Käisin Kõrvemaal jooksmas ning tegin koormustesti

Kõrvemaa kevadjooks

Pühapäeval sai joostud. Kevadised numbrid näitasid, et arvatavasti ma isiklikku rekordit parandada ei suuda. Samas tahtsin kindlasti minna kahel põhjusel: esiteks, et säilitada oma esimese stardigrupi koht juhuks kui ma tahan järgmisel aastal uuesti tulla, teiseks, et saada lõplik vastus oma vormi hetkeseisu kohta. Lisaks veel väike põhjus et sain ABB töötajana (väike reklaam) järjekordselt tasuta osaleda.

Jalad olid küll, ma ei tea miks (olin ju mitu päeva mitte midagi teinud), natuke rasked, aga muidu oli enesetunne enam-vähem Ok. Isegi kui ma hommikul ennast niiväga hästi ei tunne, siis tavaliselt teeb stardieelne adrenaliin kõik korda ja tegigi, ehk väga kurta ei saanud. Mõtlesin, et kui eelmise aasta tulemusele üle minuti ei kaota, siis pole veel midagi hullu. Ilm oli Aprilli lõpu kohta külma võitu (6 kraadi), kuid jooksmiseks täiesti seeditav.

Esimestel kilomeetritel hoidsin teadlikult tagasi ning tänu sellele mindi must väga palju mööda. Mõtlesin, et ilmselt ei saa täna saja hulkagi, tol hetkel oletasin, et olen kuskil 150es. Peale teist kilomeetrit sain aru, et mulle see mäest üles-alla ketramine ei sobi ning arvatavasti on mul homme lihased korralikult haiged. Pole ju üldse ei küngastel ega millelgi muul peale asfaldi trenni teinud. Proovisin mõelda, kuidas ma saaks nii teha, et võimalikult vähe peaks lihaseid pingutama, ehk siis võimalikult lõtvade lihastega jooksmist. Mäkke silkasin nagu vurr hästi lühikeste tippivate sammudega (arvasin, et hoian nii energiat kokku) ning alla lasin vabakäiguga (kohati läks ikka päris kiireks).

Peale seda, kui olin neljanda või viienda kilomeetri kandis asuvast joogipunktist sõõmu spordijooki saanud lükkasin sisse teise käigu. Minek oli parem ning tundus ka üsna kerge (vähemalt talutav). Kerisin väga kiire kadentsiga (kogu jooksu keskmine 188 sammu minutis) nagu väike vurr ja sellisel maastikul toitis selline taktika jube hästi. Järgneva kaheksa kilomeetri jooksul püüdsin mitmeid gruppe (jätsin nad maha) ja üksikuid väsima hakanud kaasjooksjaid. Olin justkui vampiir, kes toitus selgade püüdmisest ning sai iga uue hingega üha võimsamaks. Poole maa pealt vaatasin kella ning olin täpselt eelmise aasta graafikus. 12 kilomeetri peal vaatasin, et eelmise aasta graafikust olin juba ees, jätkuks vaid lõpuni jõudu.

Kuid siis see juhtus - peale 13 kilomeetri posti olin järsku täiesti tühi. Kukkusid järsult nii kiirus kui ka tuju, kiirus oma 20-25 sekundit kilomeetri kohta, tuju veel rohkem. Nojah, selle piiripealse tempo puhul ei tea kunagi kauaks täpselt energiat jätkub, tavaliselt jätkub nii 13-15 kilomeetriks. Selgade püüdmine asendus eesmärgiga elusalt finišini jõuda. "Runner's high'st" sai "runner's low." Õnneks olid ümberkaudsed vastased ka natuke väsinud, nii et ma üle 10 koha kindlasti ei kaotanud, võrreldes oma vähemalt viiekümne kohaga, mille viimase kaheksa kilomeetri jooksul olin omale teeninud polnud see nii suur tagasilöök. Rada sai õnneks enne lõpliku katastroofi saabumist otsa.

Umbes 300 meetrit enne lõppu kuulsin veel hingeldamist kuklas, mõtlesin, et lasen vastase omale kõrvale ja näitan finišisirgel oma võimsat sprinti. Sprinti aga ei tulnud, jalad olid nii tühjad, andsin alla ja lasin lõdva sammuga lõpuni. Lõppaeg 1:07:34 (neto) oli 39 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal. Kokkuvõttes midagi hullu ei ole arvestades seda, et mullu käisin vormis mais-juunis ära ja siis kukkusin täiesti põhja. Valhallasse saamiseks ei ole nii tähtis see, kui kiire või tugev ma olin, vaid see, kas ma võitlesin vapralt.  Kui sa ei suuda võita, siis anna vähemalt hea lahing. Pilte minust jooksmas seekord ei ole, sest kõikidel, mis Sportfotos leidub on mind ühe samasuguste riiete ja numbriga lubivalge näoga zombie  vastu vahetatud.

mina ootusärevus enne starti

kutid osalesid ka. Pange tähele Tristani tähendusrikast näoilmet

 selle kohta kui väga talle auhind meeldib

Muide õhtu lõppes tavapärase duatloniga. Kuigi kallas vihma tajtsid poisid ikkagi teha. Seekord osales ka väike (kolmeaastane) Marlon. Ka duatloni auhinnakotid olid seekord korralikud.

Koormustest

Nagu lubasin, siis tegin selle asja ära. Kuna neid blogisi on palju, mis koormustestidest üsna põhjalikult räägivad, siis ei hakka väga pikalt seda kogemust ümber jutustama. Ma tean, et see on mulle huvitav, aga teistele pole. Testisin ennast HealthTests-is, teenus oli väga professionaalne, kiidan. Lühidalt: süda, kops, veri jne on väga heas korras. Hetke rasvaprotsent 13,7 (natuke annaks vast parandada), vee sisaldus 61,5% (kõrge), organitevaheline rasv 4 (väga madal).

Väsitava osa tegin ratta peal, PWC150 ja 170 tulid ilusti üle "Excellenti" piiri. See on siis see, kui võimsalt ma 150 ja 170 südamelöögi juures minutis vändata suudan (oma kehakaalu kohta). 350 w peal tõusis pulss 179-ni (olgu öeldud, et 350 W on 60 pöörde peal oluliselt raskem teha kui 90-ga). Laktaadi läve sain kätte pulsiga 158 lööki minutis. Pulsi taastumine 179 pealt alla 140 minutiga ja siis ca kolme minutiga juba alla 100 - pidi olema kõva sõna.

Vanade probleemide pärast saadeti igaks juhuks gastroenteroloogi juurde lisauuringule.

Vähemalt olen terve ja võin julgelt treenida ja võistelda. Laboritestid on laboritestid, kokkuvõttes loevad ikkagi ainult kohad võistlustel.