Ei suuda võistelda, ei suuda treenida, ei suuda magada - ei suuda lõpetada.

Üsna sarnase pealkirjaga on üks populaarne triatloni raamat. Mina seda lugenud ei ole, samas see mõte sobib väga hästi allolevasse teemasse, mida (jälle?) lahata soovin. Eks see blogi ongi mul rohkem selline treenimise elutee, kus on nii valu kui võlu. Iseenesest väga isekas projekt. Saan tänu blogile tähelepanu (kes meist ei tahaks tähelepanu?) ning annab mulle parema võimaluse tulevikus soovi korral ajas tagasi vaadata, ennast paremini analüüsida ning motiveerida.

Rae valla MV ujumises

Eile toimusid Rae valla lahtised meistrivõistlused ujumises. Kui protokolli vaadata, siis need olid rohkem justkui Fortuna ujumisklubi sisevõistlused. Võistlus ise oli huvitavam, sest inimesi oli rohkem ja seetõttu vahed väiksemad. Pealegi on alati põnevam kui kogu aja on kõrvalraja mees justkui käeulatuses. Olin pooleldi haige, tundsin, et ujusin kehvasti. Hüpe nagu tavaks saanud ebaõnnestus. Kui pead pinnale kerkisid oli Karli kõrvalrajal vaatamata oma aeglasemale stardireageeringule juba pool keha ees. Kuna teadsin, et ta on pigem sprinter, siis mõtlesin, et hoian tagasi, küll ta mulle kahe viimase otsaga vastu tuleb. Prillid olid pooleldi eest, tõmme oli üheltpoolt kuidagi tühi, teisalt ei suutnud ka kadentsi üles kerida. Kaotasin esimese pöördega veel pool kehapikkust (ma peaaegu ei ulatunudki seinani kui pöörasin). Kui viimase sirgeni jõudsime oli Karli juba püüdmatu.

Tulemus: 1:32:69 tähistab küll isiklikku rekordit (eelmise aastaga parandus 6,5 sekundit, 6,5 protsenti). Samas arvan, et kõik mis sealt tuli, oli puhtalt tehnika arvelt. Arvan, et olin nõrgem, aga küllap tehnilisem. Minu nägemuse järgi ujusid teistest treeningkaaslastest oodatust paremini Karli, Kristjan ja Märt, Meriliis ujus umbes sinna auku, mida ma ootasin. Ise olin siis oodatust paar sekundit kehvem. No teisel aastal võiks objektiivselt olla areng ikka 10-15%.

Sellel aastal ma ei olnud küll päris viimane, kuid nagu ma ka treeningkaaslastele enne starti ütlesin on see ka enam-vähem ainuke kord aastas, kus ma enne võistluseid tunnen: "kuhu ma sattunud olen"? No ei ole minu ala, vähemalt mitte veel.

mehed olid seekord kõik ühte patta pandud

Veri

Pärast mitte nii head tulemust Sakus poolmaratonil kiirustasin veretesti andma. Mulle üllatuseks midagi erilist sealt välja ei tulnud. Toon välja siis mõned asjad, mis ei olnud täpselt normi piires.

1. Keskmisest väiksemad punaverelibled, kuid tavapärasest suurem hulk. See on ilmselt mu organismi eripära, suurem punaliblede hulk kompenseerib keskmisest väiksemat suurust. Sama asi tuli välja 5 ja 2 aastat tagasi tehtud testides. Arstid pole seda kunagi kommenteerinud.
2. Lümfotsüüdid üle normi. Jah, olen pidevalt keha põletikunäitajatega hädas. Pakun, et kogu viimase poolaasta jooksul oleks selle näidu mult verd võttes normist kõrgema saanud. Vähemalt nii räägib see, kuidas ma ennast viimasel aastal tundnud olen.
3. Ferritiin normi alampiiri lähedal, D-vitamiin madal. Hakkasin tarvitama nii raua kui D-vitamiini lisandeid. Arsti sõnul peakski Eestis D-vitamiini võtma pea aastaringselt (va päikeseline suvi).

Ehk siis üldiselt üsna hea verepilt ning sealt midagi erilist välja ei tulnud. Kartsin madalat hemoglobiini, aga see näitaja oli normis, ülemise piiri lähedal.

Tänu TrainingPeaksi kasutuselevõtule olen saanud salvestada erinevaid andmeid oma tervisliku seisundi ja võimekuse kohta. Kuna teisipäeval olin peale rasket (tegelikult üldse mitte nii rasket - jooks 3 x 1600 m laktaadilävi + 4 x 200 m kiirelt) trenni koomas, peaaegu oksendasin ja õhtuks olid põletikunäitajad laes (enesetunde järgi sest palavikku ei olnud), siis oligi põhjus ja aeg välja võtta viimase aja statistika.

Kahekümne päeva jooksul kaheteistkümnel olin märkinud oma tervislikuks seisuks kas kergelt haige (kerge iiveldus, kurguvalu) või lihtsalt haige (midagi raskemat). Samas trenne oli selle aja jooksul ära jätnud ainult kolmel-neljal korral. Kui ma spordiga mõni aasta tagasi taasalustasin, siis olin küll väsinud ja haigete lihastega, aga kere oli hea tervise juures. Siinkohal pean nentima: Indrek Tustitil oli õigus: keha peab lollustele vastu poolteist aastat.

Täna (võib olla juba liiga hilja) tunnistan: midagi peab ette võtma. 

Eesmärk: tervekssaamine.

Tegevused:

1. Taktikaline puhkus 2 nädalat. Sellel ja järgmisel nädalal väga madal treeningkoormus.

2. Koormustest järgmisel nädalal. Esimese hooga tuleks välistada südameprobleemid ja koormusastma. Siis tean edasi tegutseda.

3. Vähendasin keskmise ATP 12 tunni pealt 10 peale. Hästi lühidalt tähendab see seda, et treenin keskmiselt ca 2 tundi nädalas vähem.

4. Olen tähele pannud, et ujumistrennid on tänu oma intensiivsusele mulle üsna kirstunaelaks kujunenud, nende keskmine distants läheb 2400 pealt 1600 meetrile. 

5. Kuu aja pärast võtan välja haiguste statistika ja vaatan, kas midagi on paranenud.

6. Võistluste osas - enamik hooaja plaanist on juba ära makstud, seal ei tahaks midagi muuta. Samas võimalik, et mõni võistlus jääb ikkagi tegemata või vähendan plaanitud distantse.
7. Toitumise jälgimine. Kui kulutan vähem, siis tuleb ka vähem tarbida.

Kellel on kogemusi, ideid? Palun kirjutage kommentaaridesse. Kokkuvõttes võimalik, et mu tulemused sellel hooajal võrreldes eelnevaga ei parane. Jooksuvorm on praegu veidi kehvem kui eelmisel aastal samal ajal. Rattavormist saan ülevaate neljandal mail, kui toimub Filteri karikasarja esimene etapp. Ujumisvorm? Noh küllap olen veidi tehnilisem. Praegu tahaks saada lihtsalt terveks.

Parema jala seisukord

Veel üks teema, mille osas olen selgitusi võlgu. Kuna veel lõplikku lahendust pole, siis ei hakka eraldi artiklit kirjutama teemal: "kuidas ma vabanesin plantarfastsiidist," aga etteruttavalt võin öelda, et olukord on palju parem. Väga harva, kui üldse päeva jooksul mingitki märki endast annab. Pühapäeval jooksen Kõrvemaal kindlusega, et see vigastus mind vähemalt ei pidurda. Aga ühega pean küll nõus olema - plantarfastsiit on vastikult tüütu ja pikaajaline vigastus. Loodan, et saan kolme kuuga tervenemisele joone alla tõmmata. Üks arvatavasti väike tagasilöök siiski on. Garmini andmetel just kiires tempos joostes on mul parema jala pinnakontakt umbes 5% pikem kui vasakul. Oletan, et põhjust selles, et parema jala vigastuse all kannatanud pöid on veel nõrgem ning ei "tulista" piisalt teravalt. Eks proovin vähehaaval seda nõrkust parandama hakata.

Aasta siis oli 2015, esimene temposõit Tabasalus