned paika loksunud nii, et ma enam kohti ei võitnud ega ka kaotanud. Jah mõni läks minust, mõnest teisest läksin ise mööda. Kuna mul meeldis meie tekkinud kolmese pundi ees joosta, siis panin ka korduvalt valesti nii, et mind tuli tagasi hõigata. Ehk siis jälle pundi kolmandaks, seniks kuni tuli jälle mõni laiem laugem osa. Viimast viite kilomeetrit oli ikka päris raske joosta ning juurdlesin palju selle üle, mis hetkel mu reielihased üles ütlevad. Õnneks kestsid ilusti lõpuni. Viimaseks kilomeetriks olin ühe ilmselt kogenuma maastikujooksjaga kahekesi jäänud ning "maanteejooksjana" tegin talle ca 30 sek vahe sisse, aga ees polnud enam kedagi kelle arvelt kohta parandada oleks suutnud.
Uuest tossust ka: La Sportiva Helios 2.0 oli sellel tehnilisel rajal hämmastavalt hea. Vaatamata lainelisele mustrile, mis mulle algul pidamise kohalt kahtlusi tekitas ei olnud tal absoluutselt mitte mingit libisemist. Lisaks oli ka pealne väga stabiilne ja koos õhukese 4mm langusega tallaga hoidis väga hästi mu hüppeliigest väänamisohust. Kuigi alguses arvasin, et pole vahet, mis tossuga joosta, siis sellisel väga ebatasasel järskude tõusude ja langustega rajal oli selline nö. pühendunud maastikujalats kindlasti parem valik.
Lõpukoht oli mul ajaga 1:46:08 183 inimese seas 33-s. Kuna oli esimene seda laadi kogemus ning ka konkurents oli päris tugev, siis ei oskagi oma sooritusest eriti midagi arvata. Aga ühte võin ma küll öelda: trennina oli see vägev. Mingites "uutes" reielihastes oli seda jooksu oma kolm päeva veel tunda.
paljajalu mees ka pildil, kellega ma igal maastikujooksu
rajal kokku saan
selles kolmikus jooksime palju
järjekordne üles turnimine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar