Korraldus oli üldiselt hea, rada oli piisavalt tähistatud (vaatamata sellele, et mu ees jooksev naisterahvas tahtis paar korda valesti minna ei olnud mul endal hetkekski kahtlust, mis suunas jätkata). Kui nuriseda, siis ehk selle üle, et oli ainult üks WC naistele ja üks meestele. Õnneks mul endal seekord selles osas muret polnud, käisin pool tundi enne ära ja rohkem polnud vaja. Ehk ma siis ei tea tegelikult, kas enne starti inimestel WC osas mingit närveldamist üldse oli.
kui soojendusringilt saabusin olid teised juba stardis
ning vallavanem pidas kõnet
Rahvast oli ka täpselt parasjagu, mahtus ilusti soojendust tegema ning esimesel kilomeetril polnud muret ka sellega, et peaks jooksjate vahel hirmsasti slaalomit tegema. Algus tundus hästi kerge, paarisaja meetri pärast vaatasin kella pealt kiirust, nagu ikka kiire, tõmbasin veits pidurit. Alla nelja minuti kilomeetri kohta küpsetan ma ennast kindlasti ära. Üldse peaks ma õppima alguskilomeetritel ennast rohkem tagasi hoidma. Jooks ise oli üsna sündmustevaene. Vaatamata sellele, et arvasin, et ilmselt pean ma osalejate vähesuse tõttu enamus maad üksi jooksma leidsin omale ikkagi kaks kaaslast, kellega enamuse distantsist kulgesime. Rada ise koosnes justkui kolmes enam-vähem sama pikast etapist. Kõigepealt jooksime ca 7 km allatuult mööda väga lauget rada Tallinna poole, siis jooksime vastutuult tagasi ning lõpuks viimased 7 km mööda ja ümber Saku linna, osa mis oli üsnagi künklik. Ehk mida rohkem väsisin, seda raskemaks läks ka rada.
seekord oli selline punt: naiste võitja Klarika Kuusk ees ning minu tagant
paistab väike jupike Alvar Jõgevast, natuke kaugemal on Matthew
Hyde
Pärast Sakusse tagasijõudmist (ca 15 km pealt) vahel lagunes meie punt ära, naisterahvas liikus natuke eest ära ja teine mees jäi omakorda minust maha. See olukord mind väga ei morjendanud, sest meeste osas polnud eespool ühtegi konkurenti näha. Ca kolm kilomeetrit enne lõppu nägin kurvis tagasi kiigates, et tagantpoolt tulnud Matthew Hyde on Alvar Jõgevast möödunud ja jõudsalt lähemale jõudnud ning enne lõppu saab ta selle tempoga mind ilmselt kätte. Erinevate distantside segastart mulle mu positsioonist eriti täpset ülevaadet just ei andnud, kuid oletasin, et ju ma hetkel viiendal-kuuendal kohal olen. Kuna poodium oli niikuinii läinud, siis otsustasin, et positsiooni pärast ennast ribadeks ei jookse.
sama rong murrab tuult 15. kilomeetril
lasime tugevamal sool ees rohkem tööd teha
Rita on teinud aastaga korraliku arengu
Ennast tõsiselt kokkuvõttes oleksin ju võinud ca 1-2 km enne lõppu talle signaali anda, et mind püüa on mõttetu. Pool kilomeetrit enne finišit lasingi tal endast mööduda. Tegelikult olin finišis ikka üsna küpse. Kuigi alguses leidsin ennast meestearvestuses protokollist neljandalt kohalt tegi tuska, et ma ikka lõpus selle positsiooni pärast piisavalt ei võidelnud. Pärast korrektuure olin ikkagi õnneks lõppkokkuvõttes viies (ühel mehel oli kiip ilmselt lugemata jätnud), mis tähendas, et kolmas koht jäi niikuinii püüdmatu kahe minuti kaugusele. Aeg 1:30:34 polnud just see, mille üle rõõmust lakke hüpata, aga viimases kolmandikus oli ärakukkumine kahjuks liiga suur (ca poolteist minutit). Ainsal isiklikul tuttaval, kes võistles Rital (Alas-Järv) läks paremini - ta jooksis oma loodetud 50 minuti piiri 10 km distantsil ligi kahe ja poole minutiga üle.
Üks üllatav fakt minu kohta võistlusel oli see, et ma jooksin kogu raja keskmise pulsiga 174 lööki minutis. Seda oli üle 10 löögi rohkem, kui oleksin arvanud. Ehk siis pean oma laktaadiläve üle vaatama ja tsoonid uuesti paika panema.
keskmise kadentsi jaoks vaja rpm kahega korrutada
Kuigi nüüd peale väsitavat jooksu oleksin tahtnud puhata, siis ühiskond tahtis teisiti. Pärast katset ämma Telia neti ühendust korda saada pidin kiirustama oma venna poja Marloni kolme aasta sünnipäevale, mille aftekas lõppes kell neli hommikul Vabankis. Muidugi mõistlik viis raskest poolmaratonist taastumiseks.
Mis selle pealkirjaga oligi? Noh kui ma õhtul 8-9 rampväsinuna proovisin klubitamisest kõrvale hiilida küsis Kristjan mu käest: "Kas sa tead Üllar Jörbergi laulu: "Mees, sa ära karda elu"!"? Ma teadsin küll seda laulu, ja selle hetkega olig mul otsus õhtu osas tehtud. Noh ja peale Jörbergi oli veel see, et kutsuja oli mu vend ning ma tõesti ei tahtnud, et nad peale juba lõpetatud viski peaks klubis nelja peale kogu broneeritud lauakrediidi lisaks endale sisse kaanima. Mingi hetk laulis Pearu Paulus ja enne magamaminekut oli mul kella järgi uuest päevast juba 8000 sammu tehtud.
Pühapäev tuli raske. 4 tundi und, peavalu ja kahjuks paistis veel päike, mis tähendas, et ma pidin õue oma uusi rattajookse esimest korda testima minema. Ja sellel hetkel kui sain aru, kui paganama väsinud ma olen, olin juba 25 kilomeetri kaugusel kodust ehk kogu tee tagasi tuli ka veel vändata. Aga kodus ka ei saanud puhata, siis pidin lastele duatlonit korraldama. See duatlon tähendas siis ka mulle korralikku edasi - tagasi jooksmist. Kõigepealt jooksin tähiseks, kust poisid jooksul peavad tagasi pöörama. Siis starti, et Tristan rattaga minema aidata (teised said õnneks ise hakkama), siis Tristanit tagasipöördele aitama ja lõpuks jälle viimase jooksuetapi tagasipöörde postiks. Ja siis, siis tahtsid nad seda uuesti teha.
kodukootud duatloni esikolmik: Hans-Kristjan, Revor ja Tristan
Kokkuvõttes, kui elu pakub võimalusi, siis tuleb need vastu võtta. Siis veel seda, et olge ise oma lastele eeskujuks. Ma vaatan siin Tristani, venna- ja õepoja järgi ning nende arvates on ilgelt lahe kui nad saavad triatloni või duatloni võistlust mängida ning see paneb nad jube hästi füüsiliselt liigutama. Tänapäeval on lastel pulss lakke saada vanemate jaoks juba väga suur väljakutse, nii et olgem ikka ise eeskujuks. Siis veel seda, et erinevalt sellest, mida foorumites kirjutatakse ei ole tegelikult 90mm esijooksu tuule käes raske valitseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar